Mihkel Laid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Mihkel Laid (enne eestistamist Mihkel Ostrov; ka Mihkel Alfred Laid); 27. oktoober 1899 Porhovi maakond, Pihkva kubermang – 30. juuni[küsitav] 1945 Tallinn)[1] oli Eesti vaimulik ja ühiskonnategelane.
Laid sündis arsti perekonnas. Ta lõpetas aastal 1918 Tartu Aleksandri gümnaasiumi. Ta võttis osa Vabadussõjast, lõpetas Sõjakooli suurtükiväelasena (lipnik). Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas aastatel 1918 ja 1921–1925. Ordineeriti 13. detsembril 1925 õpetajaks.
Oli aastatel 1925–1939 Sangaste ja Laatre Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja. Aastatel 1939–1941 oli ta Viljandi Jaani koguduse õpetaja. Aastal 1944 oli ta Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja.[2]
Oli Vabadussõjalaste Liidu liige. 1941. aastal astus vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke.
Arreteeriti NKVD poolt 28. novembril 1944 Nõmmel. 21. märtsil 1945 mõistis tribunal ta fabritseeritud süüdistuste alusel §58-1a järgi surma kui "riigireeturi". Kohtuotsus viidi täide 30. juunil[küsitav] 1945 Tallinna vanglas nr 1 (Patarei vanglas).[1][3][4] Pärast järjekordset läbi terve öö kestnud ebainimlikku piinamist ja peksu oli ta öelnud vangikongis minestusest ärgates oma kongikaaslastele, et lihtsalt ei suutnud enam kannatada ja kirjutas alla kõigele, mida NKVD timukad nõudsid.