Evald Seepere
From Wikipedia, the free encyclopedia
Evald Seepere (kuni 11. mai 1937 Evald Seeberg; 21. aprill (vkj)/ 4. mai 1911 Tammiku küla, Salla vald, Simuna kihelkond, Virumaa[1] – 22. veebruar 1990 Tallinn) oli eesti poksija.
Poks | ||
Riik | Eesti | |
2. ring | 1936 | Sulgkaal |
1. ring | 1934 | Sulgkaal |
Ta hakkas poksimisega tegelema 1929. aastal Tallinna Poksiklubis, tema treener oli Nigul Maatsoo. Aastatel 1929–1943 pidas ta 267 võistlust ja võitis neist 202.
Seepere oli Eesti meister kukk-kaalus (kuni 119 naela ehk 54 kg) 1932. aastal ning kahekordne Eesti meister sulgkaalus (kuni 126 naela ehk 57,2 kg) 1936. ja 1937. aastal. Ta oli ka kolmekordne Balti meister aastatel 1935–1937. Ta kuulus 14 korda rahvusmeeskonda.
Seepere osales sulgkaalus (kuni 126 naela ehk 57,2 kg) 1936. aasta Berliini olümpiamängude poksivõistlustel, kuid kaotas 2. ringis oma kohtumise ja jäi edasisest medaliheitlusest välja[2].
Seepere osales sulgkaalus (kuni 126 naela ehk 57,2 kg) 4. Euroopa meistrivõistlustel (Budapest, 1934), kuid kaotas 1. ringis oma kohtumise hilisemale kuldmedalivõitjale ja Euroopa meistrile Otto Kästnerile (Saksamaa) ning jäi edasisest medaliheitlusest välja[3].
Seepere alustas 1947. aastal treeneritööd Kalevis ja Spartakis. Tema kasvandike hulka kuulusid teiste hulgas ka seitsmekordne Eesti NSV meister Uno Vunk ning neljakordsed Eesti NSV meistrid Toivo Laitamm ja Enno Aruniit.