Fritz London

Fritz Wolfgang London (7. märts 1900 – 30. märts 1954) oli Saksamaal sündinud füüsik, kes andis olulise panuse kvantkeemiasse ning makroskoopiliste kvantnähtuste (nagu ülijuhtivus ja ülivoolavus teooriatesse. ^[1]

Fritz London
Fritz London (1928)
Täisnimi	Fritz Wolfgang London
Sündinud	7. märts 1900 Breslau, Saksamaa
Surnud	30. märts 1954 (54-aastaselt)
Teadlaskarjäär
Tunnustus	Lorentzi medal (1953)

Elulugu

Fritz London sündis 1900. aastal Breslaus (tänapäeva Wroclaw Poolas) matemaatikaprofessor Franz Londoni ja Luise Londoni pojana. Ta õppis filosoofiat ja füüsikat Frankfurdi, Bonni ja Müncheni ülikoolides, omandades doktorikraadi Müncheni Ülikoolis 1921. aastal. Peagi tajus ta edusamme füüsikas ning otsustas pühenduda selle uurimisele. Ta töötas Münchenis ja Zürichis selliste väljapaistvate füüsikute nagu Max Born, Arnold Sommerfeld ja Erwin Schrödinger juhendamisel. 1933. aastal, kui Saksamaal tuli võimule natsionaalsotsialistlik režiim, kaotas London juudi päritolu tõttu oma ametikoha Berliini Ülikoolis ning emigreerus. Ta läks esmalt Inglismaale, seejärel töötas Prantsusmaal ning 1939. aastal siirdus ta Ameerika Ühendriikidesse. Seal töötas ta algul Duke'i Ülikoolis keemiaprofessorina, 1949. aastast lisaks sellele ka füüsikaprofessorina. 1953. aastal sai ta Lorentzi medali ning oli esimene Ameerika kodanik, kes selle medali on saanud. ^[2]

Ta suri 1954. aastal Durhamis. ^[2]

Panus teadusse

1927. aastal töötas Fritz London koos Walter Heitleriga välja kvantkeemilise teooria kovalentse sideme kohta, kasutades Schrödingeri võrrandit vesinikmolekuli jaoks. Seda peetakse esimeseks edukaks kvantmehaaniliseks seletuseks keemilise sideme olemuse kohta. ^[3]

London uuris ka molekulidevahelisi nõrku dispersioonijõude, mida hakati tema järgi kutsuma Londoni dispersioonijõududeks. Need jõud on Van der Waalsi jõudude alamliik ja mängivad olulist rolli keemias ja bioloogias, eriti nanotehnoloogias. ^[4]

1935. aastal töötas Fritz London koos oma venna Heinz Londoniga välja Londoni võrrandid, mis kirjeldavad ülijuhtiva aine elektromagnetilisi omadusi ja seletavad Meissneri efekti – nähtust, mille käigus ülijuhtiv materjal tõrjub välja magnetvälja. Londoni vendade tööd panid aluse kaasaegsele ülijuhtivuse teooriale. ^[4]

1938. aastal pakkus London välja heelium-4 ülivoolavuse teoreetilise seletuse, mis seostas selle Bose-Einsteini kondensatsiooniga. Hilisemad katsed kinnitasid Londoni ideid, aidates mõista kvantmehaaniliste efektide makroskoopilisi ilminguid madalatel temperatuuridel. ^[4]

London ennustas ka pöörleva ülijuhi magnetilist momenti, mida nimetatakse Londoni momendiks. See teoreetiline ennustus kinnitati hiljem ja on oluline ka kosmoseuuringutes, näiteks Gravity Probe B eksperimendis. ^[4]

Tunnustus ja pärand

Londoni mälestuseks ja austuse avaldamiseks korraldatakse Duke'i Ülikoolis iga aasta mälestusloenguid väljapaistvate füüsikute ja keemikute poolt. 1957. aastal loodi Fritz Londoni mälestusauhind, mis antakse välja iga kolme aasta tagant. ^[4]

London ise on pälvinud 1953. aastal Lorentzi medali. ^[4]

Isiklikku

Fritz London oli abielus maalikunstnik Edith Londoniga. Neil oli kaks last: poeg Frank ja tütar Rose. ^[5]