Anastasios II
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Anastasios II või Artemios Anastasios või ladinapäraselt Anastasius II (kreeka keeles Ἀρτέμιος Ἀναστάσιος; surnud 1. juuni 719), sünninimega Artemios, oli Bütsantsi keiser 4. juunist 713 kuni 715. aastani. Ta valitses ebastabiilsel ajajärgul, mida on nimetatud kahekümneaastaseks anarhiaks.
Remove ads
Keisriks saamine
Artemios oli keiser Philippikose ajal kantselei ülem. Rahuolematus keisri vastu oli muutunud juba väga suureks. 713. aasta 2. juunil tähistas Philippikos pidustustega hipodroomil oma sünnipäeva. Sünnipäeva tähistamine jätkus ka järgmisel päeval, 3. juunil. Kui keiser lõpuks magamistuppa jõudis, hiilis sinna ka üks lihtsõdur, kes ajas purjus keisri voodist välja, ründas teda ning torkas tal silmad peast. Peagi puhkesid üldised rahutused ning kuulutati välja uus keiser, kelleks sai väljapaistev õukondlane Artemios. Tema valitsejanimeks sai Anastasios.[1]
Remove ads
Valitsemine
Samal päeval, kui Anastasios krooniti, andis keiser korralduse pöörduda tagasi vanade usudogmade juurde. Rooma võttis Konstantinoopolis toimunud võimumuutuse tervitustega vastu – saabunud keisri ametlikule portreele avaldati suurt austust. Seega olid taastunud keisri ja paavsti head suhted ning kristlik maailm oli taas ühendatud ühe valitseja alla. Samas mõistis kaval Anastasios toimunud riigipöörde hukka, andes käsu hukata kõik need, kes olid otseselt seotud Philippikose kukutamisega. Keiser vältis, võibolla silmakirjalikult, et ei saa põhimõtteliselt heaks kiita käe tõstmist valitseja vastu ja seega peavad riigipöördes osalenud kandma kõige rangemat karistust.[1]
Anastasiost on üldiselt peetud osavaks intrigaaniks ja meisterlikuks organisaatoriks ehk kokkuvõtvalt – heaks poliitikuks. Ta astus ka küllaltki otsustavaid samme sõjaväe tugevdamiseks ning edutas väljapaistvaid väejuhte kõrgetele ametipostidele. Olles nii lahendanud pakilisemad usu- ja sõjaväevaldkonnaga seotud probleemid, asus keiser nautima neid ääretuid võimalusi, mida riigi kõrgeim positsioon talle pakkus. Kuid üsna pea jõudsid Konstantinoopolisse ärevad teated ldast. Damaskuses oli troonile asunud uus valitseja Sulaiman, kes kuulduste järgi olevat alustanud ettevalmistusi üheaegseks rünnakuks merelt ja maalt, kavatsedes teha keisririigile lõpu peale. Täpsema informatsiooni saamiseks otsustas keiser kasutada vana äraproovitud diplomaatilist käiku. Rahuläbirääkimiste ettekäändel läkitas ta Damaskusse Bütsantsi saatkonna, mille tegelik ülesanne oli luureandmete kogumine. Tagasi tulnud saatkond kinnitaski ärevaid teateid. Araablased olid kogunud sadamatesse tohutult materjali laevade ehitamiseks, mis kinnitas kõige hullemaid eelaimdusi saabuvatest suurtest katsumustest. Saades aru, et rünnak on vältimatu, andis Anastasios käsu remontida ja tugevdada linnamüüri ning paigutada vallidele uued heitemasinad. Samuti alustati uute laevade ehitamist ja vanade täiustamist. Linna koondati suured toidutagavarad ja elanikele anti käsk varuda enesele toidumoona kolmeks aastaks. Kellele aga polnud see ülesanne jõukohane, sellel soovitati pealinnast lahkuda. Kui Konstantinoopolisse jõudis lõpuks teadaanne Aleksandriast väljunud suurest laevastikust, mis pidi sinna toimetama uusi puidukoormaid laevade ehitamiseks, siis otsustas Anastasios tegutseda. Lähtudes vanast Rooma põhimõttest "parim kaitse on rünnak", kavatses keiser anda araablastele ennetava löögi, seda enam, et kujunenud olukorras oli see Bütsantsile ainsaks edu võimaldavas tegevusplaaniks. Anastasiose idee seisnes selles, et koguda kiiruga laevad, paigutada nendele valitud sõjasalgad ning ootamatult rünnata araablasi nende eneste sadamates. Kavandatud operatsiooni läbiviimiseks pidi Bütsantsi laevastik kogunema Rhodose saare reidile. Kuid geniaalselt kavandatud plaanist ei tulnud midagi välja, sest selle asemel, et valmistuda Rhodoselt edasi purjetamiseks, läksid Bütsantsi väepealikud omavahel tülli. Neist osa ütles keisrile antud truudusevandest lahti ning lõpuks tapeti ka planeeritava sõjakäigu ülemjuhataja. Nii oli Rhodosel, kust pidi alustatama sõjakäiku araablaste vastu, puhkenud hoopis mäss keisri vastu.[1]
Vastavalt tolle aja arusaamadele vajasid mässu initsiaatorid enesele kohe juhti, see tähendab uut keisrit, kelleks sai ootamatult ühe provintsi maksukoguja, praktiliselt tundmatu Theodosios. Väidetavalt polevat inimesena tagasihoidlik Theodosios kunagi sellisest aust isegi unistanud ning ta oli tehtud ettepanekust nii hullusti ära kohkunud, et põgenenud mägedesse. Kuid üsna pea olevat ta sealt üles leitud ja kuulutatud sisuliselt vägisi keisriks. Nii sai Bütsants Anastasios Il kõrvale veel ühe keisri – Theodosios III. Pärast neid sündmusi ei mõelnud enam keegi sõjalisest ekspeditsioonist araablaste vastu ning vastupidi varem kavandatud plaanile pöördus osa laevastikust tagasi Konstantinoopoli peale. Seega pidi araablasi üllatada tahtnud Anastasios asuma hoopis võitlusse mässajatega. Kuna tal polnud sõjalisi kogemusi ja ta kartis jääda piiramisrõngasse, siis ta lahkus linnast, määrates seda kaitsma ustavad väepealikud.[1]
Kokkupõrked Anastasiosele ustavate vägede ja mässajate vahel kestsid ligikaudu kuus kuud, kuni leidusid reeturid, kes avasid Konstantinoopoli väravad, ning araablaste asemel asusid linnas rüüstama ja tapma omad.[1]
Remove ads
Troonist loobumine ja surm
Pärast pealinna langemist sai Anastasios aru, et tal pole mingeid väljavaateid Theodosiose sõjalise jõu vastu, ning ta nõustus keisritroonist vabatahtlikult loobuma. Vastutasuks tahtis Anastasios enesele vaid isiklikku puutumatust ning selle ka saanud, ilmus ta mungarüüs uue valitseja ette, kes saatis ta elama Thessalonikisse. Hiljem, 719. aastal üritas Anastasios haarata bulgaarlaste abiga uuesti trooni Leo III käest, kuid see katse ebaõnnestus. Bulgaarlased reetsid ta; endine keiser hukati ja tema pea pandi hipodroomile rahvale vaatamiseks välja.[1]
| Eelnev Philippikos |
Bütsantsi keiser 4. juuni 713 – 715 |
Järgnev Theodosios III |
Vaata ka
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads