From Wikipedia, the free encyclopedia
Carmen de Burgos y Seguí (10. detsember 1867 Almería – 9. oktoober 1932 Madrid) oli hispaania ajakirjanik, kirjanik, tõlkija ja naiste õiguste aktivist. Tema pseudonüüm oli Colombine, kuid ta kirjutas ka nimede Gabriel Luna, Perico el de los Palotes, Raquel, Honorine ja Marianela all.
Carmen de Burgos kuulus 98. aasta ja hõbeajastu põlvkonda. Teda kui Madridi ajakirja Diario Universal toimetajat peetakse esimeseks kutseliseks hispaania keeles kirjutavaks naisajakirjanikuks Hispaanias. Ta oli ka esimene naissoost sõjakorrespondent.[1]
María del Carmen Ramona Loreta de Burgos Seguí sündis 10. detsembril 1867. aastal Andaluusias Almerías José de Burgos Cañizarese ja Nicasia Seguí Nieto kümnest lapsest vanimana. Ta kasvas üles Rodalquilaris[2] (Níjaris), kus tema isa omas maad, kaevandusi ja La Unióni talu. Ta omandas sama hariduse nagu tema vennad.[3] 1872. aastal sai Carmeni isa Portugali asekonsuliks Hispaanias.
1883. aastal abiellus ta 16-aastaselt[4] vanemate nõuannete vastaselt endast 12 aastat vanema boheemlasest maalikunstniku ja ajakirjaniku Arturo Álvarez y Bustosega. Arturo oli Almería tsiviilkuberneri Mariano Álvarez y Roblesi poeg, kellele kuulus ka pealinna peamist ajalehte trükkinud trükikoda. See võimaldas Carmenil juba noorena ajakirjandusmaailmaga tutvuda. Ta avaldas oma esimesed artiklid satiiriajakirjas Almería Bufa, mida juhtis tema abikaasa.[3] Madridis omandas ta 1895. aasta juunis algkooliõpetaja ja 1898. aastal keskkooliõpetaja kutse. 1901. aastal sai ta konkursi kaudu koha Escuela Normal de Maestrasi Guadalajara linnas.
Carmeni abielu valmistas talle algusest peale pettumust. Abikaasa kohtles teda halvasti ja oli truudusetu ning nende kolm esimest last surid varakult. 1898. aastast alates hakkas Carmen veetma üha rohkem aega vanematekodus ja abikaasast eemal. 1901. aasta augustis, pärast 1893. aastal sündinud poja Arturo surma, otsustas ta mehe maha jätta, et alustada Madridis uut elu ilma temata, võttes kaasa ainsa ellujäänud tütre María (de los Dolores Ramona Isabel) Álvarez de Burgose, kes sündis aastal 1895. Algul kolis ta oma onu senaator Agustín de Burgos y Cañizarese juurde, kuid pärast seda, kui mees üritas talle läheneda, lahkus Carmen ka sealt.
1902. aastast alates tegi ta kaastööd ajalehele El Globo, kus ta kirjutas kolumni "Notas femininas" ehk "Naiselikud kommentaarid", milles käsitles selliseid küsimusi nagu "Naised ja valimisõigus" ja "Tööliste tehaste kontrollimine". 1903. aastal asutas Augusto Suárez de Figueroa ajakirja Diario Universal ja palkas Carmeni toimetajaks enda soovitatud pseudonüümi Colombine all. See oli Hispaanias esimene kord, kui naine sai kutseliseks ajakirjanikuks. Ajakirjas oli Carmeni sisustada igapäevane veerg "Lecturas para la mujer" ehk "Lugemised naistele". Carmen de Burgos kirjutas oma veerus moest ja kommetest, kuid tutvustas ka ideid, mis olid juba teistes Euroopa riikides populaarseks muutumas. Ta võitles abielulahutuse seadustamise nimel, mis tõi talle Giner de los Ríose ja Blasco Ibáñezi imetluse, aga ka rünnakud kirikult ja konservatiivsetelt sektoritelt, kes püüdsid teda diskrediteerida. 1905. aastal sai ta avaliku õppe ministeeriumilt stipendiumi teiste riikide haridussüsteemide uurimiseks ning reisis peaaegu terve aasta Prantsusmaal, Itaalias ja Monacos.[5]
1906. aasta lõpus alustas ta uuesti õpetamis- ja ajakirjandustööd ning algatas ajakirjas Heraldo de Madrid rubriigiga "El voto de la mujer" ehk "Naiste hääl" naiste valimisõiguse toetamise kampaania. 1907. aastal võeti Carmen koos Violeta Consuelo Álvarez Pooliga vastu Madridi pressiühingusse (Asociación de la Prensa de Madrid).
Prantsusmaalt naastes korraldas Carmen iganädalasi koosolekuid "La tertulia modernista" ehk "Modernistide kokkutulek", millel osalesid Madridi külastavad väliskirjanikud, ajakirjanikud, muusikud, luuletajad ja kunstnikud. Seal kohtus ta Ramón Gómez de la Sernaga, kes oli tollal tundmatu 19-aastane ja seega naisest kakskümmend aastat noorem tudeng ning kellest sai Carmeni austaja. Iga päev kell viis pärastlõunal läks Ramón naisele tema majja külla, kus nad kirjutasid koos ja veetsid seejärel keskööni aega Puerta del Soli kohvikutes. Umbes 1909. aastal alustasid nad pikka armu- ja kirjandussuhet.
Need kohtumised toimusid mitu aastat ja sealt sai alguse Revista Crítica ehk ajakiri Kriitika, mis avaldati aastatel 1908–1909 kuues numbris ning millele tegid kaastööd muu hulgas Eduardo Zamacois, Salvador Rueda, Enrique Díez Canedo, Juan Ramón Jiménez, Antonio de Hoyos y Vinent, Rafael Cansinos-Assens, Ramón Gómez de la Serna ja Tomás Morales. Ka Eduardo Barriobero ja José Francés olid koosviibimistel regulaarsed külalised. Aastal 1907, kui konservatiiv Antonio Maura valitsusse pääses, määras avaliku õppe minister Rodríguez-San Pedro Carmeni Toledosse, et teda Madridist eemale hoida. Siiski naasis Carmen igal nädalavahetusel oma majja Madridis, et võõrustada enda algatatud kirjanduslikku kogunemist.[5]
1908. aastal asutas Carmen de Burgos rahvusvahelise sefardi kogukonna kaitseks Hispano-Israeli Liidu. Selle seisukohti levitati Revista Crítica kaudu. Pärast Barranco del Lobo katastroofi 1909. aasta Melilla sõja ajal otsustas ta läheneda Melilla ümber võitlevatele Hispaania vägedele, töötades sõjakorrespondendina Málaga ajalehe El Heraldo jaoks.[5] 1909. aastal suri tema abikaasa ja ta jäi leseks.
1911. aastal sai ta Madridi Kunsti- ja Käsitöökooli professoriks ning ta ühendas selle töö pimedate ja kurtide õpetamisega.[6]
Carmen ja Ramón Gómez de la Serna ei abiellunud, kuid nad jagasid oma elu ja kirge kirjanduse vastu paarkümmend aastat, elades eri riikides, kuid naastes alati Madridi. Nad kirjutasid ajakirjades ja ajalehtedes, toetasid noorte autorite projekte ning reisisid Portugalis ja Itaalias. Lisaks säilitas Carmen huvi sotsiaalsete teemade vastu.
1917. aastal abiellus tema tütar Guillermo Manchaga ja nad kolisid Ameerikasse. Pärast abielu ebaõnnestumist 1929. aastal naasis tütar Madridi, kus ta sai ema abiga väikese rolli Gómez de la Serna näidendis "Los medios seres" ehk "Poololendid". Näidendi autoril ja Carmeni tütrel tekkis proovide ajal armusuhe, mis kestis vähem kui kuu ja lõppes Gómez de la Serna põgenemisega Pariisi. Kauaaegne suhe Carmeni ja Gómez de la Serna vahel katkes pöördumatult, ning kuigi nad distantseerusid, ei lakanud naine teda sõbraks pidamast.[7]
Kui 1931. aastal kuulutati välja teine vabariik, tunnustas uus põhiseadus tsiviilabielu, lahutust ja naiste valimisõigust, täites sellega Carmen de Burgose püüdlusi. Ta astus Radikaalsotsialistlikku Vabariiklaste parteisse ning ta nimetati Hispaania naiste ristisõja ning Hispaania ja Lõuna-Ameerika Naiste Rahvusvahelise Liiga presidendiks. Samuti valiti ta vasakpoolsete antiklerikaalsete vabariiklaste esimeseks asepresidendiks ja 1931. aasta novembris sai temast vabamüürlane.[5]
8. oktoobril 1932, osaledes radikaalsotsialistide ringi seksuaalkasvatuse teemalisel ümarlaual, hakkas Carmen de Burgos end halvasti tundma ja ta viidi koju, kus teda proovisid edutult ravida kolm arsti. Naine suri 64-aastaselt ning maeti Madridi tsiviilkalmistule tolle aja peamiste poliitikute ja haritlaste juuresolekul. Clara Campoamor palus koos mitme intellektuaaliga, et Carmen de Burgose järgi nimetataks Madridis üks tänav.[5] Tema tütar suri 1939. aastal 41-aastaselt.
Pärast kodusõda ja Franco režiimi võitu kanti Carmen de Burgose nimi keelatud autorite nimekirja ning tema raamatud kadusid raamatukogudest ja raamatupoodidest.[5]
Carmen töötas ajakirjades Diario Universal, El Globo, La Correspondencia de España ja El Heraldo de Madrid ning ajalehes ABC, mille esimene toimetaja ta oli. 1909. aastal kajastas ta Melilla sõja sündmusi, olles üks esimesi naissoost Hispaania sõjakorrespondente.
Lisaks pingelisele ajakirjandustööle on tähelepanuväärsed tema konverentsid feministliku liikumise vallas, näiteks "Naiste sotsiaalne missioon" (1911) ja "Naine Hispaanias".
Üks tema populaarsemaid romaane on "Puñal de claveles" (1931), mis on kirjutatud tema elu lõpupoole ja põhineb sündmusel, mis on tuntud kui Níjari kuritöö. See leidis aset 22. juulil 1928 Cortijo del Frailes Níjari põldudel ja mis oli üks Federico García Lorca "Verepulma" inspiratsiooniallikatest.[8]
Teda peetakse üheks esimeseks naiste sotsiaalse ja kultuurilise rolli kaitsjaks. Ta oli varane "feminist", kuigi ta vihkas seda terminit.[5] Oma teoses "La mujer moderna y sus derechos" ehk "Kaasaegne naine ja tema õigused" (1927) määratles ta oma seisukohta kui leplik feminism, selgitades: "See ei ole sugupoolte võitlus ega vaen mehe vastu, vaid naise soov teha temaga koostööd ja tema kõrval töötada."[5]
Tema järgi on nimetatud tänavaid ja avalikke hooneid tema sünniprovintsis Almerías ja mujalgi.
2017. aastal tähistas Hispaania Rahvusraamatukogu tema 150. sünniaastapäeva bibliograafilise näituse ja ümarlauaga.[9]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.