Kuuba kriis

Kuuba kriis ehk Kuuba raketikriis ehk Kariibi kriis (inglise keeles Cuban Missile Crisis, vene keeles Карибский кризис; Kuubal ka Oktoobrikriis) oli 1962. aasta oktoobris kujunenud vastasseis ühelt poolt Nõukogude Liidu ja Kuuba ning teiselt poolt Ameerika Ühendriikide vahel.

Eelnevalt olid USA valitsusasutused edutult püüdnud kukutada Fidel Castro valitsust Kuubal (Sigade lahe dessant, Operation Mongoose). Kuuba ja Nõukogude Liit asusid kiiruga rajama Kuubale baase tuumarakettide tarbeks, mille lennuulatusse jäänuks suurem osa USA mandriosast. Ühtlasi oli see ka reaktsioon Thor-tüüpi rakettide paigutamisele Suurbritanniasse 1958. aastal (Projekt Emily) ning Jupiter-tüüpi rakettide paigutamisele Itaaliasse ja Türgisse 1961. aastal, mille tulemusena jäi Moskva enam kui 100 USA tuumaraketi löögiraadiusse. 15. oktoobril 1962 pildistas USA lennuväe luurelennuk U-2 Kuubal ehitatavaid Nõukogude raketibaase.

Järgnev kriis oli üks külma sõja aegseid suuremaid vastasseise, võrreldav Berliini blokaadiga. Üldiselt arvatakse, et selle käigus jõudis külm sõda kõige lähemale otsese tuumasõja ohule.^[1] See oli ka esimene dokumenteeritud juhtum, mil vastastikuse hävitamise võimalust arvestati määrava tegurina rahvusvahelistel relvastusläbirääkimistel.

Ühendriigid kaalusid Kuuba ründamist õhu ja mere kaudu ning kehtestasid Kuubale sõjalise karantiini. USA teatas, et ei luba ründerelvade paigutamist Kuubale, ning nõudis, et Nõukogude Liit lammutaks Kuubal ehitatavad ja valminud raketibaasid, eemaldades saarelt kõik ründerelvad. President Kennedy valitsus lootis, et Kreml nõustub nende nõudmistega, ning ootas sõjalist vastasseisu. Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hruštšov kirjutas Kennedyle, et "rahvusvaheliste vete ja õhuruumi" karantiin on "agressiooniakt, mis heidab inimkonna kogu maailma hõlmava tuumasõja kuristikku".

Avalikult hakkas NSV Liit USA nõudmistele vastu, kuid salajaste suhtluskanalite kaudu tehti ettepanek kriisi lahendamiseks. Vastasseis lõppes 28. oktoobril 1962, mil USA president John F. Kennedy ja ÜRO peasekretär U Thant jõudsid Hruštšoviga nii avalikule kui ka salajasele kokkuleppele. Avalikult lammutas Nõukogude pool oma ründerelvad Kuubal ja viis need tagasi Nõukogude Liitu, kui ÜRO andis garantii USA avalikule lubadusele Kuubat mitte kunagi rünnata. Salajas nõustus USA lammutama kõik Euroopasse ja Türki paigutatud Thor- ja Jupiter-tüüpi raketid.

Vaid kaks nädalat pärast kokkulepet oli NSV Liit eemaldanud Kuubalt raketisüsteemid ja nende tugivarustuse, laadides need 5.–9. novembril kaheksale Nõukogude laevale, millega need veeti tagasi Liitu. Kuu hiljem transporditi kolme laevaga kodumaale ka Il-28-tüüpi Nõukogude pommilennukid. Karantiin lõppes ametlikult kell 18.45 (EDT) 20. novembril 1962. 11 kuu jooksul pärast kokkulepet, septembriks 1963 lammutati ka kõik USA relvad. Läbirääkimiste lisatulemusena seati USA ja NSV Liidu vahel sisse "kuum liin" – telefoniliin riigipeade otsesuhtluseks.

Kujunemislugu

1959. aastal tuli ülestõusu käigus Kuubal võimule Fidel Castro, kukutades USA-meelse diktaatori Fulgencio Batista. Kuubal algasid sotsialistlikud reformid (natsionaliseerimine jne), mis teravdasid Kuuba suhteid USA-ga. USA-le ei meeldinud ka see, et Kuuba hakkas lähenema NSV Liidule. Castro väitis ise, et ta on marksist ja et Kuubal toimub sotsialistlik revolutsioon.

Juba suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega strateegilised keskmaaraketid (kolm polku rakette R-12 Dvina (24 stardiseadeldist – 3 NSV Liidu relvajõudude Strateegiliste raketivägede 13. strateegilise raketidiviisi polku, Kuuba mereblokaadi tõttu jäi saabumata kaks polku rakette R-14), oktoobris seadis need üles – sihtmärgiks USA. Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president J. Kennedy avalduse, milles informeeris USA-d ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA, aga vastuseks ka VLO sõjaväed, viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse.

Kulminatsioon ja lahendus

Oktoobri lõpus 1962 püsis umbes nädala USA ja NSV Liidu eriti terav vastasseis.

Valitses reaalne tuumasõja oht. See oli nende riikide vaheliste suhete kõige pingelisem moment. Kummagi väed (tuumarelvadega) olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. John Kennedy ja NSV Liidu liider Nikita Hruštšov vahetasid läkitusi, maailma rahu rippus juuksekarva otsas. Lõpuks 28. oktoobril teatas NSV Liit, et võtab raketid maha. Vastuseks lõpetas USA Kuuba blokeerimise. Tuumasõja oht oli selleks korraks möödas. USA viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu peale sihtivad raketid.

Viited

1. {B. Gregory Marfleet "The Operational Code of John F. Kennedy During the Cuban Missile Crisis: A Comparison of Public and Private Rhetoric" Political Psychology, vol. 21, p. 545, no 3