Andrus Saareste

Andrus Kustas Saareste (aastani 1921 Saaberk, Saaberg; aastani 1935 Albert Helmut Gustav;^[1] 18. juuni 1892 Tallinn – 11. mai 1964 Uppsala) oli eesti keeleteadlane ja murdeuurija.

Andrus Saareste (enne 1933. aastat)

Elukäik

Andrus Kustas Saareste oli kaupmehe poeg.^[2] Ta lõpetas 1912. aastal Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi, seejärel õppis 1912–1913 Tartu Ülikoolis ja 1913–1917 Helsingi ülikoolis ning 1919. aastast taas Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1921 eesti keele alal^[3] magistrikraadiga.^[2]

Aastatel 1917–1919 oli Saareste Tallinnas keskkooliõpetaja, 1919. aastal osales Vabadussõjas ning aastatel 1920–1925 oli Tartu Õpetajate Seminari ja Reaalkooli õpetaja.^[2]

1924. aastal kaitses ta doktoriväitekirja eesti murretest ("Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes, I. Analüüs", ilmunud samal aastal sarjas "Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis" B VI.1).^[4] 1925 oli ta Tartu Ülikooli eradotsent, 1925–1928 eesti keele erakorraline ja 1928–1941 professor, 1940–1941 kateedri juhataja ja aastast 1942 teaduslik stipendiaat, 1935–1936 ka Ungari Kuningliku Péter Pázmány Ülikooli külalisprofessor.

Ühtlasi oli Saareste 1924–1931 ajakirja Eesti Keel peatoimetaja, aastast 1925 (vaheaegadega) Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees, 1931–1939 Tartu Ülikooli Eesti Keele Arhiivi juhataja ja "Eesti Entsüklopeedia" osakonnajuhataja.^[2]

1944. aastal põgenes ta Saksamaale, sealt siirdus 1945. aastal Rootsi, kus oli 1945–1947 arhiiviassistent, pidas Kopenhaageni ülikoolis eesti keele loenguid^[5] ning 1947–1964 oli riiklik stipendiaat Uppsala Ülikooli juures. Rootsis osales ta mitme organisatsiooni, sh Eesti Teadusliku Instituudi (ETI) ja Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis tegevuses.^[2]

Teadustöö

Andrus Saareste pani eesti keele õpetamisele Tartu Ülikoolis korraliku teadusliku aluse ning pidas loenguid nii eesti murretest ja eesti keele häälikuloost kui ka morfoloogiast, hiljem ka üldkeeleteadusest.^[4] Saareste organiseeris süstemaatilise eesti murdeainestiku kogumise ning tegi suure töö eesti murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatu koostamisel.

Saareste uuris eesti keele sõnavara, eesti kirjakeele ajalugu ning eriti eesti murdeid, oli nende kavakindla kogumise ja uurimise rajajaid ja juht, samuti eesti keele akadeemilise uurimise ja õpetamise rajaja ja juht. 1930. aastate keskel alustas ta eesti perekonnanimede kogumist. Tema teadustöö tähtsaimateks tulemusteks olid murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatu koostamine, samuti tööde tsükkel eesti keele olemusest ja ajaloost.^[2]

1922. aastast oli Saareste Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna juhataja ja 1924–1939 seltsi abieesimees, 1930–1935 Haridusministeeriumi kooliraamatute õppekorralduse toimkonna liige. Ta kuulus 1938 asutatud kohanimede nõukokku, oli Prantsuse Teadusliku Instituudi juhatuse liige, Société de linguistique de Paris' liige ja Soome-Ugri Seltsi välisliige.^[2]

Saareste tõlkis eesti keelde prantsuse kirjandust (Gustave Flaubert, Voltaire, Alphonse Daudet). Ta avaldas üle 70 teaduspublikatsiooni.^[2]

Tunnustus

• 1939 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk

Teoseid

• Vigala murde peajooned. Helsingi, 1917
• Murdesõnad Põhja-Eestist. Tartu, 1921
• Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestusi (kaasautor A. R. Cederberg). I–II. Tartu, 1927–1931
• Eesti keeleala murdelisest liigendusest. Tartu, 1932
• Die estnische Sprache. Tartu, 1932
• Eesti keel XIII–XVI sajandil. Tartu, 1934
• Eesti murdeatlas I. Tartu, 1938; II, Tartu, 1941
• Eesti keel Rootsi-Poola ajal. Tartu, 1940
• Kaunis emakeel. I. Lund, 1952; II, Stockholm 1959
• Petit atlas des parlers estoniens. Uppsala, 1955
• Eesti keele mõisteline sõnaraamat. I–IV. Stockholm, 1956–1968 (Index, 1979)
• Introduction to Estonian linguistics (kaasautor A.Raun). Wiesbaden, 1965