Prantsuse filosoof ja kirjanik From Wikipedia, the free encyclopedia
Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka Jean Jacques Rousseau; 28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik – 2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.
Jean-Jacques Rousseau | |
---|---|
Jean-Jacques Rousseau (autor Maurice Quentin de La Tour, 1753) | |
Sünniaeg |
28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik |
Surmaaeg |
2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa |
Tegevusala | filosoofia, kirjandus |
Abikaasa | Marie-Thérèse Le Vasseur (1768–1778) |
Autogramm | |
Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut. Rousseaud on nimetatud ka romantismi isaks[1] ning ta on üks valgustusfilosoofia juhtfiguure.
Jean-Jacques Rousseau sündis 28. juunil 1712 Genfis. Ta ema Suzanne Bernard suri sünnituse järel ning kellassepast isa Isaac Rosseau jäi teda kasvatama koos ta vanema vennaga.[2] Pärast isa põgenemist linnast, et vältida arreteerimist, määrati Rousseau lähikonnas asuva Bossey linna pastori hoole alla, kus ta võttis vastu katoliku usu. 16-aastaselt lahkus ta kodulinnast ning temast sai rikka šveitslase Francoise-Louise de la Touri (Warensi parunessi) soosik, kelle toetusel ta omandas hariduse ja õppis muusikat. Järgnevalt elas ta lühikest aega Torinos ja Lyonis, kus teenis raha nii maksuametniku, preestri kui ka muusikuna, kuid ei leidnud oma teed.
1742. aastal veetis Rousseau pikemalt aega Pariisis, kus oli Veneetsia saadiku sekretär, kuid peagi tekkis tal tööandjaga konflikt. Temast sai väljatõugatu ja kriitik ning omamoodi vagabund, kes võõrandus kohalikust seltskonnast. Sel ajal kohtus ta entsüklopedisti ja valgustusajastu filosoofi Denis Diderot’ga.
1745. aastal kohtas Rousseau Marie-Thérèse Le Vasseuri, kellest sai ta hilisem abikaasa. Rousseau andmetel sünnitas naine talle viis last, kellest nad loobusid pärast sündi.[2] Seda, et Rousseau oma lapsed hüljanud oli, kasutati hiljem ta kritiseerimiseks.
1749. aastal võttis Rousseau Diderot’ soovitusel osa Dijoni akadeemia traktaadikonkursist teemal "Kas teaduste ja kunstide areng on aidanud kaasa kommete puhastamisele?". Ta pälvis esikoha traktaadiga "Diskursus teadusest ja kunstist" (pr k "Discours sur les sciences et les arts", 1751)[3], milles väitis, et teaduste ja kunstide areng on soodustanud inimeste allakäiku. Selles teoses tutvustas ta teemasid, mida arendas hiljem edasi.
Rousseau vastuoluline iseloom viis ta tülli mitme valgustusliikumise tegelasega, eeskätt filosoofi ja majandustegelase Adam Smithi, Diderot’ ja Voltaire’iga. Rousseaud süüdistati barbarismi edendamises ja progressivastasuses.
Aastatel 1752–1753 huvitus Rousseau muusikast ning lõi mitu muusikateost, nende hulgas ühe ooperi.
1754. aastal taastas ta vahepeal kaotatud Genfi kodaniku staatuse, pöördudes kalvinismi. 1755. aastal osales ta taas Dijoni akadeemia esseekonkursil traktaadiga "Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest" (pr k "Discours sur l’origine et les fondements de l’inégalité parmi les hommes", 1754)[4]. Kuigi ta seekord peapreemiat ei pälvinud, on see tekst esimesega võrreldes palju küpsem.
Järgnes Rousseau kõige viljakam loomeperiood. Ta lahkus Pariisist ning pühendus esmalt patrooni Louise d'Épinay (tuntud kui Mme d'Épinay) ja seejärel Charles II François Frédéric de Montmorency-Luxembourgi toetusel romaani "Julie ehk Uus Héloïse" (pr k "Julie, ou la nouvelle Héloïse", 1761) ning seejärel "Émile’i" (pr k "Émile, ou de l’éducation", 1762) ja "Ühiskondliku lepingu" (pr k "Du contrat social", 1762) kirjutamisele. "Julie" ilmumine võeti soojalt vastu, kuid "Émile" sattus Pariisis põlu alla ning pärast "Ühiskondliku lepingu" ilmumist hakati teda taga kiusama nii Prantsusmaal kui ka sünnilinnas Genfis. Rousseau iseloom, väärtushinnangud ja arusaamine elust sattusid valgustusaja mõtteviisiga vastuollu.
Rousseau reisis palju ning püüdis leida varjupaika Preisimaal ja filosoof David Hume’i kutsel Inglismaal. Veidi üle aasta Inglismaal viibides muutus Rousseau vaimselt üha ebastabiilsemaks ning hakkas kahtlustama, et Hume on korraldanud tema vastu vandenõu. Samal ajal töötas ta autobiograafilise teksti "Pihtimused" (pr k "Les Confessions", 1770, avaldatud 1782) kallal.
1767. aastal naasis Rousseau Prantsusmaale ning keskendus elu lõpuaastatel tööle autobiograafiliste tekstidega, muuhulgas lõpetas "Pihtimused". Ta pühendus ka botaanikale ja muusikale ning oli kirjavahetuses ooperihelilooja Christoph Willibard Gluckiga.[2]
Rousseau suri Pariisi lähedal Ermenonville’is 2. juulil 1778. 1794. aastal, 16 aastat pärast ta surma viidi ta põrm Pariisi Panthéoni.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.