Calixtus II

From Wikipedia, the free encyclopedia

Calixtus II
Remove ads

Calixtus II, ka Callistus II (Gui, ka Guy, Guido, prantsuse ajalookirjutuses Gui de Bourgogne; 1050 või 1060 – 13. detsember või 14. detsember 1124) oli paavst 1119–1124. Ta oli 162. paavst.

Quick facts Sünninimi, Valitsemisaja algus ...

Gui sündis millalgi ajavahemikul 1050 või 1060 tänapäeval Prantsusmaale kuuluvas Quingeys, ajaloolase Mary Strolli andmetel aga Besançonis. Ta sündis Burgundia krahvi Guillaume I ja tema abikaasa Étiennette (Stephania) 13-lapselises peres viienda lapsena. Strolli järgi oli peres 11 last.

Prantsuse ajaloolase Anselme de Sainte-Marie andmetel oli Gui ema Barcelona krahvi Berenguer Ramón I tütar. Gui vend Raymond abiellus hilisema Kastiilia kuninganna Urraca I-ga, õde Clémence Flandria krahvi Robert II-ga, vend Étienne I Lotringi hertsogi Gerhard I tütre Beatrixiga, õde Gisèle Savoia krahvi Umberto II-ga, nende tütar Adèle abiellus 1115 Prantsusmaa kuninga Louis VI-ga. Õe Berthe abikaasa võis mõnedel andmetel olla Kastiilia kuningas Alfonso VI. Vend Hugues de Bourgogne sai 28. septembril 1085 Besançoni peapiiskopiks.

Gui asus poisina (pueritia) õppima Besançonis ja hakkas teenima kohalikus katedraalis. Ta sai 1088 Vienne'i peapiiskopiks. Paschalis II määras Gui legaadiks Prantsusmaal. Ta pidas Vienne'is septembris 1112 sinodi, kus taunis paavsti, kes oli Ponte Mammolo privileegiga teinud Saksa-Rooma keisrile Heinrich V-le järeleandmisi. Sinodil ekskommunitseeriti keiser ja kuulutati ilmikute investituur ketserluseks, kuid paavst ei tunnustanud sinodi otsuseid.

"Catholic Encyclopedia" järgi määras Paschalis II Gui kardinaliks, kuid kirikuloolased J. N. D. Kelly ega Salvador Miranda ei kinnita seda fakti.

Remove ads

Paavstiks saamine

Calixtus II valiti paavstiks Mary Strolli, Salvador Miranda ja J. N. D. Kelly järgi 2. veebruaril 1119, "Catholic Encyclopedia" andmetel sai ta paavstiks valimiste neljandal päeval 1. veebruaril. Calixtus II valiti paavstiks Prantsusmaal Cluny kloostris ja pühitseti ametisse 9. veebruaril Vienne'is. Rooma jäänud kardinalid tunnustasid teda paavstina 1. märtsil. Ta saabus Rooma 3. juunil 1120. Ta võttis nime Calixtus I järgi.

Calixtus II oli esimene paavst, kes valiti Prantsusmaal ja Nicolaus II järel teine Burgundiast pärit paavst.

29. jaanuaril 1119 alanud ja neli päeva kestnud valimistel osales "Liber Pontificalise" järgi 6, Miranda andmetel 9 kardinali. Üheks võimalikuks kandidaadiks oli ka Cluny abt Pons de Melgueil.

Valimistel osalenud kardinalid Miranda järgi

  1. Giovanni da Crema
  2. Aldo da Ferentino
  3. Guido, Santa Balbina kardinalpreester
  4. Crisogono Malcondini
  5. Gregorio Papareschi
  6. Pietro Pierleoni
  7. Roscemanno Sanseverino
  8. Lamberto Scannabecchi
  9. Kuno von Urach
Remove ads

Investituuritüli ja skisma

 Pikemalt artiklis Investituuritüli

Calixtus II valitsemisajal jätkusid investituuritüli ja skisma.[1] Calixtus II alustas Saksa-Rooma keisri Heinrich V-ga läbirääkimisi investituuritüli lahendamise osas. Ta saatis keisri juurde Strassburgi saadikud, kes saavutasid kokkuleppe. Paavst kavatses sõita Mouzoni, et sõlmida keisriga lepe, kuid saades teada, et keiser oli linna saabunud arvuka väega, tõmbus ta Reimsi tagasi. Calixtus II keelustas 29. oktoobril 1119 Reimsis peetud sinodil ilmikute investituuri ja ekskommunitseeris 30. oktoobril keisri.[2][3]

Calixtus II saabus 3. juunil 1120 Rooma, kuid läks peatselt Lõuna-Itaaliasse, et saada viikingitelt abi võitluseks keisriga. Aprillis 1121 hõivasid paavsti toetajad vastupaavst Gregorius VIII viimase tugipunkti Sutris[4] ja 1123 toimunud Lateraani I kirikukogul kuulutati vastupaavsti ordinatsioonid kehtetuteks.[5] Viikingite abiga saavutas paavst kontrolli Rooma aadlike üle.

Oktoobris 1121 leidsid Saksa piiskopid Würzburgis, et Heinrich V peaks paavstiga saavutama kokkuleppe. Piiskoppide pealekäimisel saatis keiser 1122 Rooma saadikud, mispeale paavst saatis Saksamaale kardinal Lamberto Scannabecchi (hilisem paavst Honorius II) juhtimisel delegatsiooni.[6] Osapooled sõlmisid 23. septembril 1122 Wormsis konkordaadi.[7] Paavst kutsus märtsis 1123 Roomas kokku Lateraani I kirikukogu, kus Wormsi konkordaat kinnitati.[8]

Remove ads

Suhted Prantsusmaaga

Thumb
Calixtus II ja Prantsusmaa kuningas Louis VI. 14. sajand

Calixtus II valiti paavstiks Prantsusmaal. Ta pidas 8. juunil 1119 Toulouse'is[9] ja oktoobris 1119 Reimsis sinodid, kus sätestas kiriklike reformide läbiviimise Prantsusmaal.[3]

Ta kohtus Reimsi sinodil Prantsusmaa kuninga Louis VI-ga.

Ta määras 1120 Étienne de Bari Metzi peapiiskopiks.[10]

Ta määras 1120 Vienne'i peapiiskopi metropoliidiks, toetudes kirikuloolaste arvates võltsitud ürikutele. Ta kinnitas Lyoni peapiiskopi jurisdiktsiooni Sensi piiskopkonna üle.

Ta määras Angoulême Gerardi legaadiks Bretagne'i.

Ta külastas veel Angers'i[11], Tours'i[12], Clermont-Ferrand'i[13], Cahors'i[14], Gisors'i ja Le Puy'd[15].

Suhted Inglismaaga

Calixtus II püüdis 1119 lahendada Inglise kuninga Henry I ja tema venna Normandia hertsogi Robert Curthose'i vahelist tüli. Ta nõudis, et Henry vabastaks Roberti vanglast. Paavst kohtus 15. veebruaril 1120 Gisorsis Henry I-ga.

Ta ordineeris vaimulik Thurstani Yorki peapiiskopiks. Henry I ei tahtnud Thurstani esmalt tunnustada, mispeale paavst ähvardas kuningat ekskommunitseerimisega.

Ristisõja kavandamine

Ajaloolase Jonathan Riley-Smithi andmetel kavandas Calixtus II 1120 ristisõda Palestiina ja Pürenee poolsaare alade vabastamiseks.

Suhted Hispaania piiskoppidega

Calixtus II määras 26. veebruaril 1120 Santiago de Compostela piiskopi metropoliidiks.[16]

Ta kinnitas 9. aprillil 1123 Segovia piiskopkonna privileegid.[17] Ta rajas Zamora piiskopkonna.[18]

Suhted Itaalia piiskoppidega

Calixtus II liitis 1119 Porto ja Santa Rufina piiskopkonnad.[19] Ta ühendas Mileto, Tauriana ja Vibona piiskopkonnad.[20]

Suhted Saksa piiskoppidega

Calixtus II määras legaadiks Pommerimaal Bambergi piiskopi Otto.

Augsburgi piiskop Hermann tunnustas Calixtust Wormsi konkordaadi järel legitiimse paavstina.[21]

Salzburgi peapiiskop Konrad taunis paavsti selle eest, et ta polnud keisrilt nõudnud piiskoppidelt nõutava vasallivande tühistamist.

Kiriklikud reformid

Calixtus II mõistis 1119 Reimsis peetud sinodil ja 1123 Lateraani I kirikukogul hukka ilmikute investituuri, simoonia ja konkubinaadi.

Teoloogilised vaidlused

Calixtus II mõistis 1119 Toulouse'is peetud sinodil hukka Pierre de Bruys' teoloogilised vaated.[9]

Munklus

Calixtus II tunnustas 23. detsembril 1119 tsistertslaste ordut[22][23][24] ja 1122 ametlikult Püha Haua rüütliordut.

Koos Calixtus II-ga läks Prantsusmaalt Rooma Saint-Denis' kloostri abt Suger.[25]

Paavst kohtus 1119 Reimsi kirikukogul munk Norbertiga ja soovitas tal rajada ordu.[26]

Ta andis 1124 privileege Engelbergi kloostrile.[27]

Ta nõudis 1124 Capua vürstilt Giordano II-lt, et see tagastaks Monte Cassino kloostrilt röövitud varad.

Remove ads

Kanoniseerimised

Calixtus II kanoniseeris 5 isikut. Ta andis Toulouse'i Saint Sernin'i kirikule Peetruse, Pauluse, Siimeoni ja Juuda reliikviad.[9]

  1. Arnulf Soissons'ist 6. jaanuar 1120
  2. David 1120[28]
  3. Gerardo Potenzast 1123
  4. Hugues Cluny'st 6. jaanuar 1120[29]
  5. Konrad Konstanzist 1123

Misjon

Calixtus II määras legaadiks Pommerimaale Bambergi piiskopi Otto.

Suhted juutidega

Calixtus II avaldas 1120 bulla "Sicut judaeis", milles sätestas, et juute ei tohi minema ajada, neid tuleb ristida vaid siis, kui nad seda ise tahavad, neid ei tohi usupidustuste ajal kivide ega kaigastega loopida, samuti ei tohi juudi kalmistuid rüüstata. Ta keelas ekskommunikatsiooni ähvardusel juudi nuhtlemise, kui tribunal polnud teda süüdi mõistnud.[30]

Uued kardinalid

Calixtus II määras 35 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Lucius II ning vastupaavstid Coelestinus II ja Victor IV.

  1. Adoaldo, Santa Sabina kardinalpreester
  2. Gregorio Albergati
  3. Angelo, Santa Maria in Domnica kardinaldiakon
  4. Atto, kardinalpreester
  5. Baialardo, diakon
  6. Étienne de Bar
  7. Teobaldo Boccapecora (Coelestinus II)
  8. Gerardo Caccianemici dell'Orso (Lucius II)
  9. Pietro Cariaceno
  10. Aymery de la Châtre
  11. Gregorio Conti
  12. Giovanni Dauferio
  13. Pierre de Fontaines
  14. Gerardo, Santa Lucia in Septisolio kardinaldiakon
  15. Gionata, Santi Cosma e Damiano kardinalpreester
  16. Gregorio, San Teodoro kardinalpreester
  17. Gregorio, Santa Prisca kardinalpreester
  18. Gregorio, Santa Lucia in Septisolio kardinaldiakon
  19. Gregorio, Santi Vito e Modesto kardinaldiakon
  20. Gualtiero, San Teodoro kardinaldiakon
  21. Guillaume, Palestrina kardinalpiiskop
  22. Johannes, Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
  23. Ugo Lectifredo
  24. Luigi Lucidi
  25. Matteo, San Adriano kardinaldiakon
  26. Pons de Melgueil
  27. Gilles de Paris
  28. Pietro, Santa Prisca kardinalpreester
  29. Pietro, Santi Nereo ed Achilleo kardinalpreester
  30. Regnier, diakon
  31. Roberto, Santa Sabina kardinalpreester
  32. Roberto, San Eusebio kardinalpreester
  33. Stefano, Santa Maria in Domnica kardinalpreester
  34. Gregorio Tarquini
  35. Uberto, Santa Maria in Via Lata kardinaldiakon

Calixtus II kultuuriloos

Thumb
Calixtus II ja Sitsiilia krahv Ruggero II. Petrus Ebolus, "Liber ad honorem Augusti", 1196

Calixtus II on kirjutanud kolm traktaati: "De Miraculis Sancti Jacobi Apostoli", "De obitu et Vita Sanctorum" ja "Vita Caroli Magni Imperatoris".

Tema ajal renoveeriti Rooma Peetri kirik. Ta pühitses Fontevraud' kloostri kiriku[31], Toulouse'i Saint-Sernin'i kiriku altari[9], Gisors'i katedraali ja 1120 Volterra kiriku[32].

Teda on kujutatud 1196. paiku Petrus Eboluse teoses "Liber ad honorem Augusti".

Coulaures'i Saint-Martin'i kirikus on Calixtus II-t kujutav vitraaž.

Traditsiooni järgi oli Calixtus II ajal külastanud Roomat müütiline patriarh Johannes.[33]

Surm

Calixtus II suri Roomas 13. detsembril 1124, J. N. D. Kelly järgi 14. detsembril, Mary Strolli arvates aga ööl vastu 14. detsembrit. Ta maeti Lateraani basiilikasse.

Viited

Allikas

Kirjandus

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads
Remove ads