Signaali terviklikkus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Signaali terviklikkus on kogum parameetreid, mis kirjeldab elektrisignaali kvaliteeti. Digitaalelektroonikas esitatakse kahendväärtuste voogu pinge (või elektrivoolu) diskreetsete väärtustena. Fundamentaalselt on digitaalsignaal aga analoogsignaal, mistõttu mõjutavad ka seda erinevad efektid nagu müra, moonutus ja kadu. Väikeste kauguste ja madalate bitikiiruste korral võimaldavad isegi lihtsad elektrijuhid piisavat signaalikvaliteeti. Kõrgete bitikiiruste, pikemate kauguste ja ebasobivate elektrijuhtide korral võib aga elektrisignaali kvaliteet langeda punktini, kus seda tõlgendatakse vastuvõtval poolel ebakorrektselt põhjustades vigu või katkestusi. Signaali terviklikkus on oluline kõikidel elektroonika disaini tasemetel - integraallülituste sisemistel ühendustel, elektroonikakomponendi pakendi ühendusel trükkplaadiga, trükkplaadil olevatel viikudel ning süsteemidevahelistel ühendustel. Kuigi nende tasemete skaala ja disainimeetodid erinevad üksteisest, on neis esinevad signaali tervikklikusega seotud probleemid ühised.
Põhilisi probleeme signaali terviklikkusega põhjustavad ülekostvus, toiteallika müra, signaali moonutus ja kadu ning lülitustest tingitud ostsillatsioon. Kõrgsageduslikes kontekstides esineb ka signaalipeegeldusi.[1]