Aeronaut
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Eesti Õhusõidu Aktsiaselts Aeronaut oli Eesti lennufirma, mis tegutses aastatel 1921–1927.
 |
See artikkel on ettevõttest; õhusõitja kohta vaata artiklit Aeronautika |
Aeronaut asutati 22. märtsil 1921 Robert Holsti ja Jakob Tillo eestvedamisel. Aktsiaseltsi põhikapital oli 10 000 000 Eesti marka. Aeronaudi asutajaliikmed olid Robert Holst, Jakob Tillo, Madis Jaakson, Otto Strandman ja Martin Luther.
Remove ads
Ajalugu
.jpg)
Ärimeeste Robert Holsti ja Jakob Tillo eestvedamisel asutati 22. märtsil 1921 esimene Eesti lennufirma Eesti Õhusõidu AS Aeronaut. Asutajad kinnitasid algusest peale, et ettevõtte esmane eesmärk pole kasumi teenimine, vaid lennuühenduste loomine Tallinna ja välisriikide ning Eesti linnade vahel. Aeronaut hakkas korraldama regulaarselt toimuvaid lennureise nii posti kui ka reisijate vedamiseks.[1]
Ettevõte rentis Saksa firma Sablatnig omanduses olevalt Taani lennufirmalt Sablatnig P.III reisilennuki koos piloodiga. Reise alustati renditud Sablatnig P III lennukiga 29. juulil 1921 postilennuga Tallinnast Helsingisse. 1921. aastal tegi aktsiaseltsi Aeronaut lennuk 175 üksiklendu kokku 673 sõitjaga.[2]
1922. aastal kohustus Aeronaut pidama regulaarset lennuühendust Tallinna ja Riia vahel ning lendama sisemaistel lennuliinidel 40 000 kilomeetrit.
Peagi alustati regulaarlende Tallinnast Stockholmi, mis hakkasid toimuma kaks korda nädalas. Nendele lisandusid 1921. aasta juulis lennud Riiga vahemaandumisega Pärnus. 1921. aasta juulis sooritas AS Aeronaut postilennuk esimese lennu Riiga. Nii sai Stockholmist saabunud posti Riiga edasi saata. Riia lennuliini pikendati Klaipeda ja Köningsbergi kaudu Danzigisse (Gdansk). Viie vahemaandumisega lennureis Tallinnast Danzigisse võttis aega 6–7 tundi. Tallinnast hakati lendama ka Tartusse ja Viljandisse.[1]
Tegevuse laiendamiseks otsustas Aeronaudi juhtkond tellida juurde Sablatnig P.III lennukeid. Leiti, et metallist ja puidust lennukikere sobib ehitamiseks Eestis, mis võimaldab lennukite hinda langetada. 1921. aasta detsembris sõlmiti Saksa tootjaga leping, mille kohaselt pidi valmima 1922. aastal Tallinnas kuus lennukit. Lennukite ehitamist juhatasid Sablatnigist saadetud insener, kaks lennukimehaanikut ja kaks eestöölist. Tippaegadel oli Dvigateli tehases hõivatud lennukite ehitamisega 60 inimest. Lennukite mootorid ja metallosad pidi saadetama Saksamaalt, Tallinnas kavatseti valmistada puidust ja vineerist kere ning tiivad ja lennukid koostada. Litsentsi alusel toodetud neli lennukit valmisid 1922. aasta sügise jooksul, viimased kaks detsembris.[1]
Reisijate köetav salong oli vahetult mootori taga, selles olid pehmed istmed kuuele reisijale. Jõuallikaks oli Maybach IVa 260 hj vesijahutusega mootor ja salongi kütmiseks kasutati mootori jahutusvedelikuga soojendatud õhku. Piloodi ja aviomehaaniku lahtised istmed koos juhtimisseadmetega paiknesid reisijate salongi taga üleval, mistõttu pidid nad leppima välitingimustega. Lennukikere tagaosas, meeskonnaliikmete istmete all paiknes kahe kuupmeetri suurune pagasiruum postikottide, reisijate pagasi ja ka väiksemate kaubasaadetiste tarvis. Lennuk suutis kanda kasulikku lasti 850 kg, selle reisikiirus oli 150 km/h ja lennukaugus 900 km.[1]
1923. aasta talviseks hooajaks oli Aeronaudil õnnestunud sõlmida postiveolepingud nii Eesti kui ka Soome postiasutustega. Esimene postivedu toimus 9. veebruaril 1923, seejärel alustati regulaarseid postilende Soome Ülemiste lennusadamast. Lennud toimusid igal teisipäeval ja reedel. Veebruari teisel poolel külmus Soome laht täielikut, mistõttu laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkes. Aeronaut hakkas lendama üle lahe iga päev, vahel reisijate soovil ka kaks korda päevas. Hoolimata kõrgest piletihinnast jätkus reisijaid.[1]
Edukas talvehooaeg pani mõtlema ka suvel tegutseva Tallinna ja Helsingi vahelise regulaarliini käivitamisele. Turvalisuse kaalutlustel lennati sel ajal mere kohal vesilennukitega ja olemasolevaid Sablatnigi lennukeid polnud võimalik pontoonidele ümber ehitada. 1924. aastal läks Aeronaut üle Junkers F13 lennukitele, mille ökonoomse mootori kütusekulu oli Sablatnigi omast ligi kaks korda väiksem. Samas puudusid reisijatel mugavused, mida oli kogetud Sablatniga lennates.[1]
Saksamaalt osteti kaks Junkers F13 vesilennukit, millega suurenes Aeronaudi lennukipark 11 lennukini. Põhja-Euroopa alliansis, kuhu Aeronaut kuulus, oli otsustatud kasutada üht lennuki tüüpi – Junkers F13, mistõttu oli Aeronaut sunnitud tellima juurde veel ühe Junkersi lennuki. Kahe lennukiga kahe lennuliini teenindamine oleks tekitanud olukorra, kus ühe lennuki tehniliste probleemide esinemisel oleks hakanud osa lendudest ära jääma. Neli Sablatnigi müüdi 1924. aasta sügisel lennukitootjale Junkers, kaks lennukit jäid seisma angaari ja müüdi mitu aastat hiljem Aeronaudi pankrotistumisel sümboolse hinnaga.[1]
Aeronaudi eestlastest lenduritel puudus Junkrs F13 lennukite piloteerimisluba, mistõttu lendasid Aeronaudi lennukitel Saksa piloodid. Lennukitootja Junkers, kes omas Aeronaudi lennukiostudest põhjustatud võlgnevuste tõttu osalust firmas, reklaamis Saksamaal Aeronaudi lennuliine kui Saksa omi.[1]
AS Aeronaut hakkas kasutama ratastelikutega lennukite tarvis lennuüksusega sõlmitud lepingu alusel Lasnamäe lennuvälja. Lepingu alusel sai Aeronaut endale eraldi Lasnamäe lennuvälja angaari (algul angaari nr 4, hiljem nr 5) ning lepiti kokku lennuvälja teenuste hinnas. 1922. aasta juulis sai Aeronaut Lasnamäel 12 aastaks rendile 4000-ruutsüllase maatüki ja 1. augustil algasid sellel raudbetoonist angaari ehitustööd. Angaari pikkus oli 16 meetrit ning laius 10 meetrit, lisaks angaarile rajati ka töökoda koos teenindus- ja olmeruumide ning reisijate ooteruumiga.[3]
1923. aastal valmis Lasnamäe lennuväljal Aeronaudi angaar ning kontori- ja teenistushoone koos reisijatele mõeldud ruumidega. Esialgu suutsid lennuvägi ja Aeronaut Lasnamäe lennuvälja ühiselt sõbralikult kasutada. Olukord muutus 1924. aasta suvel, kui koos Aeronaudiga hakkasid Lasnamäe lennuvälja kasutama ka Saksa lennukid. Nimelt kuulus Aeronaut Põhja-Euroopa allianssi, mis teenindas ühiselt Köningsbergi–Riia–Tallinna lennuliini. Lennupäevad olid Eesti ja Saksa lennufirmade vahel ära jaotatud. Mõned Saksa piloodid olid Landesveeri sõja ajal ka Eesti vastu võidelnud, mis ei sobinud kuidagi eesti sõjaväelenduritele. Lennuvägi keeldus 1926. aasta suveks Aeronaudiga Lasnamäe lennuvälja kasutuslepingut pikendamast, viidates oma suurenenud lennuvajadusele. [1]
Juba 1926. aastal pärast lennuväe keeldumist Lasnamäe lennuvälja kasutuslepingu pikendamisest oli Aeronaut valinud välja koha uue lennuvälja tarbeks. Tartu maantee ääres Dvigateli tehase taga oli piisavalt maad lennuvälja rajamiseks ratastelikutega lennukitele ja teisel pool Tartu maanteed oleks olnud võimalik ehitada välja lennusadam vesilennukitele. Aeronaut küsis teedeministeeriumilt nõusolekut ja toetust lennuvälja rajamiseks. Idee leidis küll valitsuse poolt toetust, kuid olemasolevate suurte võlgade tõttu keelduti täiendavast rahalisest abist.[1]
11 lennukit lennuliinide käigushoidmiseks ületas Aeronaudi vajadusi. Lennureisidega teenitud tuludega ei suudetud üha kasvavaid kulusid katta, mistõttu sattus Aeronaut finantsraskustesse. Tegelikult olid rahalised raskused saatnud Aeronauti kogu tema tegutsemisajal ja firma lõpetas 1928. aasta pankrotiga. 1927/1928. aasta talvine hooaeg oli Aeronaudi jaoks viimane ja suvel firma enam Tallinna ja Helsingi vahel ei lennanud.[1]
11. aprillil 1927 lõpetas Aeronaut tegevuse. Viis päeva hiljem vallandati kogu personal ning järgmise aasta aprilli algul Aeronaut likvideeriti. Riigiga peetud läbirääkimiste tulemusena anti Aeronaudile Lasnamäel kuulunud hooned laenu, toetuste ja maksuvõla katteks üle Eesti riigile. Seitsme tegevusaasta jooksul suudeti vedada sihtkohta 7445 reisijat ning hulga postisaadetisi. Kokku tegid Aeronaudi lennukid 3376 väljalendu, lisaks liini- ja tellimuslendudele ka huvilende Tallinna kohal.[1]
Pärast Aeronaudi pankrotistumist jäid Tallinna ja muude linnade vahet lendama vaid vesilennukid, mis kasutasid Tallinna lennusadamat ja seal asunud lennukiangaari. Tallinna ja Helsingi vahel hakkas alalist lennuühendust pidama Finnairi eelkäija Soome õhusõiduselts Aero OY. Kui Aero ratastega tavalennukid kasutasid Lasnamäe lennuvälja, siis vesilennukite tarvis rajati lennusadama maabumiskai Ülemiste järve äärde praeguse veepuhastusjaama lähedusse. Lennud Helsingist Tallinna hakkasid toimuma vesilennukiga Junkers F13.[1]
20. septembril 2021 ilmus Eesti tsiviillennunduse 100. aastapäeva puhul postmark. Margil on kujutatud Sablatnig P III lennuk.[4]
Remove ads
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads