Ookeanide hapestumine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ookeanide hapestumine on käimasolev pH taseme vähenemine Maa ookeanides, mis on põhjustatud süsinikdioksiidi (CO2) sidumisest atmosfäärist.[1] Arvatav 30–40% inimtekkelisest süsinikdioksiidist, mis on paisatud atmosfääri lahustub ookeanides, jõgedes ja järvedes.[2][3]
Saavutamaks keemilist tasakaalu, reageerib osa sellest veega, et moodustada süsihapet. Mõned neist süsihappemolekulidest reageerivad veemolekulidega andmaks vesinikkarbonaatiooni ja hüdrooniumiooni, kasvatades ookeanide happelisust (H+ ioonide kontsentratsiooni). Aastatel 1751–1994 on ookeanipinna pH tase arvatud langenuks ligikaudu 8,25-lt 8,14-le,[4] mis oleks peaaegu 30% kasv H+ ioonide kontsentratsioonis maailma ookeanides.[5][6] Maa süsteemimudelid hindavad, et viimase kümnendi jooksul on ookeani happelisus ületanud varasemaid ajaloolisi analooge[7] ning võib koostoimes teiste ookeani biogeokeemiliste muutustega pärssida mereökosüsteeme ning rikkuda paljude ookeaniga seotud kaupade ja teenuste pakkumist.[8]