Kabjalised
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kabjalised (Perissodactyla) on imetajate klassi kuuluv selts.
| Kabjalised | |
|---|---|
 Väljasurnud kabjaline Hypohippus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kabjalised Perissodactyla |
Kabjalisi iseloomustab hästiarenenud kolmas varvas, mida läbib jäseme pikitelg. Teised varbad on nõrgalt arenenud või puuduvad. Kabjalistel ei ole rangluud ja magu on lihtne. Nisasid on vaid üks paar, need asuvad kubemepiirkonnas[1].
"Loomade elu" järgi põlvnevad kabjalised primitiivsetest kiskjalistest kreodontidest[1]. Tänapäeval ei ole see enam üldtunnustatud seisukoht, sest sõna "kreodont" tähendust on kitsendatud. Tänapäevase seisukoha järgi põlvnevad kabjalised, kreodondid ja kiskjalised koos sõraliste ja loivalistega ühistest esivanematest, keda ei nimetata enam kreodontideks nagu mõnekümne aasta eest, vaid teiste nimedega (Fereuungulata, Pegasoferae).
Kabjalised ilmusid alameotseenis ning hargnesid kiiresti, andes 12 sugukonda ja üle 500 liigi. Meie ajani on säilinud vaid kolm sugukonda: hobuslased, taapirlased ja ninasarviklased.[1]
Kabjalised tekkisid Aasias umbes 55 miljonit aastat tagasi ja levisid sealt kiiresti teistele mandritele. Kuid hobuslased ja taapirlased arenesid välja hoopis Põhja-Ameerikas ning levisid sealt Aasiasse ja mujalegi. Ninasarviklased arenesid Aasias taapirisarnastest loomadest ja asustasid Ameerika uuesti.
Kabjalised olid üsna mitmesuguse suurusega, aga ega nende seas väga väikesi ole olnud. Üks kõige väiksemaid neist on hobuse eellastele lähedane Propalaeotherium, kes kaalus 10 kg ja kelle õlakõrgus oli 30–60 cm. Teisalt kuulus kabjaliste hulka suurim teadaolev maismaaimetaja, sarveta ninasarvik indrikoteerium, kelle tüvepikkus oli 10 m, õlakõrgus 5½ m, pea suurim kõrgus maapinnast 8 m, kolju pikkus 1½ m ja kaal 11–20 t.
Kogu oligotseeni jooksul olid kabjalised taimetoiduliste loomade seas juhtival positsioonil. Seevastu 20 miljonit aastat tagasi toimus kliimamuutus ja algas miotseen, kus metsade asemel saavutasid õitsengu rohttaimed. Seejärel tõusid juhtivaks taimetoiduliseks loomarühmaks sõralised. Kabjaliste puudus on selles, et nende magu on suhteliselt lihtsa ehitusega (neil pole isegi sapipõit), seevastu sõraliste keerukam mitmeosaline magu sobib paremini koreda toitainetevaese rohu söömiseks.
Tänapäeva kabjalised on üksteisest lahknenud juba kaua aega tagasi ja sellepärast ei ole nad üksteisega eriti sarnased. Hobused on nõtked ja graatsilised, ninasarvikud suured ja tankilaadsed ning taapirid on seasarnased. Ühine on see, et nad on üsna suured loomad. Isegi kõige väiksem kabjaline, mägitaapir, kaalub 180 kg, aga suurim, laimokk-ninasarvik, kaalub 2,3 t.
Tänapäeva kabjalistest on kõik hobuslased karjaloomad. Hobused organiseeruvad karjadeks ehk tabuunideks, kus on juhtmära ja juhttäkk. Osa väljasurnud kabjalisi, näiteks isegi 2½ m kõrgune brontoteerium, olid samuti karjaloomad. Isegi mõned fossiilsed ninasarvikud (Diceratherium) moodustasid karju.
Tänapäeva ninasarvikud on seevastu üksildased loomad, kel on igaühel oma maa-ala ja kes ründavad oma liigikaaslasi, kes nende maa-alale satuvad. Ka taapirid on üksildased loomad, aga teisel põhjusel: nad on häbelikud ja peidulise eluviisiga ega kaitse oma elupaika.
Tähelepanuväärsete väljasurnud kabjaliste hulka kuulub halikoteerium, kelle tagajalad olid lühemad esijalgadest ja kes kõndis sõrmenukkidele toetudes – loomariigis pole see tavaline ja kabjaliste seas teisi selliseid loomi pole. Halikoteeriumid surid välja suhteliselt hiljuti, vähem kui miljon aastat tagasi.
Nagu paljudes teistes loomarühmades, nii ka kabjaliste seas võitlevad isased omavahel õiguse eest emastega paarituda. Ühtlasi on isasel komme maitsta emase uriini, et kindlaks teha, kas emasel on innaaeg. Emane võib innaaja saabumisest ka ise teada anda, näiteks india ninasarvikud ja taapirid vilistavad. Kabjaliste tiinus kestab kaua, kõige vähem hobustel (11 kuud), kõige kauem ninasarvikutel (16 kuud). Korraga sünnib üks poeg, keda nimetatakse varsaks, väga harva tuleb ette kaksikuid. Varss suudab püsti tõusta juba mõne minuti jooksul pärast sündimist, kuid muus osas sõltub emast väga. Varss jääb ema juurde isegi pärast võõrutamist, tavaliselt senikaua, kuni emal sünnib järgmine varss ja ta eelmise minema ajab. Seejärel otsib noor taapir või ninasarvik endale uue elupaiga, aga noor hobune ühineb mõne tabuuniga. Juhttäkk võib noored täkud minema ajada, misjärel viimased moodustavad omaette tabuuni, kus pole emaseid.
Inimesed on kaua aega kabjalistega koos elanud. Esimese kabjalisena kodustati metseesel ja see juhtus Vana-Egiptuses 7 tuhat aastat tagasi. Hobused kodustati 6 tuhat aastat tagasi. Kuigi ninasarvikuid ei ole kodustatud, on neid ammustest aegadest vangistatud ja näidatud loomaaedades. Oluline on sealjuures asjaolu, et hobuslasi on lihtne vangistuses paljundada, ninasarvikuid seevastu väga keeruline. Taapirid seevastu on kodustamiseks liiga arad.
Kabjaliste arvukus on viimasel ajal vähenenud. Sellepärast on nad eri määral kaitse alla võetud.[1]
Kaks hobuslast, tarpan ja kvaga, on välja surnud viimase paarisaja aasta jooksul. Kuna neil on suhteliselt lähedasi sugulasliike, siis toimuvad katsed kummagi liigi tagasiaretamiseks olemasolevate (vastavalt hobuste ja sebrade) põhjal. Kummaski osas on saavutatud ka teatud edu, nimelt välise sarnasusega loomad, kuid sellegipoolest ei peeta neid tarpaniteks ja kvagadeks, vaid kõigest hobuse- ja sebratõugudeks.
Retsentseid kabjalisi on maailmas 17 liiki. Need jaotuvad kolme sugukonda ja kokku kuude perekonda.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
