Rakvere ordulinnus
linnus Rakveres From Wikipedia, the free encyclopedia
Rakvere linnus asub Lääne-Virumaal Rakvere Vallimäel. See oli muinas-Viru suuremaid linnuseid.
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Aprill 2021) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2021) |
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine! Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-et  wikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.
Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Teksti allikas: Toimetised 2015 (https://issuu.com/virumaamuuseumid/docs/svm_toimetised_2015_0)
Rakvere muinaslinnus
Vanimad teadaolevad arheoloogilised jäljed muinasaegse linnuse kohta Rakvere Vallimäel pärinevad 5.–6. sajandist. Usutavasti oli tegemist üsna lihtsa ja nõrkade kaitseehitistega linnusega, mida piiras vaid männipuust kaitsetara. Linnuse puidust kaitseehitiste tugevdamine võis toimuda ka 11.–12. sajandil. Kivimüüri linnusel polnud, sest ümbruskonnas puudus selleks sobilik ehitusmaterjal. Midagi täpsemat puitlinnuse kohta pole võimalik väita, sest see jäi peaaegu täielikult hilisema kivilinnuse alla ning hävis ühes muinasaegse pinnasega mitu sajandit kestnud ehitus- ja ümberehitustööde käigus.
Linnusest põhja pool vallseljaku madalamas osas, praegusel Teatrimäel, asus muinasajal asula, mille kultuurikihist leitud käsitsi valmistatud keraamika ja paar nooleotsa lubavad arvata, et see eksisteeris juba I aastatuhande teisel poolel ning I ja II aastatuhande vahetusel.
Nagu selgub Henriku Liivimaa kroonikast, nimetati linnust juba 13. sajandi alguses Tarvanpeks (Tharwanpe), mis seostub linnuse Taani-aegse nimega Wesenberg (wesent – tarvas alamsaksa keeles, esmamainimine 1252) ja tarva pea kujutisega hilisema linna pitseril. Linna venekeelne nimetus Rakovor (Rakobor) on esmamainitud Novgorodi leetopissis 1268. aastal.
Taani aeg (1238–1346)
1226. aastal vallutas Tartu piiskopi vasall Johannes Dolenist Tarvanpe. Arvatavasti oli tal selleks paavstiriigi kohapealse asehalduri magister Johannese toetus, kellega koos nad taanlasi ründasid. Tõenäoliselt oli üheks Doleni Johannese kaaslaseks Dietrich von Kyvel[1], kellest 1241. aastaks oli saanud Virumaa suurim maaomanik. D. von Kyveli valdusse kuulusid Tarvanpe linnus ja kõik selle ümbruse külad, lisaks Toolse sadam, Purtse jõesuus olev sadam ja Purtse jõe ülepääsukoht Tallinna–Narva maanteel. 1238. aastal sõlmitud Stensby rahulepinguga said taanlased Põhja-Eesti ja ka Tarvanpe tagasi.
Pärast Taani võimu lõplikku jõustumist Põhja-Eestis 13. sajandi teisel veerandil moodustas Taani kuningas seal Eestimaa hertsogkonna, mis haaras oma koosseisu muinasaegse Harju ja Viru maakonna. Kuninga nimel teostas koha peal võimu Tallinna linnuses resideeriv laiade volitustega Taani kuninga asehaldur. Eestimaa hertsogkonna sõjalise julgeolekusüsteemi moodustasid kolm kuninglikku linnust: Tallinn, Rakvere ja Narva. Igas kindluses paiknes garnison, mille liikmeid nimetati "lossimeesteks" (ld castrenses).[2]
1268. aastal üritasid novgorodlased ühes kogu Venemaalt kaasa kutsutud liitlaste abiga vallutada Rakvere linnust. Neile astus vastu taanlaste, Viljandi ja Paide orduvendade ning Tartu piiskopi ühendvägi, millesse kaasati ka palju eestlasi. Rakvere lahingu võitsid küll venelased, kuid niisuguse hinnaga, et pöördusid linnust piiramata koju tagasi.
Rakvere vallutamine, vaatamata novgorodlaste kaasavõetud piiramismasinatele, siiski lihtne poleks olnud, sest taanlased asusid juba 13. sajandi teisel veerandil muinaslinnuse kohale oma kantsi rajama, kasutades esialgu eestlaste rajatud valli ja puitpalissaadi. Siis rajati ka esimesed kivihooned, millest vanimana on säilinud kahe poolkeldri katked hilisema pealinnuse edelanurgas. Algul rajati väike kastellitaoline kants nn. "konvendimaja" tüüpi kindlus, mille ümber alles 14. sajandil, Virumaa taas Liivimaa ordu võimu alla minekul, ehitati suurem loss[3]. 14. sajandi algul ehitasid taanlased uue kivist ringmüüri paksusega kuni 2 meetrit. Müür on laotud segamüüritisena lubjamördil, kus on kasutatud lisaks maa- ja ümarate lubjakividele ka murtud paasi. Läänemüüri kõrgus oli kuni 7 meetrit ning selle peal asus ulgtaldadele toetuv kaitsekäik. Kaitsemüüri on hiljem veel kolmel korral kõrgemaks ehitatud. Ringmüür järgis pinnamoodi ja kujutas endast ebakorrapärast nelinurka.
Kahjuks pole linnusest Taani ajal kuigi palju teada, tundmatuiks on jäänud ka selle asevalitsejad. 1302. aastal sai linnaõigused linnuse põhja- ja idaküljele kujunenud asula.
23. aprillil 1343 algas Eestimaa hertsogkonnas (Harju-Viru) eestlaste ülestõus – Jüriöö ülestõus, mis levis ka Lääne- ja Saaremaale. Kuna Taani kuningas ei suutnud iseseisvalt ülestõusu maha suruda, oli ta sunnitud vastu võtma Liivi orduriigi abi. 16. mail 1343 andsid Harju-Viru vasallid end ordu kaitse alla. Pärast eestlaste väe purustamist Sõjamäe lahingus 14. mail surus orduvägi ülestõusu maha ning haaras Eestimaa hertsogkonna olulisemad linnused, nende seas ka Rakvere linnuse, oma valdusse. 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV Eestimaa hertsogkonna 19 000 hõbemarga (~4,4 tonni hõbedat) eest Saksa ordule, kes selle omakorda järgmisel aastal Liivi ordule edasi andis.
Liivi ordu aeg (1347–1558)
Orduajal oli linnus Rakvere foogtkonna keskus, mida juhtis foogt. Tema käes oli piirkonnas kõrgeim sõjaline-, kohtu- ja haldusvõim. Sõja korral pidi foogt koguma oma väesalka kohalikud aadlikud ning minema nendega orduväkke, ta juhtis Virumaa meeskohut, mis lahendas aadlikevahelisi tsiviil- ja kriminaalasju, kogus makse ja juhtis ordumõisaid.
Rakvere foogtkond piirnes idas Narva ja Vasknarva foogtkondade, lõunas esialgu Põltsamaa foogtkonna, hiljem Viljandi komtuurkonna, edelas Järva foogtkonna ja läänes Tallinna komtuurkonnaga. Foogtkonna läänepiiriks oli Valgejõgi, idapiiriks Putse jõgi.
1471. aastal moodustas ordumeister Johann Wolthus von Herse foogtkonna põhjaossa iseseisva Toolse foogtkonna, mis hõlmas mõningaid alasid Toolse ordulinnuse ümbruses ning Järvamaal. Kuna Toolse sadam oli toona üheks olulisemaks Virumaa kaubanduskohaks ja Rakvere mereväravaks, ei meeldinud uue foogtkonna asutamine tollasele Rakvere foogtile Dietrich Lappe von Konningenile. Vastuseisu tõttu ordumeistri plaanile saatis von Herse ta Rakverest ära Pärnu komtuuriks, kus ta olevat jäänud nii vaeseks, et ei suutnud aasta lõpus oma teenritele palka maksta. Kuna tollane ordu maamarssal Berent von der Borch oli omal ajal samuti Rakveres orduvennana teeninud, leidsid nad ühise keele, koondasid Herse-vastase opositsiooni ning kukutasid ta võimult. D. Lappe von Konningen sai uuesti Rakvere foogtiks ning B. von der Borch ordumeistriks. 1471–1472 oli Rakvere linnuse hauptmanniks Wilhelm von Bodinckhusen[4]. Foogtidest paistis silma ka Robert de Grave, kes 1525. aastal käis palverännakul Pühal Maal, Santiago de Compostelas ja püha Huberti haual ning oli diplomaat, esindades ordut Rooma paavsti Clemens VII ja Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keisri Karl V juures. Rakvere linnuse viimane foogt Gerhard Huyn von Amstenraide on läinud ajalukku aga üsna negatiivse tegelasena. Kroonikakirjutaja Balthasar Russowi sõnul oli ta "avalik hooraja ja elas mitte ainult kõlvatute naistega, vaid ka teiste meeste abielunaistega avalikku häbielu. Ja orduhärrade teenrite päevatööks ei olnud muud kui prassimine ja sugulõbu tagaajamine, mida aga mitte häbiks ei peetud, vaid isegi auks ja tubliduseks loeti."
Orduaja lõpus kuulus Rakvere linnusele kolm mõisa – Küti, Laanemõisa ja Rakvere – ning sealt laekus ordukassasse aastas 150 marka. Sõja puhul pidi Rakvere linnus koos kohalike aadlikega välja panema 250 ratsameest. Aadlikud elasid kodudes ning pidid kogunema kallaletungi puhul.
Orduajal alustati linnuse laiendamist ja pealinnuse välja ehitamist. Uus kaitsemüür nihutati 15,6 meetrit põhja poole ja hõlmas nüüd ka kõrgendiku jalami. Koos välismüüriga ehitati ka süvendatud keldritega hoonetiib. Sellest ida pool, põhjamüüris oli värav parham-müüriga põhjaküljel. Seda tiiba on hiljem korruse võrra kõrgemaks ehitatud ja koos sellega ka uus väravakompleks. Samal aja lammutati osaliselt esimese ringmüüri põhjaosa ja selle läänepoolne osa kasutati ära massiivse torni põhjaseina alusena. Ristküliku kujulise põhjaplaaniga läänetorni ehitamisel kasutati aga juba ainult murtud paasi. Torni lõunaseina kohale ehitati uus ida-läänesuunaline müür. Sellega eraldati põhjaossa kujunevat pealinnusesse pääs. Pealinnuse lõunaosas olid ahjudega köetavad puithooned. Linnuse siseõu sai oma tänaseni säilinud mõõtmed.
Linnuse põhjaosa kujundati konvendihooneks. Enam-vähem pidev ehitamine jätkus kuni 16. sajandi alguseni. Lõunatiiva ehitamise ajal ühtlustati ka teiste müüride kõrgused ja ehitati kaks flankeeruvat nurgatorni ning idavärava kompleks. Selleks ajaks oli Rakvere ordulinnus saanud võimsaks, juba suuresti ka tulirelvade jaoks kohandatud kaitserajatiste kompleksiks. Neljakandilised ja neljakorruselised tornid olid tulirelvade jaoks jäetud laskeavadega. Linnuse üks edelas asuv torn ehitati rondeeli ehk ümmarguse suurtükitornina, millega sai linnus ka piirkondse ehitise kuju, kus üksikuid tiibu ühendas sisehoovi ümbritsev ristikäik, mis oli esimese korrusel võlvitud. Linnusesse sissepääs kujutas endast suurt väravaehitist, kus asusid kaks idaväravat, millest üks oli varustatud tõstesillaga ja niinimetatud "hundiauguga" ning sisemise langevõrega. Väravaehitusega külgnes massiivne poolümar rondeel, kus põhjaküljel oli kamina ja hüpokaustahjuga vahiruum.
Linnuse asendiplaan 19. sajandist. Autor: Carl Faehlmann
Linnuse vaade 19. sajandil. Autor: Carl Faehlmann
Linnuse vaade aastast 1782
Rakvere ordulinnuse varemed 1782. Johann Christoph Brotze
Rakvere ordulinnuse varemed 1794. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust
.jpg)
Liivi sõja perioodi võib pidada Rakvere linnuse ajaloo üheks tippajaks, kuna enne sõja puhkemist sai suhteliselt tähtsusetust sisemaalinnusest 23 aastaks oluline piirikindlus Venemaa läänepiiril Rootsi ja Poola-Leedu kuningriigi vallutuspüüdluste vastu ning tugipunkt venelaste jätkuvale vallutuspoliitikale Liivimaal.
Liivi sõda algas 22. jaanuaril 1558 Šig-Alei (Šahh-Ali) Vene vägede sissetungiga Tartu piiskopi valdustesse. Venelased liikusid rüüstates Tartu poole, olid seal kolm päeva paigal ja läksid siis Laiusele ja Kärknasse ning sealt Järvamaa kaudu Virumaale, kus üritasid rüüstata ka Rakveret, kuid löödi tagasi. Pärast seda, kui 11. mail vallutasid venelased Narva ning 18. juulil kapituleerus Tartu, tabas Liivimaad peataolek, mille jooksul paljud linnused, kaasa arvatud Rakvere, langesid vastupanuta venelaste kätte. J. Renner kirjeldas Rakvere langemist järgmiselt: "See Virumaa pealoss ei olnud eriti kindel, seal oli sel ajal 11 võitlusvõimelist sakslast. Sinna saatis venelane kolm meest ja lasi nõuda selle alistumist ning andis foogtile 14 päeva järelemõtlemiseks. Vahepeal lasi foogt kogu raha, turvised, varustuse, toidumoona, majakraami ja muu Tallinna viia. See uuriti venelastele talupoegade poolt välja, seetõttu tulid nad 14 päeva sees tagasi ja tahtsid selle vara ära tõmmata. Teenrid olid kahurite juures ja tahtsid tulistada, seda ei tahtnud foogt lubada, sest ta mõtles Põlula mõisa (asub ühe miili kaugusel Rakverest) endale elatiseks saada, nagu talle venelaste poolt tõotati. Aga kogu varustus ja toidumoon oli kõik Tallinna jõudnud, sestap lahkus foogt linnusest ja andis selle venelaste kätte. Kui need aga linnuses midagi ei leidnud, kihutasid nad järele ja rüüstasid vankrid, kus teenrite kraam peal oli, mille need loovutasid. Seejuures lasti üks venelane maha. Kui foogt Tallinna jõudis, saatis ta oma teenrid laiali, jättis kaks kirjutajat enda juurde. Mõne aja pärast pandi ta kinni ja võeti talt mitu tuhat kuldnat ära, seepärast, et ta linnuse oli käest andnud. Rakveres sai venelane 7 falkooni, 30 pekikülge, natuke rukist ja mitmesugust muud kraami."[5]
