Heike Kamerlingh Onnes

Heike Kamerlingh Onnes (21. september 1853 Groningen – 21. veebruar 1926 Leiden) oli hollandi füüsik, Nobeli auhinna laureaat.

Ta oli edukas eksperimenteerija, kes eelkõige uuris aine käitumist ülimadalatel temperatuuridel.

1904. aastal rajas ta krüogeenikalabori, kus sai absoluutsele nulltemperatuurile lähedasi temperatuure (0,9 K). 1908. aastal veeldas ta heeliumi ja 1911. aastal avastas ülijuhtivuse. 1913. aastal sai ta madalate temperatuuride füüsika alase töö, eelkõige heeliumi veeldamise eest Nobeli füüsikaauhinna.

Heike Kamerlingh Onnes õppis Groningeni ülikoolis ja aastatel 1871–1873 Heidelbergi ülikoolis Robert Wilhelm Bunseni ja Gustav Kirchhoffi käe all. Aastal 1879 sai ta Groningeni ülikoolist doktorikraadi.

Aastatel 1882–1923 oli ta Leideni ülikooli eksperimentaalfüüsika professor.

Tunnustus

• 1910 – Matteucci medal
• 1912 – Rumfordi medal
• 1913 – Nobeli füüsikaauhind
• 1915 – Franklini medal
• 1916 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Välislingid

• Heike Kamerlingh Onnes Nobeli auhinna lehel