Karl Kanger

Karl Kanger (vene Карл Карлович Кангер; 27. veebruar 1898 Tallinn – 1986)^[1] oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (erupolkovnik) ja parteitegelane.

Ta lõpetas 1915. aastal Tallinna Reaalkooli. 1916. aasta jaanuarist kuni 1917. aasta detsembrini teenis Esimese maailmasõja ajal Venemaa keiserlikus ja Venemaa armees.

Alates 1917. aastast oli ta VK(b)P liige. II Eesti sõjaväelaste kongressil Estonia teatrisaalis 7.-13. (vkj)/20.-26. jaanuaril 1918 valiti Karl Kanger Eesti Sõjaväelaste Nõukogusse. Kui bolševikud lahkusid kongressilt ja tulid 13. jaanuaril (vkj) kokku Toompeal „1-se Eesti sotsialistlise sõjaväelaste kongressina”, asutasid nad Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee asemele Sotsialistlise Sõjaväelaste Nõukogu, kuhu valiti bolševike poolt 17 liiget sh. Karl Kanger. SSN reorganiseeriti hiljem Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjaväeosakonnaks.^[2], kuhu kuulusid esimees A. Müllerstein, esimehe abi Gustav Kudeberg, sekretärid Karl Kanger, G. Urm jt.

Aastatel 1918–1924 ja 1928–1947 teenis Karl Kanger Punaarmees.^[1] 1918. aastal osales ta vabadussõjas 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu 2. polgu I pataljoni juhtkonna koosseisus Narva lahingus. 1919. aasta veebruarist augustini oli ta 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu komandör.

Teises maailmasõjas oli ta 1941. aasta suvel Tallinnas moodustatud Tallinna Töölispolgu ülem^[3], 01.12.1941–30.06.1942 oli 7. Eesti Laskurdiviisi ülem,^[4] 24.06.1942–28.09.1942 249. Eesti Laskurdiviisi ülem^[5] ja 8. Eesti Laskurkorpuse komandöri asetäitja alates 1942. aastast.

Aastatel 1944–1947 oli ta Eesti NSV sõjakomissar.^[1]