Anna O.
From Wikipedia, the free encyclopedia
Anna O. oli Austria arsti Josef Breueri patsiendi pseudonüüm. Josef Breuer avaldas tema juhtumi koos Sigmund Freudiga kirjutatud raamatus "Studien über Hysterie" ('Hüsteeria uuringud'). Tema kodanikunimi oli Bertha Pappenheim (1859–1936). Ta oli juudi soost Austria feminist ja juudi naisteliidu (Jüdischer Frauenbund) asutaja.
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2019) |
Üldarst ja füsioloog Breuer ravis Anna O.-l rasket köha, parema kehapoole jäsemete halvatust ning nägemis-, kuulmis- ja kõnehäireid, aga ka hallutsinatsioone ja teadvusekaotust.[1] Tal diagnoositi hüsteeria. Freud viitab sellele, et tema haigus tekkis kibestumisest oma isa füüsilise haiguse pärast, mis hiljem isa surmani viis.[2]
Tema ravi peetakse psühhoanalüüsi alguseks. Breuer märkis, et kui Anna O. koges "eemalolekut" (isiksuse muutumist koos peataolekuga), pomises ta omaette sõnu või fraase. Breuer leidis teda hüpnoosi viies, et need sõnad olid "sügavad melanhoolsed fantaasiad, mida vahel iseloomustas poeetiline ilu". Vabad assotsiatsioonid tekkisid, kui Anna/Bertha otsustas (Breueri soovitusel) lõpetada oma hüpnoosisessioonid lihtsalt Breueriga rääkides ja öeldes kõike, mis tal pähe tuli. Ta nimetas seda meetodit "korstnapühkimiseks" ning sellest sai alguse vabade assotsiatsioonide kasutamine.
Ajaloolised andmed näitavad, et kui Breuer lõpetas Anna O. ravimise, siis ta ei paranenud, vaid jäi järk-järgult haigemaks.[3] Lõpuks Anna O. institutsionaliseeriti. "Breuer ütles Freudile, et ta oli segane; ta lootis, et naine sureb, et lõpetada tema kannatused".[4]
Hiljem ta taastus ning elas viljakat elu. Lääne-Saksa valitsus andis välja postmargi, autasustamaks tema panust sotsiaaltöö vallas.[5]
Üks teooria on, et Anna kannatas uimastisõltuvusest tingitud komplekssete partsiaalsete hoogude all.[6] Selle järgi polnud tema haigus psühholoogiline, nagu Freud väitis, vaid neuroloogiline. Psühholoogiaprofessor Hans Eysenck ja meditsiiniajaloolane Elizabeth M. Thornton väitsid, et selle põhjustas tuberkuloosne meningiit. Kuigi mõned usuvad, et Freud pani talle vale diagnoosi ja tal oli tegelikult oimusagara epilepsia, sest mitmed tema sümptomid ühes ettekujutatavate lõhnadega on tavalised epilepsia sümptomid, siis teised lükkavad need väited ümber.[7]