Tšiili
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Tšiili, ametlikult Tšiili Vabariik, asub Lõuna-Ameerika läänerannikul. See on maailma lõunapoolseim riik ja kõige lähemal Antarktikale, paiknedes kitsal maaribal Andide mäestiku ja Vaikse ookeani vahel. 2017. aasta rahvaloenduse järgi elas Tšiilis umbes 17,5 miljonit inimest ning riigi pindala on 756 950 km². Riigi ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 4630 km, ida-lääne suunas vaid 430 km. Tšiili piirneb idas Argentina ja Boliiviaga, põhjas Peruuga ning lõunas piirneb see Drake'i väinaga.[4] Riigile kuuluvad ka mitmed Vaikse ookeani saared, sealhulgas Juan Fernándeze saarestik, Isla Salas y Gómez, Desventurados ja Lihavõttesaar. Riigi pealinn ja suurim linn on Santiago ning ametlik keel on hispaania keel.[5]
.svg)
Hispaania vallutas ja koloniseeris piirkonna 16. sajandi keskel, asendades inkade valitsuse. Samas ei suutnud nad Arauco sõjas alistada iseseisvaid maputše hõime, kes elasid tänapäeva Tšiili kesk- ja lõunaosas. Pärast 1818. aastal välja kuulutatud iseseisvust kujunes Tšiilist 1830. aastatel suhteliselt stabiilne autoritaarne vabariik. 19. sajandil koges riik suurt majanduslikku ja territoriaalset kasvu. 1880. aastatel murti lõplikult maputšede vastupanu ja Vaikse ookeani sõjas alistati Peruu ja Boliivia, mille tulemusel vallutati Tšiili praegune põhjaosa.[6]
20. sajandil toimus Tšiilis demokraatliku valitsemise tugevnemine, rahvastiku kiire kasv ja linnastumine. Majandus hakkas üha enam toetuma vase ekspordile. 1960. ja 1970. aastatel süvenesid poliitilised vastuolud vasak- ja parempoolsete vahel, mis kulmineerusid 1973. aasta riigipöördega, mil sõjavägi kukutas demokraatlikult valitud vasakpoolse presidendi Salvador Allende. Järgnes 17-aastane parempoolne sõjaväeline diktatuur Augusto Pinocheti juhtimisel.[7] Selle aja jooksul kehtestati 1980. aasta põhiseadus, viidi läbi mitmeid poliitilisi ja majandusreforme. Diktatuuri ajal toimunud repressioonides hukkus või kadus üle 3000 inimese. Diktatuur lõppes 1990. aastal pärast 1988. aasta rahvahääletust ning võimule tuli tsentristlik ja vasaktsentristlik koalitsioon, kes valitses kuni 2010. aastani.
Tšiili on kõrge sissetulekutasemega riik ja üks majanduslikult ning sotsiaalselt stabiilsemaid riike Lõuna-Ameerikas. Riik on ÜRO, Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse (CELAC) ning Vaikse ookeani Alliansi asutajaliige ja ühines 2010. aastal Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD).
Remove ads
Riik
Haldusjaotus
.svg)
Remove ads
Rahvastik
Aastal 2009 oli Tšiili rahvaarv hinnanguliselt 16 970 000.[8] Aastal 2002 oli elanikke 15 050 000.[9] Rahvastiku tihedus oli 2009. aastal 22,4 ning 2003. aastal 20,7 in/km².
10,7 miljonit ehk 64% rahvastikust moodustavad valged eurooplased.[10] Päritolu järgi on esindatud:
- hispaanlased (2,2 miljonit ehk 13%);
- baskid (1,6–4,5 miljonit järeltulijat ehk 10–27% tšiillastest);[11][12][13][14][15][16][17][18]
- prantslased (800 000 järeltulijat);[19]
- itaallased (800 000 järeltulijat;
- iirlased (700 000 järeltulijat);[20]
- sakslased (500 000–600 000 järeltulijat);[21]
- horvaadid (380 000 järeltulijat);[22][23]
- inglased (350 000–420 000 järeltulijat);[24]
- kreeklased (120 000 järeltulijat);[25]
- araablased (700 000 järeltulijat);[26][27]
- maputšed (moodustavad tänapäeval umbes 4% Tšiili elanikest, teised indiaanihõimud kokku veel umbes 0,5%).[28]
Remove ads
Ajalugu
Põhjast tulnud indiaanlased asustasid tänapäeva Tšiili ala umbes 10 000 aastat tagasi. Tuntuim indiaanihõim Tšiilis oli maputšed. Oma riiki Tšiili indiaanlastel ei tekkinud.
Inkad ühendasid lühikeseks ajaks oma riigiga Tšiili põhjaosa, kuid üldiselt seisid maputšed inkade vallutusplaanidele vastu, hoolimata riikluse puudumisest. Verine kolmepäevane Maule lahing peatas inkade vallutused Maule jõel.
Esimene eurooplane, kes jõudis Tšiilisse, oli Fernão de Magalhães, kes läbis Lõuna-Tšiilis Tulemaad mandrist eraldava väina, mis hiljem nimetati tema järgi. Järgmisena jõudis Tšiilisse konkistadoor Diego de Almagro, kes jõudis kulda otsides Tšiilisse Peruust. Tšiili vallutas 1540. aastal Pedro de Valdivia, üks Francisco Pizarro ohvitseridest. 12. veebruaril 1541. aastal asutas Valdivia Santiago linna. Ehkki hispaanlased ei leidnud Tšiilist kulda ega hõbedat, taipasid nad Kesk-Tšiili väärtust põllumajanduse seisukohalt ja Tšiili sai osaks Peruu asekuningriigist.
Eurooplased hõivasid Tšiilit aegamööda, mitte korraga. Maputšed olid väikesearvulised, kuid avaldasid visa vastupanu. 1553. aastal alanud ülestõusu käigus tapsid nad Valdivia ja hävitasid hulga eurooplaste asundusi. Järgmised suured ülestõusud toimusid 1598. ja 1655. aastal. Iga ülestõus lõppes koloonia lõunapiiri nihutamisega kaugemale põhja poole. Vangistatud maputšedest ei olnud tööjõuna kasu ja nii aitas maputšede vastupanu kaasa 1683. aastal Tšiilis orjanduse keelustamisele Hispaania kuninga poolt. Sellest hoolimata olid hispaanlaste ja maputšede suhted pingelised.
Tšiili oli üsna väike koloonia, mis piirdus läänes ookeaniga, lõunas maputšedega, idas Andidega ja põhjas Atacama kõrbega. Seetõttu sai Tšiili üheks kõige homogeensemaks ja tsentraliseeritumaks kolooniaks Hispaania Ameerikas. Lisaks maputšedele ohustasid Tšiilit ka teised Euroopa riigid, mistõttu oli Tšiilil suhteliselt suur sõjavägi. Näiteks vallutas Francis Drake 1578. aastal Tšiili peamise sadama Valparaiso.
Koloniaalperioodi lõpuks elas Tšiilis umbes pool miljonit inimest, kellest 300 000 olid mestiitsid ja 150 000 kreoolid.[29]
Tšiili iseseisvumisele aitas kaasa asjaolu, et 1808. aastal omastas Napoleoni vend Joseph Bonaparte vägivaldselt Hispaania trooni. 18. septembril 1810. aastal moodustati Tšiilis rahvuslik hunta, kes kuulutas Tšiili autonoomseks vabariigiks Hispaania kuningriigi koosseisus. Oma riigipeaks tunnistasid nad Hispaania kukutatud kuninga Fernando VII.
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads