Tantaal
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tantaal (sümbol Ta) on keemiline element järjekorranumbriga 73. Tantaal on haruldane kõva korrosioonikindel sinakashall siirdemetall, mida kasutatakse laialdaselt sulamites väikestes kontsentratsioonides.
73 |
2 11 32 18 8 2 |
Ta 180,948 |
|
Tantaal |
Tantaal on nimetuse saanud Kreeka mütoloogia pahalase Tantaluse nime järgi. Tänu keemilisele inertsusele on see väärtuslik aine laboriseadmetes ja plaatina asendajana. Tantaali peetakse tehnoloogiakriitiliseks elemendiks selle põhilisel kasutusalal – tantaalkondensaatorites, mida kasutatakse mobiiltelefonide, arvutite jmt elektroonikaseadmete komponendina. Tantaal esineb looduses alati koos keemiliselt sarnase nioobiumiga tantaliidi, kolumbiidi ja koltani mineraaligruppides.[1]
Tantaal esineb looduses kahe isotoobina: stabiilne isotoop massiarvuga 181 ja radioaktiivne isotoop poolestusajaga 1200 miljardit aastat massiarvuga 180. Tantaali avastas 1802. aastal Anders Ekeberg Soomest ja Rootsist pärit mineraaliproovidest.[2][3] Aasta varem oli Charles Hatchett avastanud nioobiumi (varasema nimetusega kolumbium)[4] ning 1809. aastal võrdles selle oksiidi, kolumbiiti tihedusega 5,918 g/cm³, tantaaliga tihedusega 7,935 g/cm³. Ta mõistis, et need kaks oksiidi, vaatamata erinevale tihedusele, on identsed, ning nimetas neid ühiselt tantaaliks.
Tantaali tihedus normaaltingimustel on 16,65 g/cm³, sulamistemperatuur on 3290 K (3017 °C) ja aurustumistemperatuur 5731 K.