Lääne-Berliin

Lääne-Berliin (saksa keeles West-Berlin ja Westberlin) oli pärast teist maailmasõda Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsiooni all olnud Berliini sektorite ala.

Lääne-Berliin (helesinine) ja Ida-Berliin (tumeroosa)

Lääne-Berliini asend jagatud Saksamaal

Berliini idaosa (Ida-Berliini) okupeeris Nõukogude Liit. Kogu Lääne-Berliin oli ümbritsetud Saksa Demokraatliku Vabariigiga.

Lääne- ja Ida-Saksamaal lõppes okupatsioon 1949. aastal, kui 23. mail kuulutati välja Lääne-Saksamaal Saksamaa Liitvabariik ja 7. oktoobril Ida-Saksamaal Saksa Demokraatlik Vabariik. Kuid Lääne-Berliin jäi formaalselt okupeeritud alaks, sest okupatsiooni sai lõpetada üksnes neljapoolse kokkuleppega. See oli üks põhjuseid, miks Lääne-Berliinis oli liitlaste sõjaväe juuresolek märgatavam kui Lääne-Saksamaal. Juriidiliselt ei kuulunud Lääne-Berliin ühegi riigi koosseisu.

Lääne-Berliini kodakondsust ei olnud samuti olemas, kuid Lääne-Saksamaa käsitas Lääne-Berliini elanikke oma kodanikena. Seetõttu said nood teenida Lääne-Saksamaa sõjaväes; samas ei olnud Lääne-Berliini elanikud kohustatud läbima Bundeswehri ajateenistust, mistõttu kolisid sinna paljud noored mehed Lääne-Saksamaalt; Lääne-Berliinist sai nii üks suurimaid vastukultuuri keskusi.^[1] Lääne-Berliini ebaselge staatuse tõttu ei saanud Lääne-Berliini elanikud aga osaleda Liidupäeva valimistel, kuid lääneliitlaste kontrollnõukogu otsusega lubati neile siiski esindatus Liidupäevas Berliini esindajatekoja nimetatud delegaatide näol, kellel aga ei olnud hääleõigust.^[2] Samas tohtisid Lääne-Berliini elanikud kui Lääne-Saksamaa kodanikud kandideerida Liidupäeva valimistel, näiteks Willy Brandt, kes oli 1957–1966 Lääne-Berliini linnapea, valiti Liidupäeva Nordrhein-Westfaleni liidumaa parteinimekirjast ja oli 1969–1974 kantsler. Ka Liidunõukogusse valis Lääne-Berliini senat linna esindama neli hääleõiguseta delegaati ja esimesel kolmel Euroopa Parlamendi valimistel 1979–1989 valiti linna esindama kolm saadikut linna esindajatekoja poolt.

Pärast Saksamaa lõhenemist püüdis Nõukogude Liit saada oma kontrolli alla ka Berliini lääneosa ja linn blokeeriti (Berliini blokaad). Nõukogude armee takistas linna varustamist kaupadega maad mööda ja need viidi kohale lennukitega; selleks loodi nn Berliini õhusild.

13. augustil 1961 ümbritseti Lääne-Berliin Berliini müüriga.

Lääne-Berliini pindala oli 481 km². Elanike arv oli 13. septembril 1950 2 146 952 ja 31. detsembril 1989 2 130 525.

Ida- ja Lääne-Berliin ühendati 1990. aastal.

1983. aastal avanenud vaade Lääne-Berliinile

Lääne-Berliini lipp ja praegune Berliini lipp