Karakal
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Karakal ehk kõrbeilves (Caracal caracal) on kaslaste hulka kuuluv kiskja.
,_Paris,_décembre_2013.jpg)
Remove ads
Süstemaatika, taksonoomia ja nomenklatuur
Liigi autor on Johann Christian Daniel Schreber (1776). "Selle looma välimus langeb ilvese omaga kokku; siiski on pea pisut pikem ja saba ulatub kandadeni. Pea on hele puiduvärvi. Eest ja suunurkadest valkjal ülahuulel mustjas laik, millel seisavad mitmes reas vurrud. Ülemised on üleni mustad; keskmised mustad, aga tipus valkjad, ja alumised üleni valged. Kummastki ninanurgast läheb must vari seesmise silmanurgani, ja üks vari otse silmaaluse poole ja kaob põsel. Silmi ümbritseb valkjas laik, mida tagumiste silmanurkade juures katkestab väike must piirkond. Teravad kõrvad on väljastpoolt kaetud mustade valgetäpiliste siledate lidus karvadega. Eesmine serv on pruun mustade täppidega. Karvad kõrvades valged."
Nime "karakal" on ta saanud kõrvade mustade tagakülgde järgi: karakulak on türgi keeles (ja sarnase kõlaga sõnad teistes turgi keeltes) 'mustkõrv'. Sarnasuse tõttu ilvesega nimetatakse teda ka kõrbeilveseks.
Karakal ei ole ilvese lähisugulane. Ta on ilvesele sarnase kehakujuga, kuid saledam, ka tema jalad on peenemad ja pikemad. Kõrvatutid on kehapikkusega võrreldes pikemad. Esijalad lühemad kui tagajalad, kuid mitte nii palju nagu ilvesel. Karakalil ei ole ilvesele iseloomulikku põskhabe ega tömpi saba.[2]
Karakali peeti alguses ilvese sugulaseks. Juba ammu saadi tõendeid selle kohta, et ta on lähedasem kassi perekonnale. Nüüd on DNA uuringutega näidatud, et karakali lähim sugulane on aafrika kuldkass.[3]
Karakal kuulub alamsugukonna Caninae karakali perekonda. Mõned allikad ("Loomade elu") peavad karakali kassi perekonda kuuluvaks ja annavad tema nimeks Felis caracal.
Eristatakse 9 alamliiki, neist 7 Aafrikas ja 2 Aasias – turkmeeni karakal (Felis caracal michaelis) ja india karakal (Felis caracal schmitzi).
Remove ads
Välimus
Karakal on keskmise suurusega kaslane.
Tema tüvepikkus on keskmiselt 65 cm[4] (65–82 cm), saba pikkus 30 cm[5] (25–30 cm), mass 11–13 kg (isastel 13–18 kg[6]), kõrvatutid on kuni 4,5 cm pikad. Kõrva liikumist kontrollib kakskümmend lihast. Kõrvatutid on suured.[7]
Õlakõrgus on umbes 45 cm ja isased kaaluvad 13–18 kg, emasloomad on väiksemad ja kergemad.
Esijalad on lühemad kui tagajalad.[8]
Kõrvatutid on mustad. Kõrvade tagakülg on mustjas valgete laikudega.[9] Suu ja silmade ümbruses torkab silma mustvalge karvamuter. Karva värvus on piirkonniti erinev: see on harilikult ookerkollane (liivakarva), kuid võib olla ka punakas (veinipunane) või hallikas, hall või veinipunane. Kõhualune on heledam ja kergelt täpiline. Esineb melanootilisi isendeid.
Remove ads
Levila ja elupaigad
Karakal elab Aafrika kõrbetes ja savannides, Aafrikasta puudub ainult niisketes Kesk-Aafrika vihmametsades ja Kesk-Sahara. Ta elab ka Edela-Aasiast Araabia poolsaare kõrbetest üle Türgi ja Iraani Araali mere ja Loode-Indiani. Suures osas levilast on karakale vähe ja mõnes piirkonnas on ta väga haruldane. Kapimaal on teda üsna arvukalt.[10]
Karakali elupaigad on kuivad alad, näiteks poolkõrbed, rohtlad ja kuivad metsad. Puhas liivakõrb ei ole tema elupaik. Karakalid eelistavad avatumat maastikku kui enamik teisi kaslasi, kuid nad soovivad, et oleks puid, põõsaid või kaljusid, mille juurde varjuda.[11]
Nigeris elavad karakalid poolkuivadel aladel mäemassiivide ümbruses, Iisraelis peamiselt künklikel rohualadel, kus kasvab hajusalt akaatsiaid, Türkmenistanis ka suurte jõgede ääres suurtes pillirootihnikutes.[12]
Eluviis
Karakal on peamiselt ööloom, kuid talvel ja kevadel liigub ka päeval. Ta elab meeleldi okassea- või rebaseurgudes, vahel mitu aastat järjest, aga kevaditi võib ka lihtsalt põõsa all puhata.
