Nikolai raudtee

Nikolai raudtee, kuni 1855 Peterburi–Moskva raudtee, (vene Петербурго-Московская железная дорога; Николаевская железная дорога) oli arvult kolmas Venemaa keisririigis rajatud raudtee. See raudtee ühendas Peterburi Moskvaga ja avati 1851. aastal.

Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas, 1880. aastal

Laiarööpmeline Peterburi–Moskva raudtee rajati aastatel 1843–1851 ja see oli esimene kaheteeline Venemaa keisririigile kuuluv raudtee Venemaa keisririigis. Raudtee pikkus oli 645 km. Pärast keiser Nikolai I surma 1855. aastal sai raudtee ametlikuks nimeks Nikolai raudtee.

Hiljem lisandusid Nikolai raudtee koosseisu ka teisi raudteelõike. Raudtee asus Peterburi, Moskva, Novgorodi, Tveri, Pihkva, Vitebski ja Smolenski kubermangu territooriumitel.

1923. aastal sai raudtee ametlikuks nimeks Oktoobriraudtee.

Raudteejaamad

Peterburisse rajatud Moskva vaksali kinnine perroon (arhitekt Konstantin Thon, valminud 1851; August Wilhelm Petzolti akvarell)

Euroopa ja Venemaa keisririigi raudteed, 1891. aastal

II klassi raudteejaama tüüpne jaamahoone Nikolai raudteel

Üheavaline raudteesild Peterburi–Moskva raudteel Novgorodi kubermangus

Kokku ehitati raudteemagistraalile 34 raudteejaama. Neid liigitati nelja klassi (I–IV). I klassi jaamade omavaheline kaugus oli umbes 160 km, II klassil vastavalt 80, III klassil 40 ja IV klassil 20 km.

• I klassi jaamad olid Peterburi (Nikolai vaksal), Malaja Višera raudteejaam, Bologoje raudteejaam, Tver (Nikolai vaksal) ja Moskva (Nikolai vaksal).

• II klassi jaamad olid Ljubani raudteejaam, Okulovka raudteejaam, Spirovo raudteejaam ja Klini raudteejaam.

• III klassi jaamu oli 10, sealhulgas Verebje raudteejaam.

• IV klassi jaamu 16, sealhulgas Kolpino raudteejaam ja Himki raudteejaam.

Jaamadesse ehitati jaamahooned vastavalt nende klassile: I ja II klassi jaamadesse kivihooned, III ja IV klassi jaamadesse puithooned. II klassi kuulunud Klini jaama ehitati eksikombel I klassi jaamahoone.

Sillad

Kokku ehitati raudteele 8 suuremat silda ning 182 keskmise ja väiksema suurusega silda. Kõik sillad rajati kivisammastele. Kolm kõrget silda (Verebja, Msta ja sild üle Shodnja jõe) said teise lahenduse: kivisammastele ehitati puidust toestik, mis vooderdati lehtrauaga. Väikesillade avaehitis tehti kas kivivõlviga või puidust. Suurte sildade sildeehitis tehti eranditult puidust.

Aastatel 1868–1893 asendati puidust sildeehitised metallfermidega Nikolai Beleljubski projekti järgi.

Välislingid

• История стоительства первой железнодорожной магистрали между Москвой и Петербургом