Eteokreetalased

Eteokreetalased (Ἐτεόκρητες Eteókrētes, 'tõelised kreetased') olid kreeklaste-eelne ja võib-olla mitteindoeuroopa rahvas Vahemere saarel Kreetal.

Antiikaja Kreeta eteokreetalaste jäänustega idas.

Rahva endanimetus ega kaasaegne võõrnimetus ei ole teada. Nad kõnelesid eteokreeta keelt, mida peetakse minose keele järglaseks; neid Egeuse keeli ei osata ühegi keelkonna alla paigutada.

Eteokreetalased olid pronksiaja Minose kultuuri rajajad ja kandjad, mistõttu neid 2. aastatuhandel eKr nimetatakse nende müütilise kuninga Minose järgi minoslasteks ning eteokreetalasi peetakse minoslaste järglasteks. Ka pärast seda, kui võim Kreetal läks 15. sajandi 2. poolel eKr Mükeene kultuuri (ahhailaste) kätte, moodustasid eteokreetalased suurema osa saare rahvastikust. Kui Kreetale 11. sajandil eKr hakkasid doorlaste sissetungi käigus asuma kreeklased (doorlased), jäid eteokreetalased tasapisi vähemusse, kuid neis elas Kreetal veel kuni hellenismiajani, peamiselt saare idaosas.

Ajaloolised allikad

Homeros

Esimest korda mainitakse eteokreetalasi 8. sajandi lõpus eKr Homerose "Odüsseias". Seal mainitakse neid 19. laulu 176. värsis omaette rahvana Kreetal 1200. aasta paiku kõrvuti ahhailaste, küdoonide, doorlaste ja pelasgidega.

Strabon viitas oma teoses "Geographika" Naukratise Staphylose kaudu Homerosele ning paigutas tema ajal juba ajaloolised eteokreetalased Kreeta saare lõunaossa. Ta ütleb, et eteokreetalased ning saare lääneosas elanud küdoonid olid tõenäoliselt põliselanikud, saare idaosas elanud doorlased on aga hiljem sisse rännanud. Strabon märgib siiski et Praisose väikelinn Dikte Zeusi pühamuga saare idaosas kuulus eteokreetalastele.^[1] Straboni andmed asustuse kohta pole kooskõlas tänapäeval üldtunnustatud seisukohaga, mille järgi doorlased asustasid kõigepealt saare lääne- ja keskosa, hiljem ka põhjaosa, ning surusid eteokreetalased itta ja sisemaale. Eteokreetalaste asuala piiramine saare lõunaosaga on seega küsitav.^[2]

Tähtsad allikad Kreeta rahvaste kohta 2.–1. aastatuhandel eKr on ka arheoloogilised leiud. Tolleaegsetel freskodel ja maalidel on erinevaid kujutusi saare elanike välimusest.