Karakalid näuvad, sisisevad ja nurruvad nagu kassid.[13]
Karakalil on nagu kassilgi püstiasendi refleks, mis võimaldab käppadele maanduda.[14]
Karakali territooriumi suurust ja territooriumivajadust ei ole piisavalt uuritud. Nad on tavaliselt üksikelulised, on täheldatud ka kahe täiskasvanud karakali koosolemist. Iisraelis raadiokaelustega jälgitud neli emast karakali kasutasid igaüks umbes 57 km² suurust territooriumi, mis ei lõikunud peaaegu üldse. Isaste karakalide terrotooriumid olid umbes 220 km² suurused ja nende territooriumidel oli suuri ühisosi. Lõuna-Aafrikas olid emaste karakalide territooriumid umbes 18,2 km² suurused, isastel umbes 65 km² suurused.[15]
Kui inimene karakali ehmatab, siis ta otsib tavaliselt varju. Avamaastikul heidavad nad lamedalt siruli ja jäävad liikumatult lebama. Karvavärvi tõttu on teda siis raske märgata.[16]
Paistab, et karakalidel esineb ka infantitsiid, oma liigi noorloomade tapmine. Viie isase maos leiti karakalipoegade jäänuseid.[17]
Remove ads
Toitumine
Karakalid peavad jahti peamiselt öösel. Piirkondades, kus nad elavad segamatult, peavad nad jahti ka päeval.[18]
Karakali algne levila kattus suuresti gepardi levilaga. Seal elas algselt mitu liiki 15–30 kg kaaluvaid gaselle,[19] sealhulgas vintsarvgaselle, Benneti gaselle, džeiraane ja dorkagaselle. Nende gasellide arvukus on viimase saja aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Sellepärast on karakali saakloomad tänapäeval peamiselt jänesed ja kaljukitsed, mõnikord ka kodukitsed ja -lambad.[20]
Saaki (peamiselt närilised ja küüniskabjalised) ta ei aja taga, vaid püüab tabada alla 5 m pikkuse hüppega või spurdiga. Enne seda ta varitseb saaklooma või hiilib talle lähedale. Hüppel või spurdil on karakal enamikust sama suurtest kaslastest kiirem. Kiiret sööstu soodustavad esijalgadest pikemad tagajalad. Suured saakloomad, nagu antiloobid ja kabrikud. surmab ta hästi sihitud kõrihammustusega. Väiksemad saakloomad, nagu jänesed ja hiired, surmab ta tavaliselt kuklahammustusega. Lindude jahtimisel kasutab karakal oma paindlikkust ja hüppevõimet, hüpates õhku tõusvatele lindudele järele ja püüdes need käppadega kinni.[21] Karakal võib püüda lendava linnu, aga õhku tõusvast linnuparvest koguni mitu lindu. Karakal võib lendava linnu püüdmiseks vabalt ilma hoota hüpata 3 m kõrgusele, on nähtud ka kuni 5 m kõrgusi hüppeid.[22] Ta on ka väga osav ronija.
Karakali saakloomade spekter on väga suur, ulatudes hiirtest antiloopide ja lindudeni. Erinevalt enamikust sama suurtest kaslastest on tema toidusedelis oluline koht ka temast kaks kuni kaks ja pool korda raskematel saakloomadel.[23] Suurem osa tema saakloomadest kaalub siiski alla 5 kg. Suuremalt jaolt on tegu jäneste, küüniskabjaliste, väikeste näriliste ja lindudega. Lõuna-Aafrika Vabariigis Mägisebra rahvuspargis moodustasid imetajad 94% tema toidust. Pooled väljaheiteproovid näitasid saakloomadena umbes küülikusuurusi küüniskabjalisi (damaanlasi). 20% väljaheiteproove näitasid ka antiloopide redunka perekonna keskmise suurusega esindajaid Redunca fulvirufola. Üheksal Botswanas maha lastud karakalil koosnes maosisu peamiselt liivahiirtest ja teistest hiiresarnastest närilistest (Muroidea). Leiti ka jäneseid, koivikuid, faasanlasi, sisalikke ja impalaid. Iisraelis uuritud karakalidel moodustasid linnud peaaegu 24% toidust. Nad sõid ka ihneumoneid ja siile ning vähesel määral ka putukaid.[24] Nagu paljud teisedki kaslased, söövad karakalid vähesel määral ka taimi. 5% karakalimagudest, mida Lõuna-Aafrika Vabariigis uuriti, sisaldas rohtu. Karakal võib küttida ka šaakaleid.[25]
Ta sööb ka okassigu ja noori jaanalinde.
Remove ads
Paljunemine
Vangistuses peetavatek karakalidel on kindlaks tehtud, et kui emastel algab paaritumisvalmidus, siis nad märgistavad uriiniga märgatavalt sagedamini. Isased, keda sel ajal lastakse emase karakali aedikusse, uurivad kõigepealt tema uriinimärgistusi. See viitab sellele, et isased tunnevad uriini järgi ära, kas emane on paaritumisvalmis. Emase indlus kestab umbes kaks nädalat.[26]
Karakali paljunemisbioloogiat ei ole kõigis üksikasjades uuritud. Iisraelis uuritud karakalide paaritusid emased viie kuni kuue ööpäeva jooksul mitme isasega. Paaritumine kestab keskmiselt neli minutit.[27]
Isastevahelisi võitlusi Iisraelis ei täheldatud. Seevastu Lõuna-Aafrikas maha lastud karakalidel olid kõikidel isastel peal ja kõrvadel armid, millest saab järeldada isastevahelisi võitlusi.[28]
Tiinus kestab 68 kuni 81 ööpäeva. Tavaliselt toob karakal ilmale kaks poega, tuleb aga ette, et kasvatakse üles üks või kuni kuus poega. Pojad tuuakse ilmale enamasti rahulikus kohas, näiteks kaljukoopas või juurtega välja kistud puu juurte all. Pojad sünnivad karvastena. Nad kaaluvad sündides umbes 198–250 g.[29]
Esimesed neli kuni kümme elupäeva on nad pimedad. Nende eest hoolitseb ema üksi. Neile kasvavad kõik hambad umbes viiekümnendaks elupäevaks. Jäävhambad hakkavad tulema umbes nelja-viie kuu vanuses, umbes kümne kuu vanuses on kõik hambad vahetunud. Vastsündinutel on kõrvad peadligi, alles teisel elunädalal hakkavad need kikki minema. Nelja nädala vanuses on neil karakalile iseloomulikud püstised kõrvad. Küünised ei ole alguses sissetõmmatavad, selle nad õpivad ära umbes neljandaks elunädalaks.[30]
Vangistuses kasvanud karakalid hakkasid kolmekuuselt ise küttima. Nad võõrutatakse umbes 15-nädalaselt. Oletatavasti 9-10-kuuselt lahkuvad nad ema territooriumilt. Suguküpseks saavad nad esimesel eluaastal. Isased sigitavad järelkasvu kõige varem 12–14-kuuselt. Emased saavad tiinestuda tavaliselt alles 14-15-kuuselt.[31]
Remove ads
Eluiga
Nad võivad elada looduses 12 aastat, vangistuses 17 aastat. Vangistuses on karakalid elanud kuni 16-aastaseks.[32]
Õkoloogia
Karakali levila mõnedes osades elavad ka lõvid, leopardid ja hüäänid. Need tunduvalt raskemad kiskjad kütivad mõnikord ka karakale.
Ka šaakalid esinevad paljudes karakali elupaikades ja paistab, et nad on edukamad kütid. Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Iisraeli piirkondades, kus inimesed šaakaleid sihipäraselt küttisid, kasvas märgatavalt saakloomade ja ka karakalide arvukus.[33]
Looduskaitse
IUCNi järgi on karakal soodsas seisundis.[1]
Koduloomadena
Kuni 20. sajandini välja dresseeriti Indias ja Iraanis karakale jahiloomadeks. Nendega kütiti jäneseid ja teisi väikeulukeid. Briti ränduri Godfrey Thomas Vigne'i teatel kasutati 19. sajandi esimesel poolel Kashmiris gepardeid ja karakale eelkõige väiksemate saakloomade, nagu jäneste ja lindude, aga ka väikeste gasellide küttimisel. Karakale kasutati ka näiteks vareste küttimisel. Oli kombeks lasta maas istuva tuviparve peale lahti kaks karakali, vedades kihla, kumb karakal murrab enne tuvide lendu tõusmist rohkem tuvisid. Osav karakal suutis seejuures murda peaaegu tosin tuvi.[34][35] Tohutu hüppevõime tõttu sai karakale dresseerida ka küttima õhku tõusvaid või ka jahti pidavaid linde, näiteks pistrikke. Viimaste ligimeelitamiseks visati saakloomade tükke õhku.[35]
Inimesega harjuvad nad suhteliselt kergesti ja USAs peetakse neid koduloomadena.[viide?]
Remove ads
Jaht
Karakale kütitakse mõnel pool ikka veel. Eriti palju kütitakse neid Lõuna-Aafrika Vabariigis Kapimaa provintsis, kus karakale on nii palju ja nad murravad nii sageli koduloomi, et nende suures arvukuses nähakse probleemi.[36] Eriti problemaatiline on see, et nad tapavad sageli rohkem loomi, kui nad toiduks vajavad. Lõuna-Aafrika Vabariigis tappis kord üksainus karakal üle 21 kitsetalle.[37] Lõuna-Aafrika Vabariigis uuriti karakalide arvu vähendamiseks tapetud 394 karakali maosisu. Neist 37 protsendil oli magu tühi. Ülejäänud 246 maost 28 protsendil leiti lammaste ja kitsede jäänuseid.[38]
Karakale on kerge küttida. Peale Lõuna-Aafrika Vabariigi kütitakse neid eriti Indias, seal muu hulgas naha pärast. Rahvusvahelisel karusnahaturul ei ole aga karakalinahku kõrgelt hinnatud ja neid on turul olnud alati vähe. Sellepärast karusnahakaubandus ei ohusta liiki.[39][40]
Remove ads
Viited
Kirjandus
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads