Kesk-Aafrika Vabariik
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kesk-Aafrika Vabariik on merepiirita riik Aafrika mandri keskosas. Riik piirneb põhjas Tšaadiga, idas Sudaani ja Lõuna-Sudaaniga, lõunas Kongo Demokraatliku vabariigi ja Kongo Vabariigiga ning läänes Kameruniga.
|
Kesk-Aafrika Vabariik
| |||||
 | |||||
| Riigihümn | "La Renaissance" | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Bangui | ||||
| Pindala | 622 984 km² | ||||
| Riigikeel | sango | ||||
| Ametlikud keeled | sango, prantsuse | ||||
| Rahvaarv | 5 152 421 (2023)[1] | ||||
| Rahvastikutihedus | 8,3 in/km² | ||||
| President | Faustin-Archange Touadéra | ||||
| Peaminister | Félix Moloua | ||||
| Iseseisvus | 13. august 1960 | ||||
| SKT | 1,949 mld $ (2017)[2] | ||||
| SKT elaniku kohta | 323 $ (2015)[3] | ||||
| Valuuta | Kesk-Aafrika frank (XAF) | ||||
| Ajavöönd | maailmaaeg +1 | ||||
| Tippdomeen | .cf | ||||
| Telefonikood | 236 | ||||
Haldusjaotus
Kesk-Aafrika Vabariik jaguneb 14 prefektuuriks, kaheks majandusprefektuuriks ja pealinnaks:
- Pealinn Bangui
|
|
Suuremad linnad on Bangui, Bimbo, Mbaïki ja Berbérati.
Suuremad rahvusrühmad on gbajad, bandad ja mandžad. Enamik inimestest tegeleb põllumajandusega.
Ajalugu
Varane ajalugu
Millalgi 1000 eKr ja 1000 pKr vahel levisid Oubangui keeli kõnelevad rahvad Kamerunist ida suunas Sudaani, asudes ka tänapäeva Kesk-Aafrika Vabariigi aladele. Samal ajal asus märksa väiksem hulk bantukeelseid sisserändajaid elama KAV edelaossa ning kesksudaani keeli kõnelejad Oubangui jõe äärde.
Selle rahvasterände tulemusena kõneleb enamik KAV tänapäevastest asukatest Oubangui keeli või bantu keeli, mis kuuluvad Niigeri-Kongo perekonda. Väiksem osa kõneleb kesksudaani keeli, mis kuuluvad Niiluse-Sahara perekonda.
Välismaailma mõjud
Enne 19. sajandit jäid tänapäeva KAV asukad islami levikualast Sudaanis kaugemale ning seepärast oli neil suhteliselt vähe kontakte monoteistlike usundite ja põhjamaiste majandustega. 19. sajandi esimestel kümnenditel jõudsid piirkonda islami kaupmehed ning arendasid suhteid kohalike juhtidega, et neil aladel kaubelda ja asulaid rajada.
Muslimi kaupmeeste saabumine 19. sajandil kulges üsna rahumeelselt ja sõltus kohalike toetusest, kuid pärast sajandi keskpaika hakkasid saabuma araabia orjakauplejad koos hästirelvastatud sõduritega. Bobangi rahvast said mõjukad orjakauplejad, kes müüsid orje Ameerikasse, kasutades rannikuni jõudmiseks Oubangui jõge.[4] 1860.–1910. aastatel tühjendasid Sudaanist, Tšaadist, Kamerunist, Põhja-KAV-s asuvast Dar al-Kutist ning Kagu-KAV Nzakara ja Zande osariigist pärit orjakaupmehed KAV idaosa pikaks ajaks inimestest.[5]
Prantsuse koloniaalvõim
Eurooplased jõudsid nüüdse KAV 19. sajandi lõpul, kui Euroopa koloniaalvõimud võistlesid Aafrika viimaste jagamata osade pärast.[6] Krahv Savorgnan de Brazza rajas Prantsuse Kongo ning saatis ekspeditsioone Brazzaville'ist üles piki Oubangui jõge. püüdes laiendada Prantsusmaa territooriumi Kesk-Aafrikas. Samade alade pärast võistlesid ka Belgia, Saksa Keisririik ja Suurbritannia.
1889. aastal rajasid prantslased Oubangui jõe äärde Banguisse asula. 1890–1891 saatis De Brazza ekspeditsioone üles piki Sangha jõge tänapäeva edela-KAV-s kuni Oubangui keskjooksuni Tšaadi järve suunas ning itta piki Oubangui jõge Niiluse suunas, lootes laiendada Prantsuse Konge piire kuni teiste Prantsuse Aafrika-kolooniateni. 1894. aastal fikseeriti Prantsuse Kongo piirid Belgia kuningale Leopold II-le allunud Kongo Vabariigiga ja Saksa Kameruniga. 1899. aastal lepiti kokku Prantsuse Kongo piir Sudaaniga piki Kongo-Niiluse veelahet. Nii ei pääsenudki prantslased igatsetud Niiluseni.
Kui eurooplased olid leppinud kokku Prantsuse Kongo piirid, tuli Prantsusmaal otsustada, kuidas katta omandatud territooriumi hõivamise, administreerimise ja arendamise küllaltki suured kulud. Leopold II kontsessioonidega firmade väidetav edu Kongo Vabariigis veenis Prantsuse valitsust andma 1899. aastal 17 erafirmale suuri kontsessioone Oubangui-Shari piirkonnas. Vastutasuks õiguse eest ekspluateerida neid maid kohalikke kaupu ostes ja Euroopa importtoodangut müües, lubasid firmad maksta Prantsusmaale renti ja kontsessioonialasid arendada. Firmad palkasid nii Euroopast kui ka Aafrikast agente, kes sageli kasutasid aafriklaste tööle sundimiseks jõhkraid meetodeid.
Samal ajal hakkas Prantsuse administratsioon sundima kohalikke elanikke makse maksma ja riigi heaks tasuta töötama. Firmad ja valitsus tegid kohalike töölesundimisel kohati koostööd. Mõned Prantsuse ametnikud teatasid eravägede, omaenda kolleegide ja sõjaväe kuritarvitustest, kuid katsed neid inimesi vastutusele võtta nurjusid peaaegu alati. Kui KAV-s toimunud jõhkrustest jõudsid Prantsusmaale teated, mis põhjustasid avalikku halvakspanu, algatati uurimisi ning tehti mõned nõrgad reformikatsed, ent reaalne olukord jäi sisuliselt samaks.
Prantsuse koloniaalvõimu esimese kümnendi vältel (umbes 1900–1910) laiendasid Ubangi-Shari ala valitsejad orjakauplemist ning kohaliku toodangu müüki Euroopasse. Nad kasutasid ära oma lepinguid Prantsusmaaga, et hankida rohkem relvi, millega saada rohkem orje; suur osa Ubangi-Shari idaosast tühjenes sel ajal inimestest. Pärast seda, kui prantslased kohaliku pealikud võimult kukutasid, vähenes orjakauplemine järsult.
1911. aastal anti Sangha ja Lobaye jõe basseinid Saksamaale lepinguga, millega prantslased said vabad käed Marokos. Ubangi-Shari lääneosa jäi Saksa võimu alla kuni Esimese maailmasõjani, mille järel Prantsusmaa need alad Kesk-Aafrika vägesid kasutades tagasi vallutas.
1920–1930 rajati teedevõrk, propageeriti tulusamaid põllukultuure ning loodi mobiilsed terviseteenused võitluseks unitõvega. Mitmel pool riigis rajati protestantlikud misjonijaamad. Siiski juurutati ka uusi sunniviisilise töö vorme, kui Prantsuse võimud võtsid suurel arvul kohalikke tööle Kongost ookeani äärde viiva raudtee ehitusel, kus paljud töölised surid kurnatusse ja haigustesse.
1925. aastal ilmus prantsuse kirjaniku André Gide raamat "Voyage au Congo" ("Reis Kongosse"), milles kirjeldas raudtee-ehituse tagajärgi. Ta paljastas vägivalla, mida Ubangi-Shari lääneosas kasutasid keskaafriklaste vastu tööandjad nagu Sangha-Ubangi Metsanduskompanii. 1928. aastal puhkes läänealadel suur ülestõus: Kongo-Wara mäss ehk "kõplavarresõda", mis kestis mitu aastat. Selle, sõdadevahelisel ajal ehk Aafrika suurima kolonialismivastase ülestõusu ulatust varjati Prantsuse avalikkuse eest hoolikalt, kuna see andis tunnistust tugevast vastuseisust Prantsuse koloniaalvalitsusele ja sunnitööle.
1930. aastatel arenesid piirkonnas puuvilla-, tee- ja kohvikasvatus ning teemandi- ja kullakaevandus. Mitu puuvillafirmat said monopolid puuvillatootmisele suurel alal ning võisid põllumeestele hinda dikteerida, mis tagas aktsionäride tulu. 1940. aasta septembris võtsid gollistidest Prantsuse ohvitserid Ubangi-Shari oma kontrolli alla.[7]
Sõltumatus (1960)
1. detsembril 1958 sai Ubangi-Shari koloonia autonoomia Prantsuse emamaa kontrolli all ning võttis uueks nimeks Kesk-Aafrika Vabariik. Riigi rajaja ning valitsusnõukogu eesistuja Barthélémy Boganda suri salapärases lennuõnnetuses 1959. aastal, kaheksa päeva viimaseid koloniaalvõimu aegseid valimisi.
13. augustil 1960 saavutas KAV iseseisvuse ning kaks Boganda lähimat abilist Abel Goumba ja David Dacko hakkasid võimu pärast võitlema. Prantslaste abiga tuli Dacko võüimule ning lasi Goumba peagi arreteerida. 1962. aastaks oli president Dacko rajanud üheparteisüsteemi.
Bokassa ja Kesk-Aafrika Keisririik (1965–1979)
31 detsembril 1965 kukutati Dacko Saint-Sylvestre'i riigipöördes, mida juhtis kolonel Jean-Bédel Bokassa. Bokassa peatas põhiseaduse kehtivuse ning saatis laiali Rahvusassamblee. 1972. aastal kuulutas ta ennast eluaegseks presidendiks ning 4. detsembril 1976 nimetas end Kesk-Aafrika Keisririigi keisriks Bokassa I-ks. Aasta pärast kroonis ta end luksusliku tseremoonia käigus, mida suurem osa maailmast naeruvääristas.[8]
1979. aasta aprillis protestisid üliõpilased Bokassa seaduse vastu, mille kohaselt pidid kõik õpilased ostma koolivormi firmast, mis kuulus ühele tema naistest. Valitsus surus protestid jõuga maha, tappes sadakond last ja teismelist. Bokassa võis olla osa tapmiste eest isiklikult vastutav.[9] 1979. aastal juhtis Prantsusmaa Bokassa-vastast riigipööret, taastades Dacko võimu ja KAV nime. Seejärel kukutas kindral André Kolingba 1. septembril 1981 omakorda Dacko.
KAV Kolingba võimu all
Kolingba peatas taas põhiseaduse kehtivuse ning valitses sõjaväehunta eesotsas 1985. aastani. 1986. aastal kehtestas ta uue põhiseaduse, mis võeti vastu üleriigilisel rahvahääletusel. Osalemine tema uues parteis Rassemblement Démocratique Centrafricain (RDC) oli vabatahtlik. 1987. aastal toimusid pooleldi vabad parlamendivalimised ning 1988. aastal kohalike omavalitsuste valimised. Kolingba kaks peamist poliitilist vastast Abel Goumba ja Ange-Félix Patassé boikoteerisid neid valimisi, sest nende parteidel ei lubatud osaleda.
1990. aastal, saanud inspiratsiooni Berliini müüri lagemisest, aktiviseerus KAV-s demokraatlik liikumine. 1990. aasta mais kirjutasid 253 silmapaistvat kodanikku alla kirjale, mis nõudis Rahvuskogu kokkukutsumist, kuid Kolingba keeldus ja lasi mitu opositsionääri vahistada. USA ja Prantsusmaa survel ning riikide ja organisatsioonide rühma GIBAFOR (Prantsusmaa, USA, Saksamaa, Jaapan, EL, Maailmapank ja ÜRO) algatusel nõustus Kolingba lõpuks põhimõtteliselt vabade valimistega 1992. aasta oktoobris, mida aitas korraldada ÜRO valimisorganisatsioon.
Kasutanud valimisrikkumisi ettekäändena võimule jäämiseks, sattus president Kolingba GIBAFORi tugeva surve alla, rajamaks ajutise riikliku poliitikanõukogu ning loomaks valimiskomisjoni, kuhu kuuluksid kõigi erakondade esindajad.
Kui valimised 1993. aastal (tas rahvusvahelise abiga) lõpuks toimusid, juhtis esimeses ringis Ange-Félix Patassé ning Kolingba oli alles neljas pärast Abel Goumbat ja David Dackot. Teises voorus kogus Patassé 53% häältest ja Goumba 45,6%. Enamik Patassé toetajaid olid Gbaya, Kare ja Kaba seast seitsmes tihedalt asustatud prefektuuris riigi loodeosas, Goumba toetus tuli aga suuresti kümnest hõredamalt asustatud prefektuurist lõunas ja idas. Patassé erakond Mouvement pour la Libération du Peuple Centrafricain (MLPC) ehk KAV Rahva Vabastusliikumine kogus ka liht-, ehkki mitte absoluutse häälteenamuse parlamendis, mistõttu Patassé vajas koalitsioonipartnereid.
Patassé valitsus (1993–2003)
Patassé valitsus püsis võimul 2003. aastani, kuid seda kõigutasid korduvad mässud. 2001. aasta riigipöördekatse järel jälitas sõjavägi Patassé vastaseid. Presidendi kahtluste alla langenud kindral François Bozizé põgenes oma vägedega Tšaadi, kust alustas 2003. aasta märtsis äkkrünnakut. Liibüa väed ja 1000-meheline Bemba Kongo mässuliste organisatsioon ei suutnud seda peatada ning Bozizé haaras võimu.
Kodusõda alates 2003. aastast
François Bozizé moodustas valitsuse, kuhu kuulus enamik popositsioonierakondadest. 2005. aasta mais toimusid vabad presidendivalimised, mille Patassé võitis. 2006. aasta novembris palus ta Prantsuse sõjalist abi riigi põhjaosas linnu vallutanud mässuliste vastu.[10] 2011. aastal valiti ta tagasi, kuid neid valimistulemusi peeti üldiselt võltsituiks.[11]
2012. aasta novembris vallutas mässuliste koalitsioon Séléka linnu riigi põhja- ja keskosas. 2013. aasta jaanuaris sõlmisid nad Bozizé valitsusega rahu, saades kohad valitsuses.[11] Rahu katkes, kui mässulised ründasid pealinna. Bozizé põgenes riigist ja presidendivõimu haaras Michel Djotodia. Septembris 2013 saatis Djotodia Séléka ametlikult laiali, kuid paljud mässulised keeldusid relvi maha panemast.[12]
Novembris 2013 hoiatas ÜRO, et KAV-s on genotsiidioht[13] Peamiselt muslimitest koosnev Séléka ja kristlaste maakaitsevägi "anti-balaka" ("anti-matšeete") korraldavad vastastikuseid kättemaksurünnakuid tsiviilelanikele.[12] Umbes pooled KAV elanikest on põllupidajatest kristlased ning 15% nomaadidest muslimid, mistõttu konflikti mõjutab ka võitlus maa pärast.[14]
13. detsembril 2013 teatas ÜRO, et hukkunud on 610 inimest.[15] Veerand rahvastikust, ligi 1 miljon inimest, olid kodust põgenenud.[16]
2013. aasta jõuludel puhkes sõjategevus pealinnas Banguis. Kuus Aafrika Liidu rahuvalvejõu tšaadlasest sõdurit tapeti ning presidendipalee lähistelt leiti 20 laibaga massihaud.[17]
18. veebruaril 2014 kutsus ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ÜRO Julgeolekunõukogu saatma kohe KAV-i 3000-mehelist üksust takistama tsiviilelanike tapmist. Ta pakkus välja kuueosalise plaani, mille raames saadetakse riiki 3000 rahuvalvajat lisaks sinna juba saabunud 6000 Aafrika Liidu ning 2000 Prantsuse sõdurile.[18]
Rahvastik
Alates iseseisvumisest on rahvaarv peaaegu neljakordistunud. 1960. aastal elas riigis 1 232 000 elanikku ja 2009. aastal 4 422 000.
Keskmine eluiga on 49,68 aastat (meestel 48,45 ja naistel 50,95 aastat; 2010. aasta hinnang). Rahvastiku keskmine vanus on 19,1 aastat.[19].
ÜRO hinnangul on 11% 15–49-aastastest HIV-positiivsed. 2007. aastal suri hinnanguliselt 11 000 inimest HIV-i või AIDS-i[19].
39% elanikkonnast elab linnades.[19]
Loodus
Suurem osa maastikust on tasane savann. Maa metsasus on umbes 8%. Kesk-Aafrika Vabariik oli 2008. aasta hinnangute kohaselt maailma vähima valgusreostusega maa.
Maa edelaosas asub Dzanga-Sangha rahvuspark. Maal elab aafrika metsaelevante (Loxodonta cyclotis) ja rannikugorillasid (Gorilla gorilla gorilla).
Majandus
Kesk-Aafrika Vabariigis on 2007. aasta seisuga 1,926 miljonit tööjõulist. 2001. aasta seisuga on töötus 8%.[19]
| Sektor | Osakaal, % |
|---|---|
| Põllumajandus | 55 |
| Tööstus | 20 |
| Teenindus | 25 |
Väliskaubandus
Kesk-Aafrika Vabariigi tähtsaimad ekspordiartiklid on teemandid, puit, puuvill, kohv ja tubakas. Kesk-Aafrika Vabariigi tähtsaimad ekspordipartnerid on Belgia (32,57%), Hiina (10,49%), Indoneesia (10,36%), Maroko (10,24%), Kongo DV (6,87%), Prantsusmaa (5,79%) (2009).[19]
Kesk-Aafrika Vabariigi tähtsamad impordiartiklid on toit, tekstiilid, petrooleumitooted, masinad, mootorsõidukid, kemikaalid ja ravimid. Kesk-Aafrika Vabariigi tähtsamad impordipartnerid on Lõuna-Korea (19,29%), Prantsusmaa 11,95%, Ameerika Ühendriigid (7,78%), Kamerun (7,39%), Holland (6,77%) (2009).[19]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.