Aira Kaal

Aira Kaal (kuni 9. aprillini 1938 Alma-Vilhelmine Kaal, alates aastast 1939 Aira Hone, pseudonüüm Reet Uielu; 7. november 1911 Uuemõisa vald, Saaremaa – 7. aprill 1988) oli eesti kirjanik.

Elukäik

Ta lõpetas 1930. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi^[1] ja 1940. aastal Tartu Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna^[2].

Aastatel 1940–1941 töötas ajakirjanikuna mh Tartu Kommunisti juures, aastatel 1941–1945 oli NSV Liidu tagalas. Aastatel 1945–1950 töötas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis marksismi-leninismi kateedri vanemõppejõuna. 1950. aastast oli vabakutseline kirjanik.^[2] Temalt on ilmunud luulet ja reisikirju.

Aira Kaal oli aastatel 1940–1951 NLKP liige, heideti siis parteist välja, kuid sai 1955. aastal uuesti NLKP liikmeks. 1944. aastast oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.

Looming

Essee

• "Mehe ja naise psühholoogiast" (1936)

Vesteline romaan

• "Mamma ja mina" (1939, pseudonüüm "Reet Uielu")

Luulekogud

• "Ma ei anna relva käest" (1945)
• "Võidurakett" (1948)
• "Vaba kodumaa" (1950)
• "Meretuuled" (1958)
• "Valitud luuletused" (1961)
• "Üks tigu ilma majata" (1968)
• "Pihlakad mere ääres" (1971)
• "Hetked merega" (1976)
• "Saaks kord seda imet veel vaadata" (1981), valikkogu

Reisiraamatud

• "Muljeid ja mõtteid India sõidult" (1958)
• "Pilk tänapäeva Hiinasse" (1961)
• "Esimest korda Armeenias" (1964)

Lühiproosaraamatud

• "Kodunurga laastud" I–III (1966, 1970, 1978)
• "Seitse tõtt ja seitse valet" (1986)

Tunnustus

• 1987 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Seitse tõtt ja seitse valet")
• 1971 – Eesti NSV teeneline kirjanik

Isiklikku

Tema isa oli poliitik Aleksander Kaal. Tema vennapojad on Mati Kaal ja poliitik Vambo Kaal, vennatütar on kunstiajaloolane Ülle Kruus.

Aira Kaal oli abielus keeleteadlase, Tartu Ülikooli õppejõu Arthur Robert Hone'iga.