Olevi gild
From Wikipedia, the free encyclopedia
Olevi gild oli (ladina keeles fraternitas sancti Olavi) oli gild, mis tegutses Tallinnas keskajast Rootsi aja lõpuni.
Olevi gild sai nime kaitsepühaku püha Olafi (Norra kuningas Olav II Haraldssoni) järgi.[1] Olevi gildi on esmamanitud ajalooürikuis 1341. aastal. Algselt oli gild kodanikke koondav vaimulik vennaskond, muutudes alles hiljem käsitöölisi ühendavaks gildiks. 17. sajandil (1698. aastal) liideti Olevi gild Kanuti gildiga.
Gildi rajamise aeg on teadmata. Esimest korda mainiti teda kirjalikes allikates 1341, aga ta võidi asutada juba 13. sajandil.[1]
Oleviste gildi kuulus 16. sajandil 8 käsitööliste tsunfti ja esialgu oli ta sotsiaalselt staatuselt umbes võrdne Kanuti gildiga, sest madalamad käsitöölised kuulusid Püha Ihu gildi. 1520. aastatel reformatsiooni ajal Püha Ihu gild lõpetas tegevuse ja selle tsunftid jätkasid Oleviste gildis, mille staatus muutus seega madalamaks Kanuti gildi omast.[1]
Aastal 1698 Oleviste gild suleti ja sellesse kuulunud tsunftid jätkasid Kanuti gildis.[2]
Gildi kuulusid Tallinna linnakodanikest lihtsamate käsitööaladega tegelenud tsunftide käsitöölised. Osa tsunfte kuulusid kuni 16. sajandini Püha Ihu Gildi, nende üleminek Püha Olavi Gildi ei ole kindel.
- lihunikud
- köösnerid,
- kivi- ja müürsepad (tsunfti esmamainimine 1369/1372),
- voorimehed (1371),
- õllekandjad,
- kanepiketrajad ja köiepunujad (1462, ei võetud vastu Püha Kanuti Gildi),
- linakangrud,
- mündrikud paadimehed) (1506),
- puusepad (1370 või 1481),
- püttsepad (146/1413, ei võetud vastu Püha Kanuti Gildi),
- kandjad (1529, ei võetud vastu Püha Kanuti Gildi),
- kalakaubitsejad,
- soola- ja viljakaalujad (16. sajand?)
- kellamehed (17. sajand),
- hauakaevajad.
Gildi ei pääsenud kangrud kui põlgusväärsed, kuna nende töö eeldas kedruse töötlemist uriiniga.