Vabadussild

Vabadussild on Emajõge ületav sild Tartu kesklinnas. See ühendab Laia tänavat Vene tänavaga.

See artikkel räägib Tartu sillast; Budapesti silla kohta vaata artiklit Vabadussild (Budapest).

Thumb — Vabadussild. Vaade Kroonuaia sillalt

Droonivideo Emajõest, kus näha ka Vabadussild

Ajalugu

Esimesed kirjalikud andmed Tartus Vene värava juures paiknevast Vene sillast^[1] pärinevad aastast 1554.^[2]

Peeter I lasi 1704. aastal Tartu vallutamisel Vene väravast veidi ülesvoolu oma vägede ületoomiseks ehitada ajutise parvsilla.^[3]

1772. aasta Tartu plaanile on projekteeritud Laia tänava otsa kivisild, kuid projekti ellu ei viidud, sest plaanidele tõmbas kriipsu peale Tartu 1775. aasta suur tulekahju.

1810. aastal ehitati üle jõe puitsild, mis amortiseerus üsna kiiresti. 1823. aastal see lammutati ning aastal 1826 rajati uus puitsild, mille projekti autor oli linna ehitusmeister Georg Geist.

Rajatud sild pidas vastu peaaegu terve sajandi, kuni läks 22. juunil 1923 arvatavasti aktsiaselts Kütteveole kuulunud jõeaurik Sulevi sädemest põlema. Aktsiaseltsi juhatus mõisteti 3. oktoobril 1924 kohtus õigeks.^[4]

Põlengu tagajärjel sai silla konstruktsioon niivõrd tugevasti kannatada, et seda polnud võimalik taastada, mistõttu otsustas linnavolikogu ehitada selle asemele püsivamast materjalist uue silla. Kaaluti ka silla ehitamist lahtikäivana. Siiski jäeti see kui kulukam võimalus kõrvale, sest Emajõel oli juba sildu, mis niigi takistasid suurte veesõidukite liiklemist.

Et sõjaministeerium nõudis tugevat ja laia silda, siis otsustati ehitada sild raudbetoonist.

Kuulutati välja rahvusvaheline kavandite võistlus. Esitatud tööde hulgast valiti kõige sobivamaks Tallinna ehitustehnika kontor Estorussi pakkumine. Projekti autor oli insener Konstantin Zeren. Leping sõlmiti 1924. aasta maikuus. 4. jaanuaril 1926 avati sild liiklusele.

Vabadussilla pikkus oli 64,5 meetrit ja laius 13,6 meetrit (10 meetri laiune sõidutee ja kaks kõnniteed). Sild ehitati eelmisest puitsillast kõrgemale. Silla otstesse ehitati jalakäijatele mõeldud trepid ja platvormid ning kindlustati jõekaldaid. Silla konstruktsioon oli kolmeavaline raudbetoonist talasild. Vabadussilla ehitus läks maksma 24,8 miljonit marka. Vabadussild oli esimene Eesti Vabariigis ehitatud raudbetoonsild.

Nõukogude okupatsiooni ajal 17. septembril 1940 nimetati, Tartu Linnavalitsuse poolt Tartu Linnavolikogu ülesandeis, Vabadussild ümber Võidusillaks^[5]. Silla algne nimi taastati Tartu linnapea otsusega 25. novembril 1941 (tagasiulatuvalt 10. juulist 1941).

Silla purustasid Punaarmee väed 10. juulil 1941. Saksa riiklik ehitusfirma Organisation Todt alustas 1942. aasta alguses silla taastamist algse projekti järgi. Puidust käsipuudega sild valmiski 1943. aasta kevadeks, kuid 25. augustil 1944 õhkisid taanduvad sakslased silla.

Üle poole sajandi ei kulgenud Laia tänava ja Vene tänava vahel üle Emajõe silda.

Raudsild

Pikemalt artiklis Raudsild

20. sajandi lõpus hakati ehitama jalakäijatele mõeldud silda. Dvigateli endises sõjatehases valmistatud detailidest silla kokkumonteerimise lõpetas sillaehitusfirma K-Most 3. juunil 1993.^[6] Sild oli tervikuna terasest ja musta värvi. Sild ehitati ainult jalakäijatele, kuna tollal oli Tartu Linnavalitsusel piiratud rahalised ressursid.^[7]

Raudsild eemaldati 2007. aastal seoses uue silla ehitusega ja ladustati Emajõe kaldale Supilinna piirkonnas. Eemaldatud sild kaalus 92 tonni, selle pikkus oli 86,3 meetrit ja laius 5,5 meetrit ning algselt kaaluti selle paigaldamist Marja tänava ja Lubja tänava vahele Supilinna.^[8]

Uus raudbetoonsild

2004. aastal tellis Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond Vabaduse autosilla rajamisega kaasneva lähiümbruse tänavavõrgustiku muutmise eskiisprojekti.^[9]

Projekteerimistingimused

Olulisemaid tingimusi:^[9]

Sillale projekteerida kolm sõidurida, jalgrattatee ja kahepoolne kõnnitee, silla liikluskorralduslik lahendus peab vastama jaotustänavale esitatavatele nõuetele. Silla arvutuslik koormus leida vastavalt nendele näitajatele ja lähteandmetele, arvestada raskeveokite liikluse võimaldamisega.
Laevaliikluse tagamiseks peab silla kõrgusgabariit olema 16,0 m laiuselt absoluutse kõrgusarvuna minimaalselt 36,0 m ning tagatud peavad olema muud ohutu laevatuse nõuded (nähtavus, sügavus, signalisatsioon). Ette tuleb näha meetmed kevadise jäämineku ohutuks läbilaskmiseks.
Silla lahendus peab tagama jalakäijate autodest täielikult eraldatud läbipääsu silla alt mööda jõe kallast (va suurvee ajal), ning haakuma kaldakindlustuste projektidega. Lahendused peavad olema kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a määrusele nr 14 "Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes". Esitada kuritegevuse riske vähendavad meetmed.

Äramärgitud kavandid

Esitatud töid hinnanud komisjoni kuulusid TTÜ sillaehituse professor Siim Idnurm, samas kohas asunud jalakäijate raudsilla arhitektuurse osa autor arhitekt Andres Lunge, Turusilla arhitektuurse osa autor arhitekt Roman Smuškin ja linnaarhitekt Tiit Sild. Komisjoni tööd juhtis abilinnapea Hannes Astok.^[10]

Väljakuulutatud konkursile laekunud töid vaagides otsustas komisjon, et kõige parema kavandi pakkus välja konkursitöö "Vikerkaar-2",^[9] mida premeeriti 100 000 krooniga. Kavandi autorid olid Stanislav Šulman ja Oleg Samohhin Peterburi firmast Transmost.^[11] Kuid Igor Örd avaldas meedias arvamust, et väljapakutud kavand sobib pigem tööstusrajooni kui elurajooni^[12]
Teise koha ja preemia 64 000 krooni võitis töö märgusõnaga "Allee", mille autorid olid arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke ja insener Taivo Kurg arhitektuuribüroost "Salto".

Linnavalitsus jagas välja kolm ostupreemiat töödele "Lai-2", "Vikerkaar-1" ja "Vesilennuk"; igaüks neist pälvis 15 000 krooni.

Silla mõõtmed ja konstruktsioon

Silla kogupikkus on 90 meetrit. Sõidutee ja rattateede laius on kokku 13,35 m, neile lisanduvate kõnniteedega on silla üldlaiuseks 18,75 meetrit. Mõlemale poole Emajõge ehitati sillaalused kaldapealsed läbipääsud laiusega 4 meetrit. Silla konstruktsiooniks on kaldasammastele toetuv eelpingestatud raudbetoonist sillaplaat, mis on ühendatud nelja vandi abil silda kandva kaarega. Vandid on valmistatud sünteetilise kihiga kaitstud terastrossidest, mille läbimõõt on 25 cm. Üheksast sektsioonist kokkumonteeritud kaar on valmistatud terasest ning kaetud korrosiooni eest kaitsva värviga. Kaare otsad toetuvad vaivundamentidega kaldasammastele. Raudbetoonist vaiad on 21 m pikkused ning ulatuvad tsementeerunud liivakivi kihti.^[13]^[14]

Ehitus

Silla ehitamiseks kuulutati välja riigihange. Hankedokumendid võttis välja 10 firmat ja pakkumise esitas 5 firmat. Hankekonkursi võitis Läti firma SIA Tilts.^[15] SIA Tiltsi pakutud maksumus oli 166,3 miljonit krooni. Sild pidi valmima 2008. aasta 20. detsembril. Tegelik avamistseremoonia toimus 29. juulil 2009. Silla nimeks kinnitati "Vabadussild".^[16]^[17] Silla tegelikuks maksumuseks kujunes 161 miljonit krooni (161 045 951 krooni).^[18]

Juuli 2008. Silla ehitustanner Emajõe paremal kaldal

Sillaalune

Et Vabadussild on rajatud 1920.–1940. aastatel üle jõe kulgenud raudbetoonsilla asemele, mis teise maailmasõja ajal kaks korda õhiti, lebavad silla all Emajõe põhjas suured betoonkamakad. Ent kuna silla all asub ühtlasi üks sügavamaid kohti Tartu piires – tervelt 9 meetri sügavune auk – siis veeliiklust ja ujujaid need siiski ei sega.^[19]

Silla alaosa betoonpindadele tehakse tihti grafitit.