Pärimine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Pärimine on isiku ehk pärandaja surma korral tema vara üleminek teisele isikule[1]. Kuna isiku surmaga tema õigusvõime lõpeb, siis ei saa ta enam olla õiguste ja kohustuste kandjaks[2]. Sealjuures ei lõpe pärandaja õigused ja kohustused, vaid need lähevad üle uuele õigussubjektile ehk pärijale. Kuna inimene on õigusvõimeline sünnist surmani, siis võib ta omada kõiki tsiviilõigusi ning kanda kõiki tsiviilkohustusi[3]. Näiteks on PärS § 5 lg 2 kohaselt pärimisvõimeline iga õigusvõimeline isik, mis tähendab, et pärijaks võib olla ka vaimselt ebaküps isik. Juriidiline isik saab pärijaks olla vaid juhul, kui teisi pärijaid ei ole olemas või kui selline korraldus on ettenähtud pärandaja tehtud viimses tahte avalduses.[4] Alates 01.01.2009 jõustunud pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale automaatselt üle ning eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole selleks vaja teha ega notarile esitada. Seega on Eestis loobumissüsteem ning avaldus tuleb esitada selleks, et mitte pärida ning kui loobumisavaldust kolme kuu jooksul ei esitata, loetakse, et isikul oli tahe pärand vastu võtta.[5] Kui pärandaja suri enne 01.01.2009, siis tuleb pärand siiski õigel ajal vastu võtta või sellest loobuda varemkehtinud pärimisseaduse kohaselt (PärS § 180). Seega selleks, et pärima õigustatud isik saaks pärimislepingu, testamendi või seaduse järgi täieõiguslikuks pärijaks, ei pea ta üldjuhul midagi täiendavalt tegema.[6]