Peeter Mudist

Peeter Mudist (19. aprill 1942 Tallinn – 6. detsember 2013)^[1] oli eesti maalikunstnik ja skulptor.

Peeter Mudist 2004. aastal (Lauri Kulpsoo foto).

Elulugu

Ta lõpetas 1960. aastal Tallinna 1. Keskkooli^[2], seejärel õppis ta aastatel 1960–1963 Tallinna Polütehnilises Instituudis energeetikat, kuid jättis õpingud 4. kursusel pooleli ja astus 1963. aastal Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1967. aastal maali erialal.^[1]

Seejärel töötas ta Tallinnas, sealhulgas aastatel 1971–1979 Arsis kunstnikuna ning 1979–1981 Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna.^[1]

Mudist osales näitustel alates 1968. aastast. Alates 1981. aastast tegutses ta vabakunstnikuna.^[1]

Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1972. aastast.^[1]

Looming

Peeter Mudist viljeles silmapaistvalt kõiki traditsioonilisi kunstiliike: maali, skulptuuri ja graafikat. Ta maalis enamasti äratuntavaid motiive: inimest, lilli, maastikku. Tema hilislooming muutus üha abstraktsemaks. Mudistile olid olulised tema teoste pealkirjad: näiteks "Nuusutab lille" või "Kõik teed on veel valla ja kõik soovid võivad täituda", "Mullatööd Vabaduse väljakul ja tema ümbruses"^[3].

Peeter Mudist väljendas ennast ka kirjasõnas. Suurem osa sellest on kaante vahele kogutud kahes autoriraamatus: "Avaldatud Mudist. Ratsukäik" (2002) ja "Illustreeritud Mudist ehk Tobias" (2004). Viimane on mahukas kunstialbum, mis sisaldab autoritekstide ja elulooliste fotode kõrval lõviosa kunstniku loomingust^[3].

Tunnustus

• 1977, 1980 Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia
• 1977, 1981 Baltimaade maalitriennaali peapreemia
• 1988 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1989 Kristjan Raua preemia (nelikmaal "Ümber Eesti. Hirm. Paanika. Rävala või Kabala")
• 1991 Konrad Mäe preemia
• 1995 Balti Assamblee kunstipreemia
• 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk^[4]
• 2002 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Ratsukäik")

Isiklikku

Peeter Mudist koos Matti Miliusega

Peeter Mudist oli litograaf Evald Mudisti poeg.^[1] Tema tädi oli akvarellist Margarethe Fuks.

Üle 30 aasta kannatas ta Parkinsoni tõve käes.^[5]