Hüdrofiilsus

Hüdrofiilsus ehk veelembus on aine võime vastastikuliseks mõjuks veega.

Hüdrofiilsed ained on näiteks anorgaanilised soolad, tärklis ja savid. Hüdrofiilsete ainete molekulid on polaarsed. Need loovad keemilisi sidemeid vee polaarsete molekulidega.

Vastupidi, hüdrofoobid ei ole vee suhtes atraktiivsed ja võivad tunduda sellest hoopis eemaletõrjutud. Hügroskoobid tõmbavad vett ligi, kuid vesi neid ei lahusta.

Molekulid

Hüdrofiilne molekul on molekul või molekuli osa, mille koostoimed vee ja muude polaarsete ainetega on termodünaamiliselt soodsamad kui nende koostoimed õli või muude hüdrofoobsete lahustitega^[1][2]. Nad on tavaliselt võimelised moodustada vesiniksidet. See muudab need molekulid lahustuvaks mitte ainult vees, vaid ka teistes polaarsetes lahustites.

Hüdrofiilseid ja hüdrofoobseid molekule nimetatakse ka vastavalt polaarseteks ja mittepolaarseteks molekulideks. Mõned hüdrofiilsed ained ei lahustu. Sellist segu nimetatakse kolloidiks.

Hüdrofiilsed ained (nt soolad) võivad näiliselt õhust vett ligi tõmmata. Ka suhkur on hüdrofiilne. Suhkur, mida puistatakse tükeldatud puuviljadele, „tõmbab vee välja“ hüdrofiilse toimega, muutes puuviljad mahlakaks ja märjaks, nagu tavalise maasikakompoti retseptis.

Kemikaalid

Hüdrofoobsete kemikaalide lahustuvuse optimeerimiseks võib kasutada vedelat hüdrofiilset kemikaali, mis on kompleksselt ühendatud tahkete kemikaalidega.

Vedelad kemikaalid

Hüdrofiilsete vedelike hulka kuuluvad näiteks ammoniaak, alkoholid, mõned amiidid, karbamiid, ja mõned karboksüülhapped, nagu äädikhape.

Tahked kemikaalid

Tsüklodekstriinid

Tsüklodekstriine kasutatakse ravimilahuste valmistamiseks, püüdes külalislahustena hüdrofoobseid molekule. Kuna tsüklodekstriinide inkorporeeritud ühendid koos hüdrofoobsete molekulidega on võimelised tungima kehakudedesse, saab neid kasutada bioloogiliselt aktiivsete ühendite vabastamiseks spetsiifilistes tingimustes^[3]. Näiteks testosterooni komplekseerimisel hüdroksüpropüül-beta-tsüklodekstriiniga (HPBCD) saavutati sublingvaalse tee kaudu 95% testosterooni imendumine 20 minutiga, kuid HPBCD ei imendunud, samas kui hüdrofoobne testosteroon imendub tavaliselt sublingvaalse tee kaudu vähem kui 40%^[3].

Vaata ka

• Lüofiilsus
• Hüdrofoobsus
• Hügroskoopsus
• Märgumine