From Wikipedia, the free encyclopedia
Püüdurretseptorid ehk raisaretseptorid (ka koristusretseptorid; inglise keeles scavenger receptors, lühend SR) on paljude loomade immuunrakkudel (nagu fagotsüüdid ja makrofaagid) toimivad retseptorid (klassidest A-J), mis tunnevad ära oksüdeeritud või atsetüleeritud LDL-osakesed[1][2]. Nad seonduvad ligandide, valkude ja patogeenidega.
Nimetus scavenger tuleneb ingliskeelsest sõnast scavenge, mis tähendab raipesööjat või tänavapühkijat ning on seotud selle retseptori ülesandega koristada verest välja negatiivselt laetud makromolekule, nagu näiteks modifitseeritud LDL-osakesi.
Püüdurretseptorid on fagotsütootilised retseptorid, mis tunnevad ära negatiivse laenguga polümeere ja atsetüleeritud LDL-partikleid.[3] Püüdurretseptorid seonduvad ka veel teiste ligandidega, näiteks mõnede membraanivalkudega, apolipoproteiinidega, kollageeniga, lipopolüsahhariididega jpm. Lisaks seonduvad need erinevate patogeenidega, olles sellega olulised kaasasündinud immuunsuse toimimises.[4] Enamasti on need retseptorid müeloidsete rakkude pinnal, kuid see retseptorite perekond on väga mitmekülgne ning mõned selle perekonna liikmetest leiduvad ka teistel rakutüüpidel.[1]
Makrofaagidel ja dendriitrakkudel, mis kuuluvad müeloidsete rakkude hulka, on mitmeid retseptoreid, et tunda ära patogeenide pinnastruktuure. Nende hulka kuuluvad püüdur-, mannoosi- ja komplemendi retseptorid ning TLR (Toll like receptor). Need retseptorid, sh püüdurretseptorid, osalevad patogeenide fagotsütoosis ning signaali edastamises mitmete põletikku soodustavate tsütokiinide eritamisel, mis aktiveerivad ka teisi fagotsüüte.[3]
Kõik püüdurretseptorid on mitmedomeensed rakumembraani läbivad valgud, kuid kõikidele retseptoritele ühised ehituslikud tunnused puuduvad. Erinevalt teistest membraansetest retseptoritest, mis seonduvad enamasti vaid ühe ligandiga, suudavad püüdurretseptorid siduda tugevalt erinevaid molekule.[5]
Nomenklatuuris puudub ühtsus – paljudel retseptoritel on mitu nime ning andmed klassifikatsiooni kohta varieeruvad. Püüdurretseptorite klassid ning eelistatud nomenklatuur pandi paika 2014. aastal toimunud konverentsil.[1] Esialgne jaotus klassidesse põhineb nende geenijärjestusel, klassisiseselt eristatakse retseptoreid nende järjestuse erinevuste alusel.[6]
Püüdurretseptorite klassid:[1]
Klass B retseptoreid iseloomustavad kaks rakumembraani läbivat domeeni, mille karboksü- ja aminoterminaalne osa jääb raku tsütoplasmasse ning rakuvälise osa moodustavad kaks lingu. Need lingud on tugevalt glükosüleeritud, kaitstes neid põletikukolletes leiduvate proteaaside eest. Klassi B kuuluvad SR-B1, SR-B2(CD36) ja SR-B3. Nendest on enim uuritud on CD36 ning on olulise tähtsusega makrofaagide signalisatsioonil ja liikumisel.[1]
Klass B tüüp I püüdurretseptoreid (SR-BI) seostatakse in vitro ja in vivo hiiremudelite ja -rakkude uuringute alusel mitmete tegevustega, nii on neil in vitro katsetes oluline roll mükobaktereid siduva retseptoritena (testiti Western blot analüüsiga), mida aga inhibeerivad spetsiifilised SR-B1 antikehad, seerum või LDL, in vivo on nende retseptorite roll mükobakterite vastases immuunsuses vähene.
Uuringutes on SR-B1 olnud vahendajaks C-hepatiidi viiruse sisenemisele ja need retseptorid osalevad perekonna Plasmodium algloomade nakkuse edastamisel hepatotsüütidele.
SR-B1 in vivo toimete väljaselgitamiseks kasutati metsikut-tüüpi hiiri SR-B1−/− nakatati aerosoolivormi viidud 100 CFU laboratoorse isolaadiga Mycobacterium tuberculosis H37Rv ja jälgiti neid – hiired jäid elama.
SR-B1 osaleb kolesterooli sidumisel ja transpordil rakku ja suurenenud seerumikolesterooli tase apolipoprotiini E (ApoE) puudulikkusega hiirtel, keda säilitati HC-dieedil, andis tulemuseks kõrgenenud vastuvõtlikkuse tuberkuloosi mükobakteritele.
In vitro katsetes on SR-B1 retseptor mükobakterite sisenemisel, toitumisel ja paljunemisel, kuid elusorganismis võib see retseptor tuberkuloosinakkuse levikul vähetähtsat rolli mängida.[7]
Lisaks nendele klassidele on veel hulk retseptoreid, millel on püüdurretseptorite aktiivsusega sarnane aktiivsus, kuid mis kuuluvad teistesse retseptoriklassidesse, näiteks LRP1, LRP2/megalin, cubam, ASGP, MR, ja CD11b/CD18α.[1]
Püüdurretseptorid seonduvad väga paljude molekulidega ning seetõttu on neil ka palju bioloogilisi rolle, näiteks mitmesuguste modifikatsioonidega lipoproteiinde puhastamine vereringest ja seondumine patogeenidega, osaledes nii kaasasündinud immuunsüsteemi töös. Samas on tuvastatud, et püüdurretseptorid võivad mängida olulist rolli mõnede haiguste kujunemises, näiteks ateroskleroosis ja vähi[6] metastaseerumisel.
Uuringud on näidanud, et püüdurretseptoritel on oluline roll ateroskleroosi kujunemisel. Ateroskleroos on osadel inimestel ja teistel selgroogsetel loomadel esineda võiv krooniline, kuni aastakümneid asümptomaatiliselt arenev, südame-veresoonkonna põletikuline haiguslik seisund, mida iseloomustab aterosklerootiliste muutuste (naast) tekkimine arteriseinte sise- ja keskkestale kuhjuvate kolesterooliladestuste näol.
Kuna LDL-partikleid koheldakse kui võimalikke patogeene, sisenevad need fagotsütoosi teel makrofaagidesse, mis sekreteerivad seejärel mitmeid põletikku soodustavaid ühendeid. Erinevas staadiumis ateroskleroosi kolletest eraldatud ja uuritud makrofaagidelt on avastatud mitmeid püüdurretseptorid, mis viitab võimalikule seosele ateroskleroosiga.[8]
Uuringud on näidanud, et rakukolesterool sünteesitakse kas rakus endas või tõmmatakse väljast rakku ja tarbitakse vähiraku poolt. Kolesterooli vastuvõttu vahendavad kõrgtihedusega lipoproteiinide püüdurretseptorid SR-BI (Scavenger receptor class B member 1) ja madaltihedusega lipoproteiinid LDLR. Normaalseks peetavates kudedes ekspresseeritakse SR-BI maksas ja steroidogeensetes kudedes, kus kolesterooli ringlus on vajalik steroidhormoonide sünteesiks. On tõendeid selle kohta, et SR-BI mängib rolli eesnäärme kartsinoomi välja kujunemisel.[9]
Lisaks on uuringud näidanud ka reaktiivsete hapnikuühendite (ROS – inglise keeles reactive oxygen species) rolli ateroskleroosi kujunemises. ROS kahjustab organismi suuresti, reageerides mitmete oluliste biomolekulidega nagu lipiidide, valkude ja nukleiinhaptega. ROS on ka oluliseks põletikku soodustavaks signaaliks ning on tuvastatav varajases ateroskleroosis ehk arterite lubjastumises. Püüdurretseptorite E klassi kuuluvat retseptorit SR-E1 on seostatud ROS-ide vabastamisega endoteeli ja vaskulaarsesse silelihasesse, põhjustades DNA kahjustusi ja seeläbi ka apoptoosi.[6]
Püüdurretseptorite aktiivsust kirjeldasid Dr Michael Brown ja Joseph Goldstein 1979. aastal.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.