Pudivere mõis

Pudivere mõis (saksa keeles Poidifer) oli Avanduse mõisa kõrvalmõis Simuna kihelkonnas^[1] Virumaal^[2], tänapäeva Pudivere küla lähedal^[3] Väike-Maarja vallas Lääne-Viru maakonnas.

Ajalugu

Esimest korda on Pudiveret mainitud 1493. aastal (Poudefer).^[4] 1586. aasta revisjonis on märgitud Pudivere suuruseks 60 adramaad. Nimetatud valduse päris Robert Treiden pärast isa surma 25 aastat tagasi. 17. sajandil kuulus Pudivere Hanebaumile, kuid allodiaalmõisana oli see reduktsioonivaba. 17. sajandi lõpul omandas mõisa naise kaasvarana leitnant Berend Stackelberg. Tema järglastele kuulus mõis 18. sajandi viimase veerandini.^[5] 1778. aastal müüs parun Otto Christian Stackelberg mõisa kapten Joachim Friedrich von Rosenile. 19. sajandil kuulus Taubedele, Uexküll-Güldenbandidele, Maydellidele, Samson-Himmelstjernadele. ^[6] 1855. aastal pantis haagikohtunik Julius von Maydell Pudivere Tallinna kaupmehele ja pürjermeistrile Karl August Mayerile (1789–1871), pandilepingu muudeti ostulepinguks 17.11.1882. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel kümnendil kuulus Pudivere Otto von Wetter-Rosenthalile, 1911. aastal kuni mõisa võõrandamiseni aga Konstantin Karl von Bremenile. Viimase valduses asusid samas kihelkonnas ka Avanduse ja Võivere mõisad.^[5]

18. sajandi lõpul hinnati Pudivere mõisamaad ${\displaystyle 10{\frac {1}{6}}}$ adramaale. Elanike arv ulatus üle 300 revisjonihinge. 19. sajandi teisel poolel hakati mõisas suuremal määral kasutama palgatööjõudu, talupoegi lasti raharendile. 1880. aastatel hinnati mõisa põllumaad umbes 461 hektarile. Mõisa põldudel kasvatati rukist, otra, kaera, talinisu, kartuleid, hernest, ristikheina. Olulise panuse mõisa sissetulekule lisas karjakasvatus. 1880. aastatel paigaldati viinavabrikusse auru jõul töötavad seadmed. Sajandi viimastel kümnenditel on täheldatud ehitustegevuse elavnemist mõisas. 1892. aastal valmis mõisas lõhutud maakivist viinakelder. 1890. aastail alustati ka uue härrastemaja ehitust.

Pudivere mõisa Pudivere külas sündis 1865. aastal Eduard Vilde.

Mõisaarhitektuur

1970. aasta andmete järgi praeguse mõisa võimalik arhitekt oli Friedrich Ferdinand Modi.

Eksterjöör

Peahoone on liigendatud puithoone, ühekorruselisele keskkorpusele on liidetud ristipidiselt kahekorruselised eenduvad tiibehitised. Hoonet katab üleulatuva räästaga plekist viilkatus ning räästaid kaunistab ehispits.^[5]

Härrastemaja on ehitatud šveitsi stiilis, hoone esikülg on ilmestatud avara arkaadistikuga, mis toetub saledaile puitsammastele.^[7] Maja sokkel on laotatud lihvitud paekivist, nurgad aga kanditud punase telliskiviga.^[5]

Interjöör

Hoone peasissepääs paikneb põhikorpuse esifassaadi keskteljest veidi vasakul. Põhikorpuses paiknesid esindusruumid: vestibüül ja kaks saali ning tiibhoonetes ruumikad toad. Mõlemast tiivast viis teisele korrusele puittrepp. Võlvitud keldriruumides asusid mõisatööliste eluruumid, mõisa köök ja hoidlad. Sisekujunduses üks märkimisväärseim lahendus oli uusrokokoolike maalingutega kaunistatud seinad ja laed. Helerohelisele taustale olid maalitud tumerohelise, valge ja kullaga geometriseeritud taimornamendid. Maalingutest on tänaseks vähe säilinud, need said 1999. aasta põlengus kannatada.^[5]

Mõisaansambel

Pudivere mõisa härrastemaja ja kõrvalhooned, sh tuulik olid algselt puitehitised, 18. sajandi lõpul oli ainus kivist ehitis viinaköök. Alles 19. sajandi teisel poolel hakati ehitusmaterjalina kasutama kivi, mistõttu said paljud hooned uue väljanägemise. Rajati kivist karjalaut, hobusetall, viinakelder ning rekonstrueeriti viinavabrik. ^[5] Mõisasüdamiku keskmeks on härrastemaja, mis on ümbritsetud suure pargiga. Maja ees on ringtee, mille vahetusse lähedusse jäävad ait ja mõnevõrra kaugemale veekogu äärde viinaköök.^[5]

1919. aastal oli mõisa ehituslik pärand järgmine: härrastemaja, teenijatemaja, 9 töölistemaja, sepikoda ja puusepa tuba sepa korteriga ühe katuse all, tuuleveski möldrimajaga, 2 sauna, 2 heinaküüni, rehepeksuküün koos katlamajaga, turbaküün, 2 viljaküüni, vankrikuur, tõllakuur koos sõiduhobuste talliga, tööhobuste tall, 7 loomalauta, viinakelder, piiritusevabrik, viljaait koos tarega ühe katuse all, 2 jääkeldrit.^[5]

Mõisa kõrvalhooned

Ait

Aida seinad on laotud maa- ja paekivist, hoones asub kaks klassitsistlikus stiilis kambrit ning seda katab kõrge poolkelpkatus.^[5]

Viinakelder

1892. aastal valminud pikem ja madalam viilkatusega hooneosa on ehitatud lõhutud maakivist, seal paiknesid viina-aamid. Kõrgemas paekivist seintega ja maakivist sokliga alas paiknes piirituse reservuaar.^[5]

Tuulik

Tuulik on krohvitud pudelikujuliselt aheneva paekivikere ja koonilise laastukatusega hoone.^[5]

Mõisapark

Mõisaansambel on rajatud põldude keskele, park laiub 4 ha suurusel alal. Esiväljak on pargi keskel ning peahoone jääb äärealasse. Väljak on markeeritud ringteega. Puud pargi esiosas on vaba paigutusega. On karsti laugatusi, mis annavad pargile reljeefi. Park peahoone taga on regulaarses stiilis, kujutab ruutu, mis on puudega ääristatud. Pargipind on liigendatud elupuudest boskettidega. Omal ajal oli ilmselt palju pügatavaid põõsaid ja lillepeenraid. Regulaarne pargiosa historitsistliku olemusega peahoonega samast ajast. Puudest domineerivad tamm, vaher, pärn. 1970. aastatel oli pargi seisund ebarahuldav ning oli enamasti maha jäetud. Puiesteed puuduvad, kuid idapoolse pargiosa lõunaservas on vahtra- ja saareallee. ^[8]

Tänapäevane seisukord

Vastavalt 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadusele kuulus mõisate vara võõrandamisele. 1919. aastal koostatud varanduse nimekirjades loetakse Pudivere mõisas 56 lüpsilehma, 24 tööhobust, 21 mullikat ning lisaks veel mitmed põllutöömasinad. Mõisa inventar müüdi suures osas oksjonil, kus ostjateks olid Pudivere Maaharijate Ühisus ja ümberkaudsed talumehed. 1920. aastatel alustas endises härrastemajas tööd kohalik algkool. Kõrvuti kooliga tegutsesid seal aastakümneid ka kohalikud isetegevusringid (laulukoor, näitering). Peale kooli likvideerimist 1960. aastatel kasutati mõisahoonet ka korteritena. 1990. aastatel paiknes ruumikas majas üksnes külakauplus laoruumidega.^[5]

1999. aasta 16. jaanuari varahommikul süttis Pudivere mõis ning kustutustööd kestsid õhtuni. ^[9] Mõis süüdati kahest kohast, pargipoolselt rõdult ja tallidepoolsest koridorist. Enne seda olid pargist kõik okaspuud maha võetud, palkideks lõigatud ja ära veetud. ^[10] Päästeteenistuse direktori sõnul raskendas kustutamist hoone plekk-katus ja probleeme tekkis ka veega. Tules hävis puitnikerdustega mõisahoone teine korrus ja katus. Hoone oli selleks ajaks maha jäetud ning uksed ja aknad olid laudadega kinni löödud, lisaks oli hoonest ka elekter välja lülitatud.^[9]

2003. aastast kuulub mõis Eesti ärimehele Vladimir Gordinile ning seda on veidi taastatud, kuid hoone seisab tühjalt.