Üldine õigus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Üldine õigus ehk angloameerika õigussüsteem (inglise keeles common law; ka pretsedendi õigus või nn kohtupraktika õigus) on õigusperekond, kus õiguse peamised allikad on kohtulahendid. See kujunes välja Inglismaal. Kohtunikud tuginevad kohtuotsuste tegemisel eelkõige varasematele kohtulahenditele ehk pretsedentidele, vähem tähtsad on õigusaktid. Seadused võivad olla kirjutatud pretsedentide põhjal neid kodifitseerides.[1] Seega loovad lõppastmes õigust eelkõige kohtunikud.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2021) |
Üldist õigust nimetatakse ka kirjutamata õiguseks, kuna tegu ei ole kohustuslikus vormis kirjutatud seadustega. Seadusandliku võimu loodud aktides on iga sõna ja väljend tähtis.[2] Kohtuniku kirjutatud otsuses on keelekasutus vabam ning tõlgendamisel või pretsedentide kasutamisel tuleb lähtuda üldisest mõttest ning mitte nii palju sõnasõnalisest normi lugemisest. Üldise õiguse allikad on vaid printsiibid või õigusnormid, mida kohtuotsus käsitleb, mitte ütlused või teatud kohtunikule omased terminid. Kohtuotsustes väljenduvad printsiibid on tekkinud aja jooksul ning neist on kujunenud selles mõttes tava. Seetõttu nimetatakse common law’d ka tavaõiguseks ning sellest tuleneb ka eestikeelne mõiste „üldine õigus“ – see õigus hõlmab kogu riigile ühiseid tavasid.[2]
Üldine õigus kehtib Suurbritannias, tema endistes koloniaalriikides (kokku umbes 80 riiki) ja Põhja-Ameerika riikides, sealhulgas näiteks USA-s, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal, Singapuris, Indias ja Küprosel.[3]