Russell Brand

Russell Edward Brand (sündinud 4. juunil 1975) on inglise näitleja, raadiosaatejuht, publitsist ja aktivist.

Russell Brand aprillis 2011

Aastail 2004–2007 juhtis Brand tõsieluseriaali "Big Brother" sõsarsaadet "Big Brother's Big Mouth" (esimesel hooajal "Big Brother's Eforum") ja hiljem astus üles mitmes filmis.

Brand on korduvalt sattunud skandaalidesse ja teda saadab vastuoluline kuulsus. MTV vallandas ta kohatu käitumise pärast^[viide?] ja BBC-st pidi ta ise lahkuma, kuna tegi oma raadiosaates nördimust tekitanud pilakõnesid^[viide?]. Koomikuna on ta oma sketšides viidanud enda uimasti- ja alkoholitarvitamisele, samuti rääkinud juhusuhetest.

Oktoobris 2013 pani Brand külalistoimetajana kokku nädalakirja New Statesman ühe numbri ja pärast seda teatakse teda ka aktivistina.^[1] Samal ajal kogus tähelepanu teleintervjuu, milles Brand ütles inimestele, et pole kordagi valimistel hääletanud, kuna see olevat mõttetu, ja teatas, et pooldab suuremahulist jõukuse ümberjagamise programmi.^[2] 2014. aastal algas veebisari "The Trews", milles Brand lahkab päevakajalisi poliitilisi sündmusi, samuti ilmus raamat "Revolution". Aprillis 2015 tuli koostöös režissöör Michael Winterbottomiga välja varanduslikku ebavõrdsust käsitlev dokumentaalfilm "The Emperor's New Clothes".^[viide?]

Aprillis 2017 oli Brandil Twitteris 12,2 miljonit ja Facebookis 3,7 miljonit jälgijat. Tema Youtube'i kanalil oli üle miljoni tellija.

Noorpõlv

Brand sündis Essexi krahvkonnas Graysi linnas. Tema vanemad läksid lahku, kui ta oli pooleaastane. Brand kasvas ema juures ja ta lapsepõlv oli keeruline. Seitsme-aastaselt sattus ta järeleaitamisõpetaja toime pandud seksuaalse ärakasutamise ohvriks.^[3]

Kui Brand oli kaheksa-aastane, diagnoositi ta emal emakavähk ja aasta hiljem rinnavähk. Ema ravi ajal elas Brand sugulaste juures, hiljem uuesti emaga.^[4] 14-aastaselt põdes Brand buliimiat. 16-aastaselt lahkus ta kodust, kuna ei saanud läbi ema elukaaslasega. Ta hakkas tarvitama ka uimasteid: kanepit, amfetamiini, LSD-d ja ecstasy't. Brand on öelnud, et tal oli isaga kummaline suhe. Brandi lapsepõlves nad korrapäraselt ei kohtunud. Kui Brand oli 16-aastane, reisisid nad isaga Taisse, kus isa viis poja ka prostituute külastama.^[5]

Brand tegi lavadebüüdi, kui lõi 15-aastaselt kaasa koolinäidendis. Seejärel hakkas statistina filmivõtetel osalema. 1991. aastal astus Brand Londonis asuvasse teatrikunstikooli Italia Conti Academysse, kuid juba pärast esimest õppeaastat visati ta uimastite kasutamise ja tundidest puudumise tõttu koolist välja.

Töö ja looming

Brand esinemas (jaanuar 2008)

Stand-up koomik

2000. aastal osales Brand püstijalakoomikute võistlusel Hackney Empire New Act of the Year. Ta sai neljanda koha, kuid jäi silma ühele agendile, kes teda edaspidi esindama hakkas. Brand jätkas võistlustel, festivalidel ja komöödiaõhtutel esinemist.

2006. aastal reisis Brand Suurbritannias kavaga "Shame" ('häbi'). Hiljem anti selle põhjal välja DVD "Russell Brand: Live".

2007. aastal järgnes teine üleriigiline turnee "Russell Brand: Only Joking", mille põhjal anti välja DVD "Russel Brand: Doin' Life".

Jaanuarist märtsini 2009 astus Brand turnee "Russell Brand: Scandalous" raames üles Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.

2013. aastal käis ta turneel komöödialavastusega "Messiah Complex". Etteastes tegi juttu oma iidolitest Mahatma Gandhist, Che Guevarast, Malcolm X-ist ja Jeesusest, ja kirjeldas, mil moel ta nendega sarnaneb.^[6]

Veebruaris 2014 pidi Brand esinema Tallinnas, kuid katkestas oma parajasti pooleli olnud turnee, kuna ta emal diagnoositi taas rinnavähk. Tallinna esinemine jäi ära.^[7]

2015. aastal esitas ta kava "Trew World Order",^[8] 2017. aasta aprillist 2018. aasta novembrini aga kava "Re:Birth".^[9]

Saatejuht

Aastal 2000 hakkas Brand tegema kaastööd MTVle, juhtides tantsuhitte tutvustanud saadet "Dancefloor Chart" ja soovilugude saadet "Select". 2001. aastal ta vallandati MTV-st, kuna tuli 12. septembril 2001 tööle Osama bin Ladeni rõivastuses, samuti oli ta tol päeval MTV stuudiosse kaasa kutsunud oma narkodiileri.^[10]

2002. aastal näitas nüüdseks tegevuse lõpetanud satelliitkanal UK Play Brandi komöödiasugemetega dokumentaalsaadet "RE:Brand", milles Brand vaatles väljakutsuval viisil kultuurilistest arusaamadest tingitud tabusid.^[11]

2004. aastal juhtis Brand saadet "Big Brother's Eforum", milles kuulsad saatekülalised ja televaatajad said tõsieluseriaali "Big Brother" võtteplatsiks olnud majas toimunut kommenteerida. Järgmisel hooajal sai saate pealkirjaks "Big Brother's Big Mouth". Brand oli "Big Brotheri" tõsieluseriaaliga seotud kolme hooaja vältel.^[12]

2006. aasta kevadel naasis Brand MTVsse ja juhtis jutusaadet "1 Leister Square". Saatekülaliste seas olid teiste hulgas Tom Cruise, Uma Thurman, The Mighty Boosh ja Boy George.

2006. aasta sügisel juhtis Brand digikanalis E4 saadet "Russell Brand's Got Issues", kuid ulatuslikust reklaamikampaaniast hoolimata jäid vaatajanumbrid kesiseks. Saade nimetati ümber "The Russell Brand Show'ks"^[13][14] ja see viidi üle kanalisse Channel 4, kuid jäi sealgi edutuks.

2007. aastal andis telekanal BBC Four eetrisse Jack Kerouaci romaanil "On The Road" põhineva dokumentaalsaate "Russell Brand On The Road".

Aastatel 2007–2008 oli Brand seotud Channel 4 saatega "Russell Brand Ponderland", milles ta rääkis püstijalakomöödia võtmes paljudel teemadel – teemadering ulatus lapsepõlvest teaduseni.

Õhtujuht

Brand juhtis 2006. aasta NME Awards auhinnatseremooniat ja 2007. aasta BRIT Awards auhinnatseremooniat ning on täitnud õhtujuhirolli ka mitmel muul üritusel.

2008. aasta MTV Video Music Awards auhinnatseremooniat juhtides kutsus ta publikut üles presidendivalimistel Barack Obama poolt hääletama ja nimetas tolleaegset USA presidenti George W. Bushi alaarenenud kauboiks.^[15] Nende ja muude kommentaaride tõttu tegid mõned ärritunud vaatajad talle tapmisähvardusi.^[16] Et 2008. aasta tseremoonia reitingud olid 20% kõrgemad kui 2007. aasta omad, kutsus MTV Brandi juhtima ka 2009. aasta tseremooniat.

2012. aastal juhtis Brand filmiauhinnagalat MTV Movie Awards.^[17]

Näitleja

1994. aastal lõi Brand kaasa lastesaates "Mud",^[18] lisaks täitis teismelisena kõrvalosi mitmes seriaalis.

2002. aastal osales telesarjades "Cruise of the Gods" ja "White Teeth". 2005. aastal mängis BBC situatsioonikomöödias "Blessed". 2007. aastal kehastas seriaali "Cold Blood" avaosas endist vangi ja komöödiasarjas "The Abbey" kokaiinisõltlasest DJ-d.

2007. aastal osales Brand filmis "St Trinian's". 2008. aastal, kui tuli välja film "Forgetting Sarah Marshall," kogus tuntust USAs. Brand mängis filmis rokkarit ja mitmed filmikriitikud kirjutasid osatäitmise kohta kiitvaid arvustusi. Sama tegelaskuju mängis ta hiljem ka filmis "Get Him to the Greek". 25. detsembril 2008 tuli välja Disney film "Bedtime Stories", milles Brand mängis koos Adam Sandleriga.^[19]

2010 astus üles Trinculo rollis Shakespeare'i näidendi "Torm" ("The Tempest") põhjal tehtud filmis. Samal aastal dubleeris ta Dr. Nefario tegelaskuju filmistuudio Universal linateoses "Despicable Me". Brand osales ka filmi 2013. aastal tehtud järjes. Samuti astus ta iseendana üles multifilmis "Simpsonid" ja tegi häält 2011. aastal lindistatud filmis "Hop", kus kehastas nimitegelast ehk jänest E. B. Hop'i. 2011. aastal oli Brand nimirollis ka filmis "Arthur" ja 2012. aastal osales muusikalis "Rock of Ages".

Produtsent

Oktoobris 2008 asutas Brand produktsioonifirma Vanity Projects.^[20] 2009. aastal andis firma välja filmi "Russell Brand Doing Life".

2011. aastal asutas ta koos ühe sõbraga produktsioonifirma Branded Films, mis tegutseb Californias, ja on pühendatud filmidele, milles Brand osaleb.^[21]

Raadiosaatejuht

Aastal 2002 hakkas Brand koos Matt Morganiga indie-rock'i mängivas raadiojaamas XFM juhtima pühapäeva pärastlõunal eetris olnud saadet. Brand vallandati, kuna luges otsesaates ette pornograafilise sisuga teksti.^[22]

Aprillis 2006 hakkas Brand raadiojaamas BBC Radio 6 Music juhtima saadet "The Russell Brand Show". Novembris 2006 viidi saade üle raadiojaama BBC Radio 2. Saade läks eetrisse laupäevaõhtuti 21.00–23.00 ja seda kuulas tavaliselt umbes 400 000 inimest. Oktoobris 2008 puhkes skandaal, kuna Brand ja kaassaatejuht Jonathan Ross jätsid tuntud näitleja Andrew Sachsi automaatvastajasse nilbeid sõnumeid, milles nad teatasid Sachsile, et Brand oli tema burleskitantsijast lapselapsega maganud. Ajaleht The Mail on Sunday mõistis Brandi ja Rossi tegevuse hukka ja Brand pidi BBC saatejuhi kohalt tagasi astuma.^[23] BBC-le mõisteti hiljem telefonikõnede eetrisse andmise eest ka 150 000-naelane trahv.

19. aprillil 2009 juhtis Brand koos Noel Gallagheriga raadiojaamas Talksport jalgpalliteemalist jutusaadet. Saatel oli internetis palju kuulajaid.^[24] Oktoobris 2010 naasis Brand Talksporti ja juhtis kahekümnel laupäeval jutusaadet, kuhu kutsus erinevaid külalisi, sh Noel Gallagheri ja Jonathan Rossi.^[25]

Taskuhääling

Alates 25. jaanuarist 2015 teeb Brand kaks korda nädalas taskuhäälingusaadet "The Russell Brand Podcast".^[26]

Kirjatöö

Aastatel 2006–2009 kirjutas Brand ajalehele Guardian jalgpalliteemalist veergu. 2006. ja 2007. aasta artiklite põhjal anti välja raamat "Irons in the Fire".

Novembris 2007 tuli välja Brandi esimene autobiograafia "My Booky Wook". Raamatut saatsid kiitvad arvustused. Näiteks ajalehes The Observer kirjutati, et Brandi lõbusas toonis üles tähendatud narkolugude ja patuelu kirjelduste kõrval teiste kuulsuste memuaarid kahvatuvad.^[27]

Juunis 2008 sõlmis Brand lepingu kirjastusega HarperCollins, mis lubas talle kahe raamatu ilmumise eest honorarina 1,8 miljonit naela.^[28]

Oktoobris 2008 ilmus raamat "Articles of Faith", kuhu olid kokku kogutud 2007. ja 2008. aastal Guardianis avