Narva-Jõesuu sanatoorium
spaa ja sanatoorium Narva-Jõesuus From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Narva-Jõesuu sanatoorium (varem kolhoosidevaheline sanatoorium "Narva-Jõesuu"), ametlikult Narva-Jõesuu Medical SPA, on sanatoorium ja spaahotell Ida-Virumaal Narva-Jõesuus aadressil Aia tänav 3. Asutust haldab AS Narva-Jõesuu Sanatoorium.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
Sanatooriumi peahoone projekteerisid arhitektid Nikolai Kusmin ja Manivald Noor. Hoone projekt põhineb suuresti Kusmini 1930. aastate keskel Pärnu rannahotelli arhitektuurikonkursile esitatud võistlustööl. Ehkki Kusmini projekt ei osutunud Pärnus võitjaks, kasutati mitmeid selle elemente rannahotelli lõpplahenduses ära.[1] Peahoone avati 1961. aasta juulis. Ülejäänud kompleksi, mille hulka kuulus näiteks neli hotellikorpust, administratiivhoone ja tervisehall, ehitus kestis eri tööjärkudes kuni 1985. aastani.[2][3]
Eesti arhitektuuriajaloo seisukohalt on sanatooriumit peetud musternäidiseks stalinismile järgnenud funktsionalismi uuest lainest. Niisamuti ka esimeseks ja hästi säilinud näiteks Nõukogude perioodil, täpsemalt alates 1960. aastatest laialt levinud asutuste puhkekodude hooneliigist.[4] Seda on nimetatud ka üheks Narva-Jõesuu sümboliks,[2][3] viidates sanatooriumi rollile kohaliku eestlaste kogukonna ja linna kultuurielu keskusena.[3] Sanatooriumi peahoone on arvatud riiklikuks kultuurimälestiseks.
1968. aasta suvel filmiti sanatooriumis osa Sulev Nõmmiku komöödiafilmist "Mehed ei nuta".[5]
Remove ads
Ajalugu
Ajaloolise kuurordina
Pikemalt artiklis Narva-Jõesuu#Ajalugu
Kirde-Eesti ja Virumaa rannik kujunesid suvituskohana menukaks 19. sajandi teisel poolel. Selle üheks põhjuseks on peetud piirkonna maalilist loodust (laiad, madalad liivarannad, männimetsad, Narva jõgi) ning teisalt Vene keisririigi pealinna Peterburi lähedust.[6] Piirkonna suurimaks ja tuntuimaks kuurordiks kujunes Narva-Jõesuu (Hungerburg),[6] mis kuulus toona halduslikult Narva linna alla.[7] Selle juures mängis rolli Narva linnapea Adolf Theodor Hahn,[8] kes tegi 1873. aastal ettepaneku ehitada 1866. aasta suurtulekahjus tugevalt kannatanud asula välja spetsiaalselt kuurortasulana.[9][10][7] Samuti kasvatas suvitajate arvu märgatavalt 1870. aastal valminud Balti raudtee.[6][10]
1894. aastal sai Narva-Jõesuu ametlikult kuurordi staatuse.[10][11] Asulasse ehitati näiteks vesi- ja mudaravilaid, sanatooriume ning korrastati liivarand.[12][7] Ehkki peamiselt pärinesid suvitajad Peterburist,[12] oli neid ka Eestist ja mujalt Venemaalt (näiteks Moskvast).[7] Esimese maailmasõja eel oli suvitushooaja keskmine turistide koguarv hinnanguliselt 10 000.[12] Ehkki ilmasõja järel Venemaalt pärit turistide reisimine Narva-Jõesuusse suuresti lõppes,[13] oli piirkond suvituspaigaks ka iseseisva Eesti riigi ajal, mil seda kutsuti Põhjamaade Rivieraks ja seal puhkas peamiselt Eesti kultuuri- ja ärieliit.[14] 1930. aastate lõpul on puhkajate arvuks hinnatud 5000–6000.[15]
Põllumeeste puhkekodu rajamine
Teises maailmasõjas hävis Narva-Jõesuu pea täielikult.[15] Kohalik kuurordielu hakkas taastuma 1950. aastate lõpuks, mil asulat hakati arendama Nõukogude Liidu looderegiooni turismitööstuse raames. Suvituspaigana kasutasid seda nii Leningradi kui Narva linna eliit. Nõukogude võimu all oli puhkeasutuste rajamine ja pidamine lubatud vaid riigile või riigile kuuluvatele ettevõtetele. Kuurorti pääsesid ravile ainult diagnoositult haiged või ametiühingult vastava loa ehk tuusiku saanud inimesed, mida tegi keerulisemaks ka mereäärsete alade piiritsooni kuulumine.[16]
Eesti Põllumajandusprojekti eestvõttel hakati Narva-Jõesuusse rajama Eesti Põllumeeste Puhkekodu (ehk kolhoosidevahelist puhkekodu "Narva-Jõesuu"[17]). Projekt tuli 1953. aastal arutlusele Eesti NSV Ministrite Nõukogus ning sai valmis 1956. aastal.[18] 150 voodikohaga peahoone valmis 1961. aastaks, asetsedes varasema vesi-mudaravila asukohal,[19] ja avati sama aasta 25. juunil.[20] Puhkekodu oli mõeldud kohalikele maatöölistele, kuid tuusikuid müüdi ka linnainimestele ja väljapoole Eesti NSV-d.[17] Ka Leningradist tulevate puhkajate osa jäi endiselt suureks.[20] Külastajatele pakuti tasuta hamba- ja elektriravi.[21] Kolhoosid ostsid oma liikmetele 75 rubla maksnud tuusikuid ning olid ühtlasi ka puhkekodu osanikeks, lisaks anti igale puhkusele saadetule reisirahaks kaasa 500 rubla.[19]
Puhkekodu külastasid ka toonased kuulsuse, kirjanikud ja muusikud, näiteks Aadu Hint, Mari Möldre, Artur Rinne ja Georg Ots.[19] Kui 1964. aastal suleti kohalik kultuurimaja, kujunes sanatooriumihoone Narva-Jõesuu kultuurielu keskuseks.[22] Puhkekodu külastasid 1964. aastal ka näiteks NLKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikita Hruštšovi väimees ja ajalehe Pravda peatoimetaja Aleksei Adžubei.[19]
Kolhoosidevaheline sanatoorium
Arvestades inimeste kasvavat huvi sanatoorse ravi järele, kujundati senine puhkekodu juhatuse esimehe Kaljo Ermi juhtimisel 1960. aastate teisel poolel ümber sanatooriumiks. 1965. aastal võeti uueks nimeks kolhoosidevaheline sanatoorium "Narva-Jõesuu",[23] 1966. aasta novembris avati ajutine vesi-mudaravila ja nähti ette 40–50 haiget mahutav sanitaarosakonna rajamine. Aasta hiljem tehti otsus luua täiendav raviosakond ja sadakond uut magamiskohta. Ettevõetud ehitustööd valmisid 1967. aasta lõpuks.[24]
Uuendatud raviosakond sisaldas Vaikse järve ja Haapsalu meremuda kasutavat muda-vesiravilat, basseiniga Soome sauna, füsioteraapia-, ravikehakultuuri- ja massaažikabinette ning laborit. Samuti tegeleti näiteks liigese- ja lihaseprobleemidega, günekoloogiliste protseduuridega ning hammaste, närvihaiguste ja põletike ravimisega.[25] Raviteenuste osutamist hakkas juhtima peaarst Lembit Veeber.[2] Sanatooriumist sai populaarne ja kõrgetasemeline puhkeasutus.[22]
1968. aastaks oli osanikeringis 300 ühismajandit, nende hulgas kolhoose, sovhoose, kolhoosidevahelisi ehituskontoreid (KEK-id) ning Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liitu (ETKVL) kuulunud kooperatiive.[26] Hiljem osanike arv enam ei kasvanud.[27]
1970. aastatel oli sanatooriumi juhatajaks Jaan Tõnuvere.[28] 1971. aasta seisuga oli asutuse ravivõimekuseks 260 inimest ning kavandamisel veel 150 magamiskoha rajamine.[29] 1975. aastal külastas sanatooriumit 5888 inimest, 1976. aasta juuliks oli voodikohti 390. Osanike arv oli langenud 275 peale, ühismajandite ja ETKVL-i liikmete kõrval kuulus nende hulka ka varumis- ja põllumajandustehnikaorganisatsioone.[30]
Sanatoorium allus Narva linnanõukogule ning seda on peetud ainsaks Narva linna asutuseks, kus kogu Nõukogude perioodil kasutati töökeelena eesti keelt.[31] Tegemist oli jätkuvalt kolhoosidevahelise puhkeasutusega, kus puhkasid Eesti kolhooside traktoristid, lüpsjad, agronoomid, zootehnikud ja teised töötajad. Tingimused olid väga head ning jõukad kolhoosid said enda töötajatele sellist puhkust lubada. Sanatooriumis asus ka alkoholi müüv baar, mis oli raviasutustes reeglina keelatud.[32]
Sanatooriumile tehti hiljem juurdeehitisi, et külastajate hulka saaks suurendada. Rajati üheksakorruseline magala 120 kohaga ning IV korpus, mis mahutas 22 inimest. Tippajal majutas kogu sanatoorium ligi 450 inimest.[20]
Sanatooriumis oli puhkajatele ka kultuuriprogramm, mille raames korraldati kinoseansse, etendusi, kontserte ja ekskursioone.[33][34]
Sanatoorium pärast Eesti iseseisvuse taastamist
Narva-Jõesuu turism ja sanatooriumi külastatavus käis pärast Eesti iseseisvuse taastamist alla, kusjuures vähenes nii Eesti kolhoosidest pärit siseturistide kui ka Venemaalt pärit puhkajate arv.[35][36]
1992. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta", millega muu hulgas erastati ka Narva-Jõesuu sanatoorium.[37][38] 1991. aastal asutati praegu sanatooriumi haldav aktsiaselts Narva-Jõesuu sanatoorium.[39]
Järjest müüdi ära sanatooriumi hooned, nende hulgas teine ja kolmas korpus.[20] Sanatoorium oli seejuures linnas asunud puhkeasutustest ainus, mille tegevus ei katkenud.[40] 1993. aastal olid töötajad asutuse kehva finantsseisu ja külastajate vähesuse tõttu neli kuud miinimumpalgaga sundpuhkusel, probleeme oli ka sanatooriumi kütva katlamaja tööshoidmisega.[20]
Sanatooriumi aktsiaid on omanud ka Eesti riik. 1996. aastal oli direktor Arno Miti järgi sanatooriumil üle 200 aktsionäri. 1996. aasta suvel oli 240-kohalise sanatooriumi keskmiseks täituvuseks 70%. Suletud korpusest plaaniti kujundada invaliididele mõeldud osakond.[41]
2000. aasta juunis kommenteeris direktor Aleksander Gerassimenko, et asutuse täituvus suvekuudel oli 60%, talvel 20%.[42] 2001. aasta märtsist kuni 2009. aasta märtsini oli tegevdirektor Tarmo Lindmaa,[43] tema ametisse asumise järel võeti ette renoveerimine. Kavas oli ka mudaravila kolimine peahoonesse.[36]
2000. aastatel tehti peahoone merepoolsele küljele seda pikendav juurdeehitis.[3] 2006. aasta võeti sanatooriumi peahoone ehitismälestisena kaitse alla.[44] 2012. aasta seisuga oli algupärasel kujul säilinud vaid peahoone (1. korpus). Taastusravile orienteeritud sanatooriumis oli siis hotell 149 voodikohaga, ravi- ja füsioteraapia osakond, vesi-, mudaravi ja massaažikabinetid, wellness-keskus ning saunakompleks.[45]
2021. aasta mais kirjutas ajaleht Põhjarannik sanatooriumi juhtkonna kavast ehitada kaheksakorruseline eraldiseisev hotellikompleks, teha peahoonele kolmekorruseline juurdeehitis ja laiendada peahoone sisebasseini. Tegevjuht Karina Küppas põhjendas plaane raviteenuse suure nõudluse ja Narva-Jõesuu menukusega turistide seas. Sanatooriumis oli toona kokku 147 voodikohta, lisaks Eesti suurim köetav välibassein. Koroonapandeemia kui eriolukorra ajal olid saunad suletud, kuid nende asemel töötasid individuaalsed miniaurusaunad.[46]
Tänapäeval tegutseb see edasi nimega Narva-Jõesuu Medical SPA. Osaliselt on muudetud Nõukogude-aegse kompleksi ruumide korraldust ning loobutud sinna juurde kuulunud 150-kohalisest magalakorpusest ja tervisehallist. Lammutati ka endine mudaravila.[40] 2022. aastal oli kõige populaarsem protseduur sanatooriumis Charcot’ dušš, mis kogus tuntust tänu osaliselt sanatooriumis filmitud mängufilmile "Mehed ei nuta".[47]
Remove ads
Arhitektuur
Projekt
Sanatooriumi peahoone projekteerisid aastatel 1954–1956 Eesti Põllumajandusprojekti arhitektid Nikolai Kusmin (peaarhitekt) ja Manivald Noor. Projekti juures on märkimisväärseks peetud, et selle lahendus erineb tollal Nõukogude Liidus domineerinud stalinistlikust uusklassitsismist ja on üks esimesi näiteid naasmisest varasema funktsionalistliku arhitektuuri juurde. Funktsionalismile, mis levis Eestis 1930. aastatel, olid omased näiteks kastjad hoonemahud, laiad kolmepoolsed aknad ja siledad valged dekoorita seinad.[3] Seevastu stalinistlik uusklassitsism pidi jäädvustama võimsat poliitilist epohhi arhitektuuriteoste monumentaalsuse ning pateetilisusega, piirates seejuures märkimisväärselt arhitektide loominguline väljendusvabadust. Nikolai Kusmin on arhitektide suureks võiduks pidanud loa saamist sanatooriumile individuaalprojekti koostamiseks.[48]
Kusmin tahtis projekteerida hoone, mis jääks kindlaks Eesti suvituskohtade tasakaaluka ja karge arhitektuuri põhimõtetele.[48] Hoonet projekteerides kasutas paljus ära ideid oma varasemast, 1934.–1935. aastal toimunud Pärnu rannahotelli arhitektuurikonkursile esitatud võistlustööst. Ehkki formaalselt esimest preemiat välja ei antud ning Kusmini kavand jagas teist kohta Olev Siinmaa ja Anton Soansiga, projekteerisid hotelli lõpuks ikkagi Siinmaa ja Soans, kasutades seejuures ära mitmeid Kusmini võistlustöö elemente. Sellest solvunud Kusmin, kes pidas rannahotelli kavandit oma suurimaks arhitektuurialaseks saavutuseks,[49] on seetõttu hiljem korduvalt väitnud, et ka tema tuleks arvata Pärnu rannahotelli arhitektide hulka.[49][50][3] Kahe hoone puhul ongi märgitud mitmeid sarnasusi: eenduv ümarosa, igal hotellitoal oma privaatne rõdu, mahtude jaotumine.[48]
Narva-Jõesuu sanatoorium on suurima sõjaeelse modernismi mõjutusega projekt Nikolai Kusmini loomingus.[48] Seda on peetud ka kuulsaimaks tema kavandatud hooneks.[51] Kusmin on üks esimesi arhitekti kutse omandanuid Eestis ning tema loomingulist laadi iseloomustab modernism segatuna dekoratiivsuse ja rahvapärasusega, sama stiil jäi püsima kogu tema loomingulisel perioodil.[52]
Peahoone
Narva-Jõesuu sanatoorium paikneb mereäärses looduslikku männimetsa rajatud asulasiseses tänavavõrgustikus ning kannab endas maailmasõja eelset, 1930. aastate valget värvi rõhutava kuurordiarhitektuuri traditsioone.[53][54] Tegu on kolmekorruselise krohvitud tellishoonega, millel on ebasümmeetriline põhiplaan – plaanilahendus on üles ehitatud kahele trepihalliga ristuvale hooneplokile, milles paiknevad numbritoad. Vasakpoolse hoonetiiva lõpetab esifassaadist eenduv poolsilindrikujuline rõdudega veranda, mis on klassikaline funktsionalistlik võte hoonele plastilisema välimuse andmiseks. Eenduva poolsilindrikujuline rõdudega veranda ja peasissekäigu vahele jääv pikiplokk kogu fassaadi pikkuses on kujundatud jooksva horisontaalse rõdulindiga. Hoone tingliku keskme moodustab paremas nurgas asuv sissepääsu- ja trepihallide korpus, mis on tubadeplokist madalam ning mille tipp on kujundatud väikese vaatetorniga.[55] Maja ees asus rikkalik lilleaed.[19]
Esimesel korrusel oli algselt vestibüülihalliga sisspääs ja söögisaal ning, teisel korrusel saal. Peasissekäigu kohal asuvad esifassaadi ilmestavad suuremad kaunistatud aknad. Algne sisekujundus pärineb Maimu Pleesilt.[4] Säilinud on teise korruse 1961. aastast pärit kalasabamustriga parkett ning originaalne kamin.[20] Maja ees asub bassein, mis 2006. aastal oli kaetud erilise kattega ja eraldatud valge müüriga. Arhitektuuriteadlane Epp Lankonts hindas ümberehitust esialgset rikkuvaks ja nõudis varasema seisu taastamist.[56]
Vaatetornis tegutseb restoran Kuurort.[20]
Kõrvalhooned
Suur huvi kuurordi vastu ning asutuse muutmine sanatooriumiks tähendas aastate jooksul laienduste ja juurdeehitiste tegemist. 1967. aastal valmis olemasoleva hoone kõrvale 100 voodikohaga magamiskorpus ja uus ravikorpus koos mudaravila, soome sauna, basseini ja laboratooriumiga.[3] Mudaravila lammutati 2011. aastal.[57]
III korpus
Sanatooriumi laienes veelgi, kui 1974. aastal valmis 150 numbritoaga üheksakorruselises, neofunktsionalistliku stiilis kõrghoones paiknev III Korpus, mille projekteeris arhitekt Ell Väärtnõu. Tornilaadse hoone konstruktsioon koosneb kolmest vertikaalselt üksteiste suhtes nihutatud plokist, fassaadi voodermaterjaliks kasutati keraamilisi telliseid ja horisontaalsust rõhutavad hoone magalasektsioonide lääneseinas paiknevad lodžad. Hoone kõrgeimal korrusel asus kohvik koos baariga.[58]
2018. aastal oli aadressil Aia 4 asuv hoone aktiivse kasutuseta.[58]
IV korpus
Sanatooriumi haldusalasse kuulus ka 1980. aastal senise hoonetekompleksi lähedale rajatud IV korpus. Hoone asub künka peal aadressil Jüri tn 5.[20] Olemuselt oli tegemist Eesti NSV Ministrite Nõukogu puhkebaasiga, kuid tegelikult käis seal puhkamas EKP keskkomitee I sekretär Karl Vaino. Hoone ehitusel kasutati selle funktsiooni arvestades keskmisest märkimisväärsemalt kallimaid ja kvaliteetsemaid sisustuselemente ja ehitusmaterjale, mis telliti Soomest ettevõtte LenFinTorg kaudu.[59]
Villa tüüpi maja arhitekt on Marika Lõoke ning seda peetakse ainulaadseks neofunktsionalismi näiteks Eestis. Rõhutatud on ka hoone unikaalsust selle funktsiooni poolest. L-kujulise põhiplaaniga maja koosneb kahest plokist, mida ühendab kaarja seinaga vestibüül, mida ääristavad kaarjad rõdud. Maja juures asub müüriga piiratud siseõu.[58]
Hoone sisekujunduse tegi Taevo Gans. Linnaruumist teadlikult eraldatud korpuses oli Nõukogude tippnomenklatuuri jaoks paarkümmend hotellituba, puhkeruumid, saun ja bassein. 2018. aastaks, mil villa oli kasutusel kohaliku eraettevõtte juhtkonna puhkekeskusena, oli algne sisekujundus osaliselt hävinenud.[59][58]
Tervisehall
Sanatooriumikompleksi viimane hoone, mis paiknes Aia ja J. Poska tänava nurgal, valmis 1985. aastal. Selle projekteeris arhitekt Toomas Rein ning tegemist oli raskepärase, kolossaalse mastaabiga hoonega. Tervisehall oli ette nähtud sanatooriumis kultuuri- ja spordiürituste korraldamiseks, seal paiknesid selleks mõeldud saalid, raamatukogu ja muud vaba aja veetmise ruumid, mille varustus telliti Soomest ettevõtte LenFinTorg kaudu.[60] Seal asus ka kaks basseini ning 150 inimest mahutav tantsusaal.[20] Hoone liigendatud lainekarbilikud osad ja dolomiitvooder rõhutasid selle monumentaalsust.[58]
Hoone põles korduvalt, muutus varisemisohtlikuks ning lammutati viimaks 2021. aastal.[61]
Remove ads
Kunstiteosed
Sõjajärgsel perioodil valminud hoone kannab endas tol ajal levinud nn kunstide sünteesi ideed, mille eesmärgiks oli kasutada monumentaal- ja dekoratiivkunsti arhitektuuris korraga. Selle näiteks on fassaadi seinamaalid, vitraažid ja skulptuurid hoone ümbruses.[3]
Teise korruse saali ning trepihalli suuri aknaid kaunistavad kümme Valli Lember-Bogatkina klaasimaali, mis kujutavad stseene rannal suvitavatest inimestest ning rahvatantsust. Sama kunstnik on loonud ka hoone fassaadil paikneva sgrafiitomaali, mis kujutab randa ja puhkavaid inimesi. Klaasimaalidega on kaunistatud ka hoones paiknevate tulekustutusvahendite kappide uksed.[62]
Sanatooriumi ees asub Erika Haggi skulptuur "Supleja".[63]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads