McDonnell Douglas
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
McDonnell Douglas oli Ameerika Ühendriikides paiknev õhu- ja kosmosesõidukite tootja ja kaitsetööstusettevõte. See loodi ettevõtete McDonnell Aircraft ja Douglas Aircraft Company liitmisel 1967. aastal. Ettevõte liideti 1. augustil 1997 Boeinguga.[1]
Remove ads
Ajalugu
Douglas Aircraft Company
Donald Wills Douglas’e (1892–1981) ettevõte Douglas Aircraft Company (Douglas Commerce) alustas äritegevust 1920. aastal Los Angeles’s kahetiivalise biplaani valmistamisega. Noorel inseneril oli ambitsioonikas plaan lennata läänerannikult idarannikule ilma vahemaandumiseta. Ettevõtmine jäi ära, kuna kaks noort USA õhuväe pilooti ületasid mandri ilma vahepealse maandumiseta enne teda. Siiski valmistas ta esimesena lennuki, mis suutis võtta pardale suurema lasti kui oli lennuki enda kaal. [2]
1932. aastal soovis Trans World Airlines tellida kolme mootoriga lennukeid, eelistades Boeingule Douglast. Välja töötati DC-1 (Douglas Commercial 1), kiirem ja suurem, kuid kahemootoriline lennukitüüp.[3]Peagi omandas Donald W. Douglas soodsalt kasutusena seisnud filmistuudio, kus hakkas ehitama USA mereväe tarvis torpeedot kandvaid lennukeid. 1933. a. valmis firmal alltiivaline, kahe mootoriga reisilennuk DC-1, mis võttis pardale 14 reisijat ja oli suuteline saavutama kiiruse 290 km/h. Selle edasiarendatud mudelit DC-2 toodeti järgnevatel aastatel kokku 138 tk. [2]
Legendaarseks reisilennukiks peetud DC-3 arendati välja eelmiste mudelite baasil. Kaks 1000 hobujõulist Pratt & Whitney mootorit lubasid võtta senistest suurema lennuki pardale 21 reisijat ja vedada neid 2300 km kaugusele kiirusega 310 km/h. Lennufirmade tellimusel toodeti neid lennumasinaid kokku 448 tk. [2]
1938. a. alustati eelmisest kolm korda suurema reisilennuki DC-4 kavandamisega. 1942. a. hakati selle transpordiversiooni mudelitähisega C-54 tootma USA õhujõudude tellimusel. Firma kogu tootmismaht kulus õhuväe tellimuste täitmiseks, mistõttu hakati lennukeid reisijate veoks kasutama alles 1945. aastal. Nelja mootoriga lennuk arendas kiirust 365 km/h ja võis lennata 49 reisijaga ilma vahepeal tankimata 6700 km kaugusele. Lennuvedajad üle maailma tellisid kokku rohkem kui 300 DC-4 lennukit. Kümneid C-54 transpordilennukeid kasutati aastatel 1948–1949 Berliini õhusilla teenindamisel, kui need vedasid Lääne-Berliini elanikele 11 kuu jooksul tuhandeid tonne toiduaineid ja muid esmatarbekaupu. [2]
Douglase järgmine mudel DC-6 ei õnnestunud kõige paremini. Selle edasiarendatud versioonil DC-6B, võimsamate (2100 hj) mootoritega lennumasinal oli 89 istekohta ja lennuki reisikiirus 600 km/h. [2]
McDonnell Aircraft Corporation
1939. a. asutas James Smith McDonnell (1899–1980) oma ettevõtte McDonnel Aircraft Corporation USA-s Missouri osariigis Saint Louis’is 1939. a. Alanud sõja tõttu jäi tsiviilotstarbeks valmistatud lennukite müük kiratsema. Paralleelselt tegeleti firmas uurimistööga reaktiivmootori väljatöötamiseks. [2]
Ettevõte keskendus Ameerika mereväe soovitusel hävitajate arendusele ja alustas reaktiivmootoriga sõjalennukite tootmist. Merevägi oli pöördunud ka teiste lennukitootjate, nagu Douglase ja Grummani poole, kuid need olid hõivatud propellerlennukite ehitamisega. Ettevõte saavutas selles valdkonnas kiirelt edu ja jaanuaris 1943. a. valmis maailmas esimene lennukikandjalt startiv reaktiivmootoriga hävituslennuk FH-1 Phantom, mis suutis arendada kiirust 800 km/h. Sõja lõppedes tühistati suur osa propellerlennukite tellimustest, kuid mitte McDonnelli reaktiivlennukite omi.[3]
McDonnell Douglas Corporation
Boeing 707 konkurendiks välja arendatud DC-8 suutis Boeingu esimest reaktiivreisilennukit B 707 edestada. Tüübi edasiarendus DC-9 võeti väga hästi vastu, kuid lennukit müüdi suurte soodustustega. Suurte tootmismahtude juures ei jälgitud piisavalt tootmiskulusid ja lennukitootja sattus raskustesse. [2]
28. aprillil 1967. a. ühendasid USA lennukitootjad Douglas Commerce ja McDonnell Aircraft Corporation oma ressursid konkureerimaks üheskoos Boeing’iga, kelle käes oli suurim osa reisilennukite turust. Ühtlasi päästis ühinemine Doauglase ettevõte pankrotistumisest. Liitumisega ühendati Douglase tsiviillennukite tootmise kogemus ja McDonnelli hävitajate ehitamise oskus.[3]
Ettevõttest sai peamine sõjalennukite tootja. Nende arendatud lennukid olid ühed esimesed, mis suutsid maanduda lennukikandjatel. Peamiselt ehitati hävitajaid, nagu F-4 Phantom, A-4 Skyhawk ning F-15 ja F-18.[4]
Boeing 747 turuletoomisega 1969. aastal asus McDonnell Douglas välja töötama lennukitüüpi DC-10, kuid jäi turul alla Airbusile ja Boeingule. Sellest hoolimata olid nad edukad sõjalennukite tootmisel.[3]
Ühinenud lennukitootja MD-80 perekonna mudelid MD-81; MD-82; MD-83; MD-87 ja MD-88 olid kõik kahe mootoriga reisilennukid. Esimese, 172 istekohaga mudeli esmalend toimus 18. oktoobril 1979. aastal. Esimene MD-87 lennuk valmis 1986. aastal. Pärast firma ühinemist Boeing’iga 1997. aastal toodeti neid lennukeid seni, kuni viimane tellimus sai täidetud. Kokku valmistati 82-le lennuvedajale 976 MD-80 mudeliperekonna lennukit. [2]
Lennuki MD-11 esmalend leidis aset jaanuaris 1990. aastal. 275 t maksimaalse stardikaaluga kolme mootoriga reisilennuk mahutas 410 reisijat. Järgmise mudeli, MD-90 esmalend toimus 1993. aastal ja selle tarneid alustati 1994. aastal. Kahe mootoriga lennuk võttis 77 t stardikaalu juures pardale 180 inimest. [2]
Suure löögi sai McDonnell Douglas ka 1991. aastal, mil Ameerika kaitseväe suured tellimused läksid konkurent Lockheedile.[3]
Ühinemine Boeing'iga
McDonnell Douglas alustas kahe mootori, kitsa kere ja 100 reisija vedamiseks mõeldud lühimaalendude lennuki väljatöötamist 1995. aastal. Pärast McDonnell Douglas Corporation’i omandamist 01. augustil 1997. a. sai Boeng’ist konkurentsitult maailma suurim lennukitootja. Pärast ettevõtte omandamist Boeing’i poolt tegeleti arendustöödega edasi ja tulemuseks oli uus ja Boeing’i kõige väiksem reisilennuk B 717. [2]
Remove ads
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads