Sindi kalevivabrik
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sindi kalevivabrik oli Sindis tegutsenud tekstiilitööstusettevõte; tegutsemise ajal Venemaa keisririigi juhtivaid kalevitööstusettevõtteid.[1]
Kinnismälestised Sindi kalevivabriku hoone 1[2] ja 3[3] asuvad aadressil Pärnu maantee 28, Sindi kalevivabriku hoone 2 asub Kalamaja tee 4.[4]
Vabriku rajas Riia kaupmees Johann Christoph Wöhrmann. Wöhrmannid olid Lübeckist pärit kaupmeestesuguvõsa. 1833. aastal omandas Riia I Gildi kaupmees Johann Christoph Wöhrmann (1784–1843) Sindi kroonumõisa (Krons-Gut Zintenhof) päritava rendiõiguse sinna Kalevivabriku rajamiseks. Wöhrmanni eelmine kalevivabrik praeguse Poola alal Sieradzi linnas oli Poola Novembriülestõusu ajal (1830–1831) maha põlenud, misjärel ta otsustas oma vabriku Liivimaale tuua. Asukoha valikut soodustas ka Taali ja Tõstamaa mõisnik Johann Erich Staël von Holstein, kes ise tegeles lambakasvatusega ja oli selleks välja pakkunud tema enda valduste kõrval Tori kihelkonnas asuva soodsa asendiga Zintenhofi kroonumõisa.
Vabriku ehitamist alustati 1833. aastal ning kalevit halati seal tootma 1834. aastal. 1840. aastatel suurenes vabriku toodangu maht, kuna kasutusele võeti mehaanilised ketrusmasinad ning täiustati vanutamist ja viimistlust. Sindi vabrik oli toona juhtivaid kalevitööstusi terves Vene impeeriumis.[1] Suur osa oskustööliste kaadrist toodi vabrikule järele Poolast: Sieradzist ja teistest tööstuslinnadest, kus vabrikud olid suletud. Sinti saabus üle 70 väljaõppinud meistri. Töölisi toodi ka kõigist Eesti- ja Liivimaa linnadest, Riiast, Miitavist, Wolmarist. Vladimiri ja Moskva kubermangu mõisatest palgati pärisoriseid talupoegi kangruks tervete artellide kaupa. 1835. aasta algul oli ettevõttes 514 töölist. 1839. aastal sai vabriku toodetele osaks esimene kõrge tunnustus – ülevenemaalise tööstusnäituse I järgu suur kuldmedal. 1842. aastal valmistati vabrikus 14 erinevat kalevisorti. 19. sajandi keskel rajati vabriku juurde mehaanikaosakond, kus tehti ka malmivalu ja gaasivabrik – esimesed selletaolised ettevõtted Pärnumaal. 1843.–1848. aastal vabriku sisseseadet täiustati pidevalt. Oluliseks uuenduseks olid uute mehaaniliste ketrusmasinate kasutuselevõtmine. Vabrikus oli 16 täiskomplekti ketrusseadmeid, 150 kangastelge, 17 vanutus-, 10 pesemis-, 36 karvastus- ja 40 pügamismasinat. Jõuallikana kasutati masinate töölepanemiseks kaht vesiratast (150 hj) ja vajadusel ka kaht 100-hobujõulise koguvõimsusega aurumasinat.
Vabrik koosnes viiekorruselisest peahoonest kahe kolmekorruselise tiibhoonega, ühest värvimis-, kahest kuivatus- ja ühest pesemishoonest, aurumasinate ruumist, sepikojast ja puutöökojast. Töölisti oli vabrikus ligikaudu 1000, neist 760 olid venelased, ülejäänud valdavalt eestlased. Vabriku juurde kuulus kivist elumaja vabrikuvalitsuse tarvis ning veel 54 puithoonet töölistele.
Vabriku asutanud kaupmees Johann Christoph Wöhrmanni poeg, aadliseisuses Cristian Heinrich Wöhrmann (1814–1874), ajal tabasid vabrikut siiski esimesed tagasilöögid. 1850. aastal vähenes tehase toodang oluliselt, tööliste arvu vähendati 300 võrra. 1851. aastal vabastati Wöhrmann ta enese palvel koos perekonnaga vene kodakondsusest ja varsti pärast seda müüs ta vabriku rendiõiguse maha.
11. mail 1877. aastal läks Sindi Kalevivabrik, aktsiaseltsi „Sindi kalevivabriku Ühisus, endine Wöhrmann ja Poeg“ valdusse. Vabriku tegevus oli kõrgpunktis 1870. aastate lõpus. Aastal 1879 ostis vabriku ära Moskva suurkaupmees W. Aue.[1]
1882. aastal korraldati ettevõte ümber aktsiaseltsiks Sindi Kalevimanufaktuuri Ühisus. Müügitehingus kirjeldati Liivimaa kubermangus Pärnu kreisis Tori kihelkonnas Sindi mõisa juurde kuulunud vabriku müügiobjekti järgmiselt: 125,486 ruutsülla ja 30 ruutjala suuruse pinnaga rajoon koos Vabriku ja selle juurde kuuluvate hoonete, sisseseade ja Appertinentiedega. Kinnistu juurde kuulusid vabrikualal asuvad hooned, 49 suuremast ja väiksemast ametnike ja tööliste majast koosnev elamukompleks, 9 kasarmut, gaasivabrik, hospidal, saun (Badestube), laod ja aidad, aurujahuveski (Dampfmahlmühle), metallikeevituskoda (Eisengiesserei) ja masinatöökoda, käsitööliste töökojad ja seebivalmistuskoda (Seifensiederei), samuti tamm ja kanaliala koos vesirataste ja seal asuvate aurumasinatega.
Vabriku direktor oli kuni 1905. aastani Georg Nuut.
I maailmasõja ajal sai vabrik mundrikalevi tootmisest suuri kasumeid, transpordiolusid parandas 1915. aastal valminud Valga–Pärnu raudtee Sindi haru. 1916. aastal ületas tööliste arv vabrikus 1000 piiri. 1917. aastal sügisel suleti vabrik seoses okupatsiooniohuga. 1918. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, profileerus tehas ümber tisleriliimi, äädikhappe, sooda, masinaõli jms tootmisele ning toornahkade ja linaseemnete töötlemisele. 1918. aastal lõpul õnnestus kalevitootmine uuesti käivitada.[1]
Tehas töötas vee jõul, selleks ehitati Pärnu jõele Sindi pais ja kanal. Algne Sindi pais hävis 1919. aasta suurvee ajal ja see taastati 1922. aastal varasemast suuremana.[5]
1919. aastal sõlmisid Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik ja Sindi Kalevivabrik koostööleppe ja hiljem moodustasid aga Balti Puuvillavabrik, Sindi Kalevivabrik ja Kreenholmi Puuvillavabrikute valitsus sündikaadi. Balti Puuvillavabriku kommertsdirektor Konstantin Karl Wachmann oli ka Sindi Kalevivabriku juhatuse liige ja Balti Puuvillavabriku peadirektor Isaak Citroën üks Sindi Kalevivabriku omanikke[6].
1928 sai ettevõtte uueks nimeks Sindi Tekstiilivabrikute Ühisus. Eesti NSV ajal kandis vabrik nime Sindi 1. Detsembri nimeline Tekstiilivabrik.[1]
11. oktoober 1993 kuulutati välja vabriku pankrot, ehkki tööd jätkas vabrik 1994. aasta sügiseni.[1]
Vabriku peahoone on W-kujulise põhiplaaniga, keskosas viie-, tiibadel kolmekorruseline. See on tellisseintega hoone, mis oli algselt puitvahelagedega ning mida toetati keskelt tsehhe kaheks lööviks jaganud puitpostidega. Suurte ümberehituste käigus 20. sajandi vahetusel asendati enamik puitvahelagesid malmpostidele toetuvate raudtaladel tellisvõlvlagedega, mis on siiani osaliselt säilinud.
1903. aastal ehitati peahoonele kõrge betoonist veetorn, 1904. aastal valmis puuvillavabrik.[5]
Vabrikuasula rajamiseks eraldati asutamisaastal veidi üle 40 hektari maad, planeeriti terviklik tööstusasula koos teedevõrgu, haljasalade ja elamutega. Manufaktuuri kõrvale rajati Sindi töölisasula, majad paiknesid kolmes reas ja neid oli kokku 33. Hooned olid kelpkatusega, ühekorruselised. Säilinud on neist jõepoolne rida, mida omal ajal on nimetatud altmajadeks, Kitsekülaks ja Lillekülaks. Lihttööliste linnak rajati vabrikust kirdesse, kuhu ehitati kokku seitse suurt kasarmut, igaüks kuni 70 perekonnale. Meistrite elamud ehitati kolme ritta lõuna-edela poole vabrikut, Pärnu maantee ja Wöhrmanni allee äärde. Seni säilinud Wöhrmanni puiestee ääres olevad elamud on Eestis olemas veel vaid Kärdla Hiiu-Kärdla kalevivabriku töölisasulas, kuid Sindis paiknevad nad kompaktselt koos, moodustades tervikliku tänavajoone. Vt: Sindi vabriku meistri elamud[7] (Johann Christoph Wöhrmanni puiestee 2, 4[8], 6[9], 8[10], 10 12, 14[11], 18[12])
Pikemalt artiklis Sindi töölisasula
.JPG)
1837. aastal avas Sindi vabriku omanik välismaalastest töötajatele elementaarkooli. 1857. aastal hakkasid tööle saksa-, vene- ja eestikeelsed koolid (klassid), 1887. aastal kui kolm kooli ühendati kaheklassiliseks kooliks sai Sindi ministeeriumikooli (Pärnu maantee 38[13]). 20. sajandi esimesel aastal valmis uus kolmekorruseline punastest tellistest koolimaja[14] (Kooli tänav 9), mille alumisel korrusel asusid luteri kirik ja lasteaed. Teisel korrusel olid klassiruumid ja õpetajate tuba, kolmandal internaat ja direktori ning õpetajate korterid.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sindi kalevivabrik |
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