Linnus venelaste võimu all
Kuna venelaste jaoks oli Rakvere piirilinnus ning selle senine kaitsesüsteem vananenud ega vastanud moodsa, tulirelvade kasutamisel põhineva sõjapidamise vajadustele, asusid nad 1558. aasta hilissuvel ja 1559. aasta kevadel seda laiendama ja kindlustama. Linnuse ajakohastamiseks ehitasid venelased selle põhja-, lõuna- ja idakülge suure puidust eeslinnuse. Selleks kaevasid nad pika mäeveeru linnuse ees üsna järsult maha ja ehitasid ümber eeslinnuse mäe servale kivimüüri, milleks nad lõhkusid maha mungakloostri, kiriku ja gildimaja ning kivist kodanikumajad ja vedasid kivid oma ehitusele. Seejärel ehitasid nad üles mäele ja müürile ümberringi pakkudest ja palkidest pulvärke, blokkhause, kõrgeid torne ja bastione. Blokkhausid ja pulvärgid olid täidetud suurte raskete põllukividega ning tugevasti ühendatud ja kindlustatud. Samuti ehitasid nad vallide vahele mitusada elumaja, kuhu mahtus elama mitu tuhat meest. Vana kivilinnust kasutati vangla ja tagavarade laopaigana, kus peale vojevoodi ei tohtinud elada ükski venelane.
Liivimaal vallutatud aladel seati sisse Venemaale omane halduskord. Rakvere linnusest sai samanimelise maakonna keskus. Seda juhtivad kaks vojevoodi allusid Tartus paiknevale tsaari Liivimaa asevalitsejale ja vojevoodile ning see omakorda teenistusprikaasile, mille kaudu toimusid vojevoodide ametisse nimetamised. Rakvere vojevoodidest on teada Pavel Zabolotski. Rakvere maakonda nimetati tavaliselt ühe- või kaheaastaseks perioodiks ametisse kaks vojevoodi. Kuna Rakvere oli maakonnakeskus, täitsid sealsed vojevoodid sõjaliste ülesannete kõrval ka halduslikke ning diplomaatilisi funktsioone. Sõjaliste juhtidena korraldasid nad linnuse ja maakonna kaitset ning osalesid vajadusel oma väega sõjakäikudel. Nad korraldasid maakonna teenismõisnike väeteenistust ning maksid linnuse garnisoni sõjameestele palka. Neil oli kohustus tsaarile oma piirkonnas toimunud sündmustest kirjalikult ette kanda. Tsaari asehaldurina tegelesid vojevoodid maksukogumise, maa omandi- ja kasutamisküsimuste lahendamise, maa-arvestusraamatute ehk nn üleskirjutamisraamatute pidamise, kohtumõistmise korraldamise ja muu sellisega.
Rakvere maakonna moodustasid endise Rakvere ja Toolse foogtkonna alad, mille läänepiiriks Harju- ja Järvamaaga oli Valgejõgi ning idapiiriks Alutaguse koos Purtse jõega. 1570. aastal taastati Rakvere maakonnas Toolse linnus, millel oli oma vojevood. Usutavasti oli Rakveres sellal ka postijaam ja toimiv postiühendus Venemaaga.
Linnuse garnisoni moodustasid teenismõisnikud – 1563. aastal oli neid maakonnas 90 meest –, kes said endale teenistusajaks teenistuskoha lähedusse maavalduse, millelt laekuva tuluga pidid nad end ülal pidama, teenistuseks vajaliku varustuse hankima ja korras hoidma ning teatud arvu sõjamehi endaga kaasa võtma, linnuseaadlikud, kelle maavaldus hõlmas sageli ainult paari talu, ning aastarahvas, kes viibis teenistuses ajutiselt. Lisaks aadlipäritolu võitlejatele, kes moodustasid üldjuhul väe juhtivkoosseisu, kuulusid garnisoni ka lihtsõdurid: haakpüssimehed ehk streletsid, suurtükiväelased, kasakad ja tatarlased. Peale sõjaväelaste kuulusid linnuse garnisoni veel tsiviilteenistujad: djakid,[6] alamdjakid, kirjutajad, tõlgid ning mitmesugused käsitöölised (sepad, puusepad, parkalid jt). Kuna linnuses oli õigeusu kirik, pidi seal teenima ka vaimulikke.
Rootsi-Vene sõda 1570–1583
Kuni Rootsi kuningas Gustav Vasa surmani 29. septembril 1560 ei sekkunud Rootsi kuningriik Liivimaal puhkenud sõtta. Olles aastail 1554–1557 pidanud tulutult sõda Venemaaga, soovis vananev kuningas konfliktidest hoiduda. Sama meelt ei olnud Gustav Vasa surma järel Rootsi kuningaks saanud Erik XIV, kes võttis 1561. aastal vastu Tallinna linna ja Harju-Viru vasallide ustavusvande. See samm tõi kaasa suhete olulise halvenemise Taaniga, mis päädis Põhjamaade Seitsmeaastase sõjaga aastatel 1563–1570.
Rootsi-Vene sõda algas Tallinna piiramisega 1570. aasta augustis, 1571. aasta märtsis Taani kuninga Frederik II venna, Saare-Lääne piiskopi ja Ivan IV-lt Liivimaa kuninga tiitli saanud hertsog Magnuse poolt. Piiramise ajal moonastasid Vene väed ennast Harju- ja Järvamaa talupoegade arvelt neid sageli puupaljaks röövides. Seetõttu hakkasid need pärast Vene vägede lahkumist endale peatoiduse muretsemiseks korraldama rüüsteretki venelaste võimu alla kuulunud Virumaale. Detsembri keskel 1572 kogunes Rakvere juurde suur venelaste sõjavägi, mis suundus detsembri lõpul Paide alla ning vallutas selle 1. jaanuaril 1573 tormijooksuga. Usutavasti peatus Ivan IV mõne aja enne Paide alla minemist Rakvere linnuses.
1573. aastal andis kuningas Johan III oma väepealikule Liivimaal Claes Åkeson Tottile (1525–1590) ülesande vallutada koostöös admiral Hermann Flemingi juhitava laevastikuga Narva. Sellega oleks läbi lõigatud venelaste oluline varustustee Liivimaale ning tehtud lõpp venelaste Narva kaubandusele, millest rahvusvahelistest kokkulepetest ja Saksa keisri otsesest keelust hoolimata moodustas olulise osa sõjavarustus. 1573. aastal ei tulnud sõjakäigust midagi välja, kuid kuninga uute juhiste järgi võeti sõjakäik ette 1574. aasta alguses. Selleks ajaks olid rootslased kogunud Tallinna enneolematult suure väliväe. Werner Tawaststjerna andmeil oli rootslastel 1573. aasta lõpul Soomes ja Liivimaal 17 lipkonda ratsaväge kokku 4478 mehega, kelle hulgas oli seitse sakslaste, viis šotlaste ning viis rootslaste ja soomlaste lipkonda. Jalaväelasi oli 28 lipkonda ehk 8820 meest, kelle hulgas oli seitse šotlaste ning 21 rootslaste ja soomlaste lipkonda. Kokku oli Liivimaal ja Soomes 13 298 meest, nendest Soomes kõige rohkem ainult 2500, Liivimaal seega aga peaaegu 11 000 ratsa- ja jalaväelast. Kuningas Johan III palgatud 4000 Šoti palgasõdurit saabusid Liivimaale 1573. aasta sügisel. Juba enne Liivimaale tulekut olid nad nõudnud oma palgaraha väljamaksmist, kuid kuningal polnud seda. Lõpuks oli ta sunnitud andma šotlastele raha, mis oli mõeldud sakslastest ratsameestele, mistõttu viimased vihkasid neid. Ka Rakvere alla keeldusid šotlased minemast, enne kui pole veel vähemalt ühe kuu palka saanud, ning nõudsid, et üks rootsi vägede pealikest Pontus de la Gardie müüks selleks maha oma isiklikud sõrmused ning käevõrud. Hoolimata kuninga käsust minna Narvat piirama, asus rootsi vägi 3. jaanuaril Tallinnast teele ning piiras Rakvere ümber. Ebaõnn saatis rootslasi kohe alguses, kuna nii suurtüki- kui ka kantsimeister said üsna varsti pärast suurtükkide paigale asetamist ühestainsast lasust surma. Pealegi selgus, et suurtükid polnud kõige paremas korras: neil läksid rattad all katki. Pärast seda, kui kaks jaanuaris ette võetud tormijooksu ebaõnnestusid, üritasid rootslased linnuse alla kraave kaevata, kuid asjast haisu ninna saanud venelased rajasid vastukraave ning ajasid selle plaani luhta. Kolmas suur tormijooks toimus 2. märtsil, mil suurtükiväelastel oli õnnestunud purustada üks eellinnuse tornidest. Sinna joosti kolm korda "üsna ägedasti tormi", aga ka pärast 1000 rootslase, šotlase ja sakslase kaotust ei suudetud linnust siiski vallutada. Peasüü tormijooksu ebaõnnestumises langes šotlastele, kes ei täitnud enda peale võetud ülesandeid ning tõmbusid poolel teel rünnakust tagasi, võimaldades venelastel rootslaste rünnaku veriselt tagasi lüüa. 17. märtsil sai tavalisest kõrtsikaklusest alguse Šoti jalaväelaste ja Saksa ratsameeste vihane lahing, mille käigus lõid sakslased Balthasar Russowi andmeil ühe tunni jooksul maha umbes 1500 šotlast, samal ajal kui nad ise kaotasid vaid 30 meest. Russowi järgi said tapatalgud alguse šotlaste tegevusest, kes haarasid kõrtsikakluse järel oma valdusse suurtükid ning hakkasid nendest sakslasi laskma. Nood tungisid seepeale omakorda šotlastele kallale, murdsid püssimeeste lahingurivi ning tapsid kuni 1500 Šoti palgasõdurit. Lahingus sai haavata ka võitlevaid pooli lahutada püüdnud šotlaste pealik Archibald Ruthven. Šoti ratsalipkonnad lahingusse ei sekkunud. Sellega oli linnuse piiramine läbi kukkunud ja 25. märtsil lahkus rootslaste vägi tagasi Tallinna.[7]
Ivo Schenkenbergi vangilangemine Rakvere linnuse all 1579
Pärast linnuse piiramist kestis vastastikune rüüsteretkedega sõda kuni 1579. aastani. Pärast 1577. aasta Tallinna piiramist kerkis teiste seast esile eestlastest koosneva sõjasalga pealik Ivo Schenkenberg. 27. juulil 1579 varitses Schenkenbergi väesalk Rakvere linnuse juures Harjumaal röövretkel käinud tatarlasi. Kuna viimased olid varjunud Rakvere linnuse suurtükkide kaitse alla, ei tahtnud ta neid algul rünnata, kuid tegi seda siiski peale oma keevalise venna Christofferi süüdistusi ja pealekäimist.
Balthasar Russow kirjutab sellest sündmusest "Liivimaa Kroonikas" nii: "Ning kui ta Rakvere lähedusse tuli ja kindla teate sai, et tatarlased tema jaoks liiga tugevad on, siis pidas ta paremaks asuda kasulikku seisundisse, kust võiks vaenlast välja lagedale ahvatleda. Sellega ei tahtnud tema vend Christoffer Schenkenberg nõus olla, vaid sõimas nii oma venda Ivot kui ka kõiki teisi argadeks ja oli oma rumalavaprusega ühes mõningate talupoegadega esimene, kes peale söendas tungida. Kui teised seda nägid, läksid nad temale järele ja tormasid üpris vahvasti tatarlaste kallale, kihutasid neid kaks korda Rakvere väravast sisse ja lõid neist maha üle viiekümne. Venelased ja tatarlased imestasid väga väikese hulga suure julguse üle ja ei arvanud muud, kui et neil peaks veel olema kuskil metsatukas varuvägi peidus. Kui nad aga teises kokkupõrkes ühe Ivo mehe vangi võtsid, kellelt nad teate said, et seal ei ole varuväge, siis tungisid kõik tatarlased ja venelased hulgaviisi nendele kallale ja piirasid nad kõik ümber. Kui Ivo seda nägi, olid juba paljud tema mehed põgenemas. Siis ei tahtnud Christoffer Schenkenberg end vangi anda, vaid võitles vägevasti edasi kuni surmani, ja Ivo sai haavata ja võeti vangi ühes viiekümne üheksa mehega. Neist poodi mõned Rakveres üles ja mõned heideti türmi; viimased pääsesid aga imetaolisel kombel, otse mõistuse vastaselt türmist jälle lahti ja tulid mõne nädala pärast Tallinna. Kui Ivo Schenkenberg vangi langes, siis tekkis kõikide venelaste juures nii Liivimaal kui ka Venemaal säärane rõõm ja hõiskamine, nagu oleksid nad vangi võtnud mõne maavürsti. Varsti pärast seda viisid nad tema koos kolmekümne teise vangiga Pihkvasse suurvürsti juurde, kus Ivo kolme uhket bojaari ehk aadlikku enda eest vabaks pakkus. Aga see ei aidanud midagi, vaid ta hukati haledasti koos kaaslastega, mis tallinlastele suurt kurvastust tekitas."[8]
Rootslased vallutavad linnuse 1581
1581. aasta veebruaris tuli Rootsi armee Pontus de la Gardie juhtimisel ootamatult üle merejää Viiburist Liivimaale ja piiras 20. veebruaril Rakvere linnuse ümber. Venelased, kelle teada viibis de la Gardie oma väega Soomes, pidasid tema ilmumist Rakvere alla imeks. Rootsi väes oli 3000–4000 meest alampealikute Hermann Flemingi, Carl Horni, Arvid Tawasti ja Arvid Stålarmi juhtimisel. Linnuse alistamiseks lasti 1. märtsil välisuurtükkidest tuliseid kuule puust eeslinnusesse. Balthasar Russowi sõnul: "See süttis jalamaid suure hooga põlema ja tuli võttis nii kiiresti maad, et seda võimata kustudada oli ja sellest üheainsa tunni jooksul säärane laamatuli süttis, mida nähti õhtu hämaruses 14 saksa penikoorma taha."[9] Kui venelased nägid, et nad ei saa tulest võitu, süütasid nad põlema ka terveks jäänud puitehitised ning taganesid kivilinnusesse. Rootslased pommitasid seda piiramissuurtükkidest ning selle peale otsustas linnuse esimene vojevood Stepan Fjodorovitš Saburov linnuse loovutada. 4. märtsil 1581 "läks üle tuhande mehe, naise ja lapse lossist minema ja kandis oma ikoone, puutahvlitele maalitult, enda ees avalikult ja pääses nõndaviisi Venemaale. Kui rootslased lossi sisse astusid, leidsid nad seal eest tohutu tagavara igasugu vilja ja rikkalikku sõjavarustust, suurtükke, püssirohtu ja tina."[10] Linnuse all sai surma vaid neli rootslast ning mõned said haavata, venelaste kaotused pole teada.
Rootsi võimu all sai linnus Rakvere linnuselääni keskuseks. Lääni valitsust juhtis linnusepealik, kelle kõrval tegutsesid algul ka Rakvere lossifoogtid. Rakvere foogti[11] ja hauptmannina valitses Halsten Nilsson ( 1581–1589). Alles 1589. aastast linnusefoogti ja pealiku ametid ühendati ning sellest alates juhtis Rakvere linnust ja lääni ainult linnusepealik, [12]Hans von der Nijenborch (1590–1592), Hans Brake (1593–1598), Gerhard Dönhoff (1589–1590), Helge Bengtsson (1600–1601[13]).
Pärast venelaste lahkumist jättis Pontus de la Gardie linnusesse garnisoniks 316 Norra lipkonna jalameest ja 110 ratsameest. Rakvere lääni asehalduriteks said Laurens Cagnoli ja Johann Koskull, linnusefoogtiks Halsten Nilsson. Kuna linnus oli sõjategevuses kõvasti kannatada saanud, siis remonditi ja kaasajastati seda. Linnuse põhja-, lõuna- ja idakülgedele – kunagi venelaste ehitatud ringmüüri otstesse – ehitati bastionid. Kuna linnuse läänekülge polnud võimalik muldkindlustusi ehitada, paksendati lõuna-eeshoovi läänemüüri oluliselt. Konvendihoone läänetorni idakülge rajati paraadtrepp ning remonditi ka lõunatiiba. Rakvere linnusefoogt ei elanud tõenäoliselt siiski mitte vanas konvendihoones, vaid lõuna-eeshoovi ehitatud puitmajas.
1599. aastal puhkes katoliikliku Poola ja Rootsi kuninga Zigismund IIIWaza ja tema onu, luterliku Rootsi asehalduri hertsog Karli vahel kodusõda. 1600. aastal langesid Põhja-Eesti ja Rakvere linnus hertsog Karli vägede valdusse, kuid juba 1602. aastal vallutasid poolakad taas Rakvere, mida poolameelne kroonikakirjutaja Dionysius Fabricius kirjeldas järgmiselt: "Sellesama [Paide] piiramise ajal tulevad saksa ratsamehed, kes meie laagris väeteenistuses olid, öösel ootamatult Rakvere ehk Rakibori alla, võtnud endaga kaasa veliidid, keda rahvakeeli kasakaiks nimetame; sakslased räägivad linnuses olijatega oma keeles, kinnitavad, et on neile Tallinnast appi saadetud, nood usuvad, lasevad sisse meie omad, kellele järgnevad kasakad, nõudes, et nad vabatahtlikult, ilma verevalamiseta linnusest lahkuksid; petetuna on nood tahes-tahtmata sunnitud linnuse loovutama."[14]
1605. aasta jaanipäeva paiku vallutasid rootslased kindral Anders Lennartssoni juhtimisel linnuse tagasi. Enne lahkumist kahjustasid Poola väed oluliselt linnuse müüre ja torne. Lõplikult lasksid linnuse õhku aga võidukad rootslased. Sellest ajast saabki rääkida peamiselt Rakvere linnast ja mõisast, sest linnus oli sedavõrd kehvas seisus, et seda ei saanud enam kasutada sõjalise tugipunktina. 1618. aastal läänistas[15] kuningas Gustav II Adolf Rakvere mõisa ühes 20 adramaa ning vesiveskiga Hollandi saadikule Stockholmis ning hilisemale Hollandi, Seelandi ja Lääne-Frieslandi kõrgema nõukogu presidendile Reinhold von Brederodele, kes aitas sõlmida Stolbovo rahulepingut Venemaaga. Reinhold von Brederode sai ka Rakvere vabahärra (Freiherr von Wesenberg) tiitli. 1629. aastal sai ta linnuse[16] ning 1631. aastal ka Rakvere linna[17] pärandatavaks läänivalduseks. Enne seda oli linnus olnud R. von Brederode käes rendilepingu alusel. 1635. aastal kustutas Rootsi kuninganna Kristiina Rakvere linnuse kindlustuste nimekirjast ja see kuulus edaspidi Rakvere mõisale. R. von Brederodede pärijad müüsid 25. mail 1669 Rakvere ühes kõigi õigustega Eestimaa maanõunik kindralmajor Hans Heinrich von Tiesenhausenile, kelle õigused linnale ja mõisale kinnitas kuningas Karl XI 14. septembril 1672. 1685. aastal Rakvere mõis redutseeriti, kuid H. H. von Tiesenhausen jäi mõisa rentnikuks edasi. Korraks oli linnus sõjaväelises kasutuses veel Põhjasõja alguses, mil seal paiknes Rootsi armee moonaladu. 1700. aasta sügisel peatus Rakvere mõisas mõnda aega ka oma armeega Narva poole suunduv Karl XII.
1918. aastal filmiti Robert Reinwaldi juhtimisel Rakvere vallimäge, mis pidi kujutama Sigtuna varemeid.[18]
Linnuse varemeid on korduvalt osaliselt konserveeritud.
2002. aastast asub linnuses SA Virumaa Muuseumid filiaal. Linnus on avatud kui muuseum ja interaktiivne elamuskeskus, kus külastajatele on loodud keskaegne miljöö ning meelelahutus- ja haridusprogrammid. Suveperioodil tegutsevad linnuse eeshoovis palgasõdurid – landsknecht 'id, kes etendavad 16. sajandi sõjameheelu, harjutavad relva- ja rivivõtteid ning teevad aeg-ajalt ka väljatunge all-linna. Linnuse palgasõjavägi on varustatud piikide, rapiiride ning taht- ja tulelukuga musketitega. Ringi siblivad kodulinnud, küülikud ja lambad ning külastajatel on võimalik ratsutada hobuse või eesliga. Töötavad töötoad: pottsepa juures saab voolida savinõusid ja sepikojas ise münte vermida. Külastajad saavad proovida vibulaskmist ja võidelda pehmete mõõkadega.
Kuna linnus oli sõjaväeline tugipunkt, on linnusel oma suurtükivägi, kuhu kuulub kuus erineva suuruse ja võimsusega suurtükki: 15. sajandi Burgundia kartaun, hüüdnimega Tont, 17. sajandi lõpu, 18. sajandi alguse Rootsi välisuurtükk Ööbik, kaks 17. sajandi signaalkahurit ja kaks bombardi. Suurtükkidest laskmisel kasutab linnuse garnison musta püssirohtu. Kuna püssirohtu kulub palju, on külastajatel võimalik seda sõjamehe juhendamisel valmistada ja katsetada.
Vaatamiseks on avatud ka mitmed näitused, kus saab tutvuda linnuse ajaloo, timuka töö, keskaegsete ravivõtete ja mõõkade ajalooga. Linnuse ruume renditakse välja ka erinevate ürituste läbiviimiseks. Linnuses töötab 2017. aastast laste nukuteater Kirev Kukk ja külalistele pakub keskaegsete retseptide järgi valmistatud roogi Schenkenbergi kõrts. Igasuvised suurüritused on Tsirkusepäev, Rüütel Otto sünnipäev, Mõõga ja mantli päev ning Õuduste öö.
Rakvere linnuse kahur Tont
Tsirkusepäev Rakvere linnuses
Kreisilaat linnuses
Vibulava
Publik nukuteatris
Etendus "Mõõga lugu"
Linnuse palgasõdurid
Landsknechti söögisaal
Linnuse eeshoov, idavärav ja külastajad
Sissepääs piinakambrisse
![Thumb](#/media/Fail:Etendus_"Mõõga_lugu".jpg)
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
