Monetaarne nominalism
From Wikipedia, the free encyclopedia
Mõiste monetaarne nominalism märgib põhimõtet, et mingis valuutas fikseeritud rahasumma jääb rahandusdokumentides fikseerituks, sõltumata selle ostujõu muutustest, mis on tingitud inflatsioonist või vahetuskursside muutustest. Sellega tagatakse raamatupidamisliku arvestuse stabiilsus ja usaldatavus. See põhimõte sunnib võlausaldajat kandma inflatsioonist ja võlgnikku deflatsioonist tulenevat riski.[1]
Nominalismi teoreetiliseks lähtealuseks on raha väärtusmõõdu funktsioon, s.t ta on abstraktne arvestusühik, nimetus (lad. Nomen). Monetaarse nominalismi põhimõte on fikseeritud valitseva õiguskorraga nii Angloameerika Üldises Õiguses (Common Law) kui ka Mandri-Euroopa õiguskorras.[2]