Valgusviljakus

Valgusviljakus (ingl k luminous efficacy) on valgusallika valgusvoo Φ ja selle tekitamiseks tarbitava võimsuse P jagatis:

${\displaystyle \eta _{\mathrm {v} }\,=\,{\frac {\mathit {\Phi }}{P}}.}$

SI-süsteemi mõõtühik on luumen vati kohta (lm/W).

Valgusviljakus näitab, kui tõhusalt muundab valgusallikas energiat silmaga nähtavaks kiirguseks, s.o valguseks. Näiteks hõõglamp muundab küll peaaegu kogu tarbitava energia elektromagnetkiirguseks, kuid valguse osa moodustab sellest ainult umbes 4%, valdav osa energiast eraldub infrapunakiirgusena.

Lampide valgusviljakus jääb sõltuvalt liigist ja nimivõimsusest enamasti vahemikku 10–100 lm/W.^[1] Üldiselt kasvab valgusviljakus koos lambi võimsusega. Tabelis on näidatud, millisesse vahemikku jäävad eri liiki lampide valgusviljakuse tüüpilised väärtused.

Valgusallikas	Valgusviljakus lm/W
Hõõglambid	10–20
Halogeenlambid	15–25
Kompaktluminofoorlambid	50–75
Leedlambid	60–130
Naatriumlambid	150–200

Inimsilma standardiseeritud tundlikkus erineva lainepikkusega valgusele (valgusviljakuse ühikväärtusele lainepikkusel 555 nm vastab 683 lm/W)

Võrdluseks mõningate idealiseeritud valgusallikate valgusviljakused:

Valgusallikas	Valgusviljakus lm/W
Ideaalne mustkiirgur 7000 K juures	95
Ideaalne valge valguse allikas	242,5
Ideaalne monokromaatiline valgusallikas lainepikkusel 555 nm	683

Nagu näha, on kõrge valgusviljakuse ja loomuliku (valge) valguse saamise nõuded mõneti vastandlikud. See on tingitud inimsilma erinevast tundlikkusest eri lainepikkuste suhtes. Silm on kõige tundlikum valgusele lainepikkuse 555 nm ümbruses, seetõttu teoreetiliselt oleks kõige suurema valgusviljakusega rohelise valguse allikas. See on ka põhjus, miks naatriumlamp (mis kiirgab valdavalt ühte spektrijoont 589,3 nm juures) on parima valgusviljakusega. Sellises praktiliselt monokromaatilises kiirguses ei ole aga esemete värvused äratuntavad, objektid eristuvad ainult heleduse järgi.