Raimo Pullat
eesti ajaloolane / From Wikipedia, the free encyclopedia
Raimo Pullat (sündinud 3. aprillil 1935 Tallinnas) on eesti ajaloolane.
Raimo Pullat | |
---|---|
Sünniaeg |
3. aprill 1935 Tallinn |
Alma mater | Tartu Ülikool |
Alghariduse sai ta Tallinnas Hans Kubu eragümnaasiumis ja Reaalkoolis ning Kavastu ja Annikvere 7-klassilises koolis Virumaal. Seejärel lõpetas Rakvere 1. Keskkooli ja 1958. aastal ajaloolasena Tartu Riikliku Ülikooli.
1961. aastast töötas ta Eesti Televisiooni "Aktuaalse kaamera"[viide?] ja hiljem soomekeelsete saadete toimetajana[viide?]. Töö kõrvalt õppis ta kolm aastat professor Voldemar Vaga juures kunstiajalugu.[viide?]
Seejärel jätkas õpinguid Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirantuuris, 1964. aastal sai ta ajalookandidaadi kraadi väitekirjaga "Tallinna elanikkonna sotsiaalse koosseisu areng kapitalismi perioodil (1871–1917)", 1972 ajaloodoktori kraadi uurimusega teemal "Eesti linnarahvastik 18. sajandi lõpust kuni 1940" ning sai 1998. aastal Oulu Ülikoolist väitekirjaga "Die Stadtbevölkerung Estlands im 18. Jahrhundert (Eesti linnarahvastik 18. sajandil)" filosoofiadoktori kraadi (laudatur).
Ta valiti Tartu Riikliku Ülikooli professoriks 1979. ja 1984. aastal. Tallinna Pedagoogikaülikooli asus tööle 1995. aastal, aastatel 2000–2005 oli ta Tallinna Pedagoogikaülikooli linnakultuuri õppetooli juhataja ja professor. 2005. aastast on ta Tallinna Ülikooli emeriitprofessor.[1]
1963. aastal korraldas Tallinnas esimese üleliidulise ajaloolise demograafia seminari, lisaks Tallinnale toimusid seminarid ka Riias, Omskis, Kiievis ja Kišinjovis. 1988. aasta suvel korraldas näituse "Eesti rahva-aarded. Rahad ja ehted" Helsingis ja Kotkas. 2002, 2005 ja 2010 korraldas Tallinnas rahvusvahelise linnaajaloo konverentsi "Modus vivendi I-III".
Ajaloo Instituudi direktorina juhtis instituudi uue hoonestiku rajamist Tallinnas Rüütli tänaval aastatel 1983–1989. Ta andis olulise panuse Tallinna Linnaarhiivi varade tagasisaamiseks Lääne-Saksamaalt, mis tagastati 1990. aastal ning mis hiljem oleks olnud võimatu.[2]
1990. aastate algul rajas ta Kärdlasse Hiiumaa esimese ja seni ainukese silmaarstikabineti, kus töötas tema abikaasa Wieslawa Pullat. 1992. aastal asutas ta kirjastuse Estopol ning 1991. aastal taaselustas linnaajaloolise aastaraamatusarja Vana Tallinn väljaandmise, mille vastutav toimetaja ta oli 2014. aastani. Kokku andis ta välja 25. köidet Vana Tallinnat (kokku u 7000 lk).