Coco Chanel

Coco Chanel (sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel; 19. august 1883 Saumur, Prantsusmaa – 10. jaanuar 1971 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse moelooja.

Coco Chanel
Coco Chanel 1931. aastal
Sünninimi	Gabrielle Bonheur Chasnel
Sündinud	19. august 1883 Saumur, Prantsusmaa
Surnud	10. jaanuar 1971 Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Brändi nimi	Chanel

Ta oli Chaneli moemaja asutaja ja juht. Teda peetakse 20. sajandi üheks uuenduslikumaks ja tähtsamaks moeloojaks. Lisaks on ta ainuke moelooja ajakirja Time 20. sajandi 100 kõige mõjukama inimese nimekirjas.^[1]

Elulugu

Coco Chanel on oma lapsepõlve ja noorusaja kohta levitanud ilustatud versioone.

Gabrielle Bonheur Chasnel sündis 1883. aastal rändkaupmees Albert Chaneli ja ta kallima, pesunaise Eugénie Jeanne Devolle Chaneli teise tütrena Kesk-Prantsusmaal Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast, ema Courpière’ist. Sünnitunnistusele kirjutati eksikombel nimi Chasnel ja see viga jäigi parandamata. On spekuleeritud, et ta ei soovinud nime parandada, sest siis oleks tulnud avalikuks, et ta sündis vaestehaiglas.^[2]

Gabrielle Chaneli vanemad abiellusid 1883. aastal.^[3] Pere kasvas ning vanemale õele Juliale (sündis 1882) lisandus õde Antoinette (1887) ja vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Pere kolis elama Brive-la-Gaillarde’i.

Lapsepõlves ei pandud Gabrielle Chaneli kasvatusele erilist rõhku.

Noorpõlv

Coco Chanel oli 12-aastane, kui ta ema 16. veebruaril 1895 suri. Laste haridustee jäi pooleli,^[4] isa suunas tütred Aubazine’i kloostri orbudekodusse ja saatis vennad taludesse tööle. Chaneli enda andmetel suundus ta Ameerika Ühendriikidesse õnne otsima. Aubazine’is veetis Chanel seitse aastat, õppides õmblejaks ja õmbluskaupade müüjaks. Pärast 18-aastaseks saamist saadeti ta kaheks aastaks Moulinsi linna Aubazine’i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaati Moulinsi Notre-Dame’i Instituudis.

20. eluaastates töötas ta oma isapoolse tädi Adrienne’iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisil õmblejatööd. Lisaks esines ta staaride vahenumbrite esitaja ehk nn poseuse'ina varietees La Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu’a vu Çoco dans l’ Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et ta hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdis teda laulude järgi nii.

Esimeste poodide avamine

1904. aastal tutvus ta Pariisi töösturi poja ja ohvitseri Étienne Balsaniga (1880–1953), kes viis teda seltskonda ning kellega ta elas aastatel 1906–1910 Royallieus’s koos. 1910. aastal avas ta Balsani rahalisel toel Pariisis naistekübarate ateljee. 1908. aastal tutvus Chanel Balsani sõbra, kõrgklassist pärit Briti sõjaväelase Arthur Edward Capeliga (1881–1919), jättis Balsani maha ja kolis Pariisi.^[5] Capeli ja Chaneli kooselu kestis üheksa aastat.

1913. aastal avas Chanel poe Deauville’is ning hakkas seal müüma ka jakke, sviitreid ja meremehepluuse. 1915. aastal avas ta järgmise poe Biarritzis ning ta ärid hakkasid õitsema. 1919. aastaks oli Chanel registreeritud moelooja (couturière) ja 1921. aastal avas ta moemaja Pariisi mainekal Camboni tänaval.^[6] Seal hakati müüma rõivaid, kübaraid, aksessuaare ning hiljem ka ehteid ja parfüüme. 1921. aastal tuli ta välja oma firmaparfüümi Chanel No. 5-ga.

Maailmasõja algus

1935. aastaks töötas Chaneli ettevõtetes ligikaudu 4000 inimest.^[7] Ta oli küll väga edukas, kuid tulevik oli tume. Hollywoodi staaridega sõlmiti vähem lepinguid, mood muutus ja esile tõusid uued moeloojad, nende hulgas Elsa Schiaparelli. 1939. aastal, teise maailmasõja alguses sulges ta oma poed ning suurem osa töötajaid jäid töötuks. Tema elulooraamatu autor Hal Vaughan pakkus välja, et Chanel kasutas sõja puhkemist ettekäändena vabaneda töötajatest, kes nõudsid paremaid töötingimusi ja õiglasemat palka.

Pärast seda, kui Saksamaa oli Prantsusmaa okupeerinud, kolis Chanel elama Ritzi hotelli, mis oli tuntud Saksa sõjaväeladviku elupaik. Chanelil tekkis armusuhe Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Hiljem on leitud, et Chanel oli antisemiitlike veendumustega ning spioneeris okupatsiooni ajal riigi vastu.^[8][9]

Elu lõpuaastad

Pärast Prantsusmaa vabastamist kolis Chanel Šveitsi. 1954. aastal naasis ta Prantsusmaale ning esitles uut kollektsiooni. Kuigi kriitikud leidsid, et ta ei suuda millegi uuega üllatada, hakkasid naised ta loomingut aegamööda ühe enam kandma.

Chanel jätkas tööd ka elu lõpuaastatel. Ta suri 87-aastaselt 10. jaanuaril 1971 Pariisis Ritzi hotellis, kus ta elas 30 aastat.^[10] Ta matusetseremoonia peeti Madeleine’i kirikus. Chaneli haud asub Šveitsis Lausanne’is Bois-de-Vaux’ kalmistul.^[11]

Tegevus moeloojana

Coco Chaneli teekond moeloojana algas kübarate valmistamisest. Tema elegantsed, lihtsa joonega ja lakoonilised kübarad pakkusid toona moes olnud rikkaliku kattega kübaratele alternatiivi ning võitsid kiiresti naiste südame.

Pärast esimest maailmasõda laiendas Chanel oma tootevalikut rõivaste müügiletoomisega. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas ta kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks. Peale selle uuendas ta kangamoodi, hakates müüma mugavaid kootud kangast (tänapäeval trikotaažist) rõivaid. Luksusliku mulje loomiseks kombineeris ta seda pitsi ja siidist kantidega. Uuenduse põhjuseks oli tööjaotuse muutus pärast maailmasõda – naised vajasid mugavaid rõivaid. Teisalt oli see ka paratamatu, sest sõjajärgsel ajal nappis kallimaid kangaid.^[12]

Chaneli moejoone keskmes oli nooruslikult uljas, sportlik ja end vabalt tundev enesekindel naine. Rõivaste loomisel leidis ta palju inspiratsiooni sportlikest tegevustest, nagu ratsutamine, purjetamine, tennis ja golf. Ta tõi moodi horisontaaltriipudega pluusi, alt laienevad püksid, kraeta ümara kaelusega pluusi ja nöörtallaga jalatsid (espadrillid), mida traditsiooniliselt olid kandnud vaid purjetajad ja kalurid.^[13]

Chanel No. 5

1926. aastal hakkas Chanel propageerima lihtsat lühikest musta kleiti, mis on kuulsaks saanud väikese musta kleidina. Seni oli must olnud leinavärv, siis sai sellest moevärv. Esimest korda kandis Chaneli väikest musta kleiti näitleja Suzanne Orlandi aastatel 1912–1913.^[14] Chanel kombineeris kleidimaterjali: päevased kleidid valmistas ta villasest riidest või šenillist ning õhtukleidid satäänist, krepist või velvetist.^[15]

Parfüümiäriga tuli Chanel avalikkuse ette 1921. aastal, kui ta esitles oma hinnatuimat parfüümi, 80 koostisosast koosnevat^[16] Chanel No. 5. Chanel valis sellele nime oma õnnenumbri järgi ja disainis ka pakendi. See oli esimene parfüüm, mida hakati müüma kogu maailmas. Tänapäevalgi müüakse iga sekundi tagant üks pudel.

1924. hakkas Chanel ehteid disainima. Paljusid algsetesse kollektsioonidesse kuulunud ehteid valmistatakse praegugi.

Lisaks sellele, et ta uuendas rõivamoodi, andis ta värskust välimusse. Tema lühikesi juukseid, saledat taljet ja sportlikku joont ehk poisilikku (nn garçonne’ilikku) välimust hakati järgima nii Euroopas kui ka Ameerikas. Stiili arendamiseks laenas Chanel ideid meeste garderoobist ning kasutas tviidi, modifitseeris pintsakuid, mansetinööpidega pluuse ja veste. Tema tuntuim komplekt on 1926. aastal esitletud nn Chaneli kostüüm,^[17] mis koosnes tavaliselt pehmest villast või mohäärtviidist valmistatud seelikust ja jakist koosnev, millel on põimikutega kanditud taskud ja kuldsed nööbid.

Chanel oli ka osav turundaja. Ta kandis alati enda disainitud rõivaid, eksponeeris neid sobivas seltskonnas ning saatis oma loomingut sellistele filmitähtedele, nagu Grace Kelly, Lauren Bacall, Ingrid Bergman, Elizabeth Taylor, Jackie Kennedy ja Marlene Dietrich, kes rõivaid kandes tema loomingut reklaamisid. Ta ei suhtunud hukkamõistvalt ka võltsingutesse, vaid leidis, et mood peab jõudma tänavale.

Mälestuse jäädvustamine

• Coco Chanelist on tehtud Broadway muusikal "Coco" (mängiti aastatel 1969–1970), mille muusika autor on André Previn ja sõnade autor Alan Jay Lerner. Selle peaosas särasid Katharine Hepburn (esimesed kaheksa kuud) ja Danielle Darrieux.^[18]
• Prantsusmaa kirjanik Edmonde Charles-Roux on Coco Chanelist kirjutanud elulooraamatu "Chanel and Her World" (1981).^[19]
• Režissöör Anne Fontaine on Charles-Roux’ teose põhjal lavastanud prantsuskeelse filmi "Coco enne Chaneli" (prantsuse keeles "Coco avant Chanel", 2009), mille peaosas on Audrey Tautou. Film on olnud nomineeritud mitmele rahvusvahelisele filmiauhinnale, teiste seas kuuele Césarile, neljale Briti filmiauhinnale BAFTA ja Oscarile parima kostüümi kategoorias 2010. aasta Oscarite tseremoonial.