Sigrid Undset

Sigrid Undset (20. mai 1882 Kalundborg, Taani – 10. juuni 1949 Lillehammer, Norra) oli norra kirjanik, kes 1928. aastal pälvis Nobeli kirjandusauhinna. Ta on kirjutanud 36 teost^[1], millest kuulsaim on romaanitriloogia "Kristiina Lauritsatütar". Undseti loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.^[2]

Sigrid Undset
Sünniaeg	20. mai 1882
Surmaaeg	10. juuni 1949 (67-aastaselt) Lillehammeri vald (Norra)
Amet	romaanikirjanik, tõlkija, kirjanik, stsenarist
Abikaasa(d)	Anders Castus Svarstad
Autasud	Nobeli kirjandusauhind

Sigrid Undset oma abikaasa Anders Svarstadi maalitud portreel (1911)

Elukäik

Sigrid Undset sündis oma ema lapsepõlvekodus Taanis pere kolmest tütrest vanimana. Kui ta oli kaheaastane, kolis pere isa haiguse tõttu Norrasse Kristianiasse (aastast 1925 Oslo). Sigrid Undseti kujunemist mõjutasid suuresti nii isa haigus kui ka isalt saadud laialdased teadmised arheoloogia, Norra saagade ja Skandinaavia rahvalaulude kohta.^[2] Ka isa surm 1893. aastal^[3] jättis Sigrid Undseti ellu sügava jälje. Pere väikese sissetuleku tõttu polnud tal lootust saada ülikooliharidust. Pärast keskkooli tegi Undset läbi üheaastase sekretärikoolituse ja asus 16-aastaselt sekretärina tööle sakslastele kuuluvasse suurde Kristiania tehasesse. Ta töötas ettevõttes kümme aastat, et teenida raha ema ja kahe noorema õe ülalpidamiseks.^[2]

Vabal ajal kirjutas Undset luuletusi, maalis ja luges palju väliskirjandust. Eelkõige vaimustus ta ingliskeelsetest teostest, eriti William Shakespeare'i ja Geoffrey Chauceri loomingust ning kuningas Arthuri legendidest. Samuti köitsid Undsetit Skandinaavia autorite Henrik Ibseni, August Strindbergi ja Georg Brandese tööd.^[2]

Iseloomult oli Undset häbelik, pigem introvertne inimene, kel oli vähe lähedasi sõpru. Ta oli aga tuntud oma erakordselt terava pilgu poolest, mis otsekui nägi inimestest läbi.^[2]

Aastatel 1912–1927 oli Sigrid Undset abielus Anders Castus Svarstadiga.^[4] Neil oli kolm last: Anders Castus (1913–1940)^[5], Maren Charlotte (1915–1939)^[6] ja Hans Benedict (1919–1978)^[7].

1924. aastal sai Sigrid Undsetist katoliiklane.^[2]

Sigrid Undset 1927. aastal

1930. aastatel olid Undseti raamatud Saksamaal põlu all. Pärast sakslaste sissetungi Norrasse oli kirjanik 1940. aastal sunnitud emigreeruma Ameerika Ühendriikidesse. Sama aasta aprillis hukkus sõjas Undseti vanem poeg Anders. Teise maailmasõja lõppedes naasis Undset Norrasse, kus ta 1949. aastal suri.^[2]

Sigrid Undseti portree on Norra 500-kroonisel rahatähel.

Kirjanikutee

Kui Undset oli 22-aastane, valmis tal mahukas ajalooromaanitsükkel, mille kirjutamist oli ta alustanud juba 16-aastaselt. Romantikasugemetega romaanisari rääkis peamiselt Taani keskajast. Kuid kirjastaja ei olnud nõus teost avaldama. Sigrid Undset tegi kirjandusdebüüdi hoopis 25-aastaselt, kui tal valmis 80-leheküljeline realistlik lühiromaan "Proua Marta Oulie". See algab kurikuulsa lausega "Ma olen oma mehele truudust murdnud." Algul keelduti sedagi teost avaldamast, kuid hiljem võeti käsikiri siiski vastu. Selle lühiromaaniga arvati noor Undset Norra kirjandusringkondadesse ja ta hakkas saama väikest stipendiumi.^[2]

Romaani "Proua Marta Oulie" nimitegelane on 20. sajandi algul Kristianias elanud keskklassi naine. Ka Undseti teised 1907.–1918. aastail kirjutatud romaanid kujutavad tähtsusetuid linnaelanikke, sh morne sekretäre, kelle elus on vähe armastust ja soojust ning kes alatasa võitlevad depressiooniga. Peamiselt kirjeldab kirjanik naisi ja nende armastust, mitme romaani tegevus toimub Kristianias.^[2]

Eesti keeles ilmunud teosed

• "Kevad" (romaan). Tõlkinud Ernst Raudsepp. Sari "Looduse kroonine romaan", nr 14, Loodus, Tartu 1930. Kordustrükk: tõlkinud Elvi Lumet. Eesti Raamat, Tallinn 2000, ISBN 9985652762
• "Kristiina Lauritsatütar" I–III (romaan). Tõlkinud Ernst Raudsepp (I–II) ja August Hanko (III, raamatus ekslikult tõlkijaks märgitud Ernst Raudsepp). Sari "Nobeli laureaat", Loodus. I köide: "Pärg", eessõna Per Wieselgren, Tartu 1935; II köide "Emand" ja III köide "Rist" Tartu 1936. Kordustrükk: tõlkinud ja järelsõna Elvi Lumet (I–III). Eesti Raamat, Tallinn 1989, ISBN 5450007213 (I köide), ISBN 5450007280 (II köide), ISBN 54500007647 (III köide)
• "Ida Elisabeth" (romaan). Tõlkinud ja eessõna Agnes Antik. Sari "Põhjamaade romaane", Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1938. Kordustrükid Orto, Toronto 1957 ja Ajaraamat, Tallinn 1994, ISBN 9985823001
• "Madame Dorthea" (romaan). Tõlkinud Agnes Antik. Orto, Toronto 1954. Kordustrükk: Elvi Lumeti redigeeritud tõlge. Ajaraamat, Tallinn 1999, ISBN 9985823176
• "Hobulahe Olav Audunipoeg" (romaan). Tõlkinud ja eessõna Elvi Lumet. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, Tallinn 1994, ISBN 5450018118
• "Olav Audunipoeg ja tema lapsed". Tõlkinud Elvi Lumet. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, Tallinn 1995, ISBN 5450024223
• "Jenny" (romaan). Tõlkinud ja eessõna Elvi Lumet. Olion, Tallinn 1996, ISBN 998566020X
• "Jutustus Mõõga-Ljotist ja Vigdisest: viikingiaja armastuslugu". Tõlkinud ja järelsõna Elvi Lumet. Sari "Klassikalised lood", Eesti Raamat, Tallinn 2002, ISBN 9985653599
• "Gymnadenia" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet. Eesti Raamat, Tallinn 2003, ISBN 9985653947
• "Põlev põõsas" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet. Eesti Raamat, Tallinn 2005, ISBN 9789985654781
• "Proua Marta Oulie; Truu abikaasa" (romaanid). Tõlkinud Elvi Lumet. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, Tallinn 2009, ISBN 9789985657577^[8]