From Wikipedia, the free encyclopedia
Steven Weinberg (3. mai 1933 New York – 23. juuli 2021 Austin, Texas) oli Ameerika Ühendriikide füüsik.
Tema peamised uurimisvaldkonnad olid osakestefüüsika, fundamentaalsete vastastikmõjude ühendteooria, kosmoloogia, astrofüüsika, supersümmeetria, supergravitatsioon.[1]
Steven Weinberg sündis New Yorgis. Ta lõpetas 1950. aastal Bronxi kooli Bronx High School of Science.[2] Ta õppis Bronxis koos Sheldon Glashow'ga, kellega ta hiljem Nobeli auhinda jagas.
1954. aastal sai ta Cornelli ülikoolist bakalaureusekraadi. Pärast seda suundus ta Kopenhaagenisse Niels Bohri instituuti, aasta hiljem pöördus aga tagasi Ameerikasse ja kaitses 1957. aastal Princetoni ülikoolis Sam Treimani käe all doktoritöö.[3]
Pärast doktorikraadi saamist töötas ta algul Columbia ülikoolis ja 1959. aastast California Ülikoolis Berkeleys. Aastatel 1960–1966 oli ta California Ülikoolis Berkeleys professor. Samal ajal töötas ta välja ka oma lähenemise kvantväljateooriale. Ta kirjeldab seda oma raamatu "The Quantum Theory of Fields" esimestes peatükkides.[4] Ta alustas ka õpiku "Gravitation and Cosmology" kirjutamist. Tema peamised uurimisteemad on puudutanud muu hulgas kvantväljateooriat, sümmeetria rikkumist, piionite hajumist, infrapunafootoneid ja kvantgravitatsiooni.
Aastal 1966 lahkus Weinberg Berkeleyst ja hakkas Harvardi ülikoolis loenguid pidama. Aastal 1967 oli ta külalisprofessor Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Samal aastal lõi ta mudeli elektromagnetilise ja nõrga vastasmõju ühendamiseks,[5] seletades nõrka vastasmõju kandvate osakeste masside olemasolu spontaanse sümmeetria rikkumisega. Sellega on seotud ka Higgsi bosoni olemasolu ennustamine. Nii Weinbergi elektronõrga vastasmõju teooria kui ka sellega põhimõtteliselt sarnane Glashow' 1961. aastal loodud teooria seletab leptonitevahelist nn neutraalse voolu vastasmõju, mida vahendab Z-boson. Aastal 1973 sai neutraalse voolu vastasmõju olemasolu ka katselise kinnituse.[6] Weinbergi teooriat esitav töö oli 2009. aasta seisuga üks kõigi aegade tsiteeritumaid kõrge energia füüsika alaseid töid.[7]
Pärast seda jätkas ta tööd mitmes osakestefüüsika valdkonnas, kvantväljateooria, gravitatsiooni, supersümmeetria, superstringide ja kosmoloogia ning Technicolori teooria kallal. Umbes samal ajal valmis ka paljude füüsikute koostöös Standardmudel. 1970. aastate keskel pakkus Weinberg välja muudatuse Standardmudelis, mis võimaldaks Higgsi bosoni mudelist välja jätta. Tal tuli idee, et võib eksisteerida veel üht tüüpi tugev vastasmõju, mis seletaks elektronõrga sümmeetria rikkumist. [8] Samasuguse teooria töötas Weinbergist sõltumatult välja ka Leonard Susskind, kes ristis selle Technicoloriks. See teooria pakuks lahenduse ka hierarhiaprobleemile. Paljud teised on seda teooriat hiljem edasi arendanud. Technicolor on 21. sajandil uuesti rohkem esile kerkinud, sest sellele oleks võimalik suures hadronite põrgutis kinnitust saada. Weinbergi pakutud vastasmõjuga on seotud palju lühikese elueaga liitosakesi, mille energia on põrgutis kättesaadav.[9] Teooria edasiarendused on ühitatavad ka teatud tüüpi Higgsi bosoniga.
Aastal 1973 sai Weinberg Harvardi ülikoolis Higginsi professoriks füüsika alal. Aastal 1979 pakkus ta välja idee, et ka mitterenormeeritavad kvantväljateooriad on kasutatavad efektiivsete väljateooriatena ja lükkas seega ümber senise seisukoha, et kasutuskõlblik kvantväljateooria peab olema renormeeritav.[10] See lähenemine võimaldas hakata arendama efektiivset kvantgravitatsiooni teooriat,[11] madala energia kvantkromodünaamikat, raskete kvarkide efektiivset väljateooriat jms.
Aastal 1979 sai Weinberg Nobeli füüsikaauhinna koos Sheldon Glashow' ja Abdus Salamiga, kes olid temast sõltumatult välja töötanud oma elektronõrga ühendmõju teooriad. Auhind anti "panuse eest teooriasse, mis ühendab nõrga ja elektromagnetilise elementaarosakeste vastasmõju, sealhulgas nõrga voolu ennustamise eest".[12]
Alates 1982. aastast töötas Steven Weinberg Texase ülikoolis Austinis Jack S. Josey–Welch Foundationi professorina.
Steven Weinberg on paljude avalike loengute, esinemiste, sõnavõttude ja kirjutistega populariseerinud teadust ja seisnud talle oluliste ettevõtmiste eest. Muu hulgas kaitses ta kongressi ees ülijuhtiva superpõrguti projekti jätkamist.[13]
Ta oli üks osaline nn teadussõdades realistide poolel koos Paul R. Grossi, Norman Levitti, Alan Sokali, Lewis Wolperti ja Richard Dawkinsiga, kaitstes teaduslikke meetodeid ja võideldes konstruktsionismi vastu, mille eestkõnelejad on teiste seas olnud Stanley Aronowitz, S. Barry Barnes, David Bloor, David Edge, Harry Collins, Steve Fuller ja Bruno Latour.
Steven Weinberg oli ateist. Ta on osalenud teiste seas koos Richard Dawkinsiga religiooniteemalistes aruteludes.
Weinbergi tuntakse ka Iisraeli toetajana. Ta kirjutas essee "Zionism and Its Cultural Adversaries", milles selgitas oma seisukohti.
Steven Weinberg oli abielus õigusteadlase Louise Weinbergiga. Neil on tütar Elizabeth.
Ta on Chicago ülikooli, Knoxi kolledži, Rochesteri ülikooli, Yale'i ülikooli, New Yorgi linnaülikooli, Dartmouthi kolledži, Weizmanni instituudi, Clarki ülikooli, Washingtoni kolledži, Columbia ülikooli ja Batesi kolledži audoktor ning Texase Filosoofiaseltsi liige.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.