Aleksander Jea

Aleksander Jea (vene k. Александр Йеа; 26. juuni 1888 Sindi – 1937) oli eestlasest kommunist ja sõjaväelane Punaarmees.

Aleksander Jea sündis 1888. aastal Tallinnas töölisperekonnas.

1905. aastast liitus Aleksander Jea Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei enamlastega ja osales illegaalses poliitilises tegevuses. 1914. aastal mobiliseeriti Esimeses maailmasõjas armeesse, 1917. aastast teenis Tagavarapataljonis Tartus, kus võttis aktiivselt osa nõukogude võimu kehtestamisest, organiseerides Punakaarti ja oli 1917. aasta oktoobris Tartu sõjarevolutsioonikomitee esimehe asetäitja^[1].

Osales 1918. aasta 13-15. juulil toimunud VK(b)P Eesti sektsioonide konverentsil Moskvas. Vene kodusõjas oli ta 1918. aastast Eesti kütivägede esimene 1. Tallinna eesti kommunistliku kütipolgu komissar^[2], 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu komissar^[3], kellega osales 1918. aastal Eesti Vabadussõja Kulgu-Joala-Narva lahingus. 13.-14. jaanuaril 1919 vahetult enne Tartu vabastamist Eesti Rahvaväe 2. diviisi poolt pandi Kompanii tänaval endise Tartu Krediidikassa keldris, Tartu Krediidikassa massimõrv. Surmaotsuse viis täide 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu võitlejatest moodustatud karistussalk, mida juhtis komissar Aleksander Jea. Sama salk oli toime pannud kaks päeva varem aset leidnud hukkamised Elistvere vallas. Kokku kuulus selle koosseisu 117 meest^[4].

1919. aastast Eesti kütidiviisi 1. brigaadi komissar ning seejärel Eesti Kütidiviisi I brigaadi komissar^[5].

Pärast sõda töötas Aleksander Jea Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi asutustes.

Aleksander Jea hukkus represseerituna nõukogude võimu poolt 1937. aastal, NSV Liidus toimunud eesti kommunistide sisemise võimuvõitluse käigus^[6],^[7] nn Fontannikute süüasjas.