Matemaatiline analüüs
From Wikipedia, the free encyclopedia
Matemaatiline analüüs ehk analüüs on matemaatika haru, mis uurib funktsioone ja nende üldistusi piirväärtuse meetodil.[1]
Kitsamas mõttes mõeldakse matemaatilise analüüsi all diferentsiaalarvutust ja integraalarvutust ühe ja mitme reaalmuutuja funktsioonidega, mille rajasid Isaac Newton ja Leibniz, kuigi mõned selle mõisted kujunesid palju varem. Piirväärtuste meetod võeti kasutusele 19. sajandil. 20. sajandil on kujunenud ka alternatiivne mittestandardne matemaatiline analüüs. Õppeainena hõlmab see ka ridade teooria. Laiemas mõttes hõlmab matemaatiline analüüs paljusid uuteks matemaatika harudeks kujunenud valdkondi, nagu reaalmuutuja funktsioonide teooria, kompleksmuutuja funktsioonide teooria, tõenäosusteooria, harilike diferentsiaalvõrrandite teooria, matemaatiline statistika, osatuletistega diferentsiaalvõrrandite teooria, matemaatilise füüsika võrrandid, arvutusmatemaatika, variatsioonarvutus, funktsionaalanalüüs. Kokku moodustavad need suurema osa matemaatikast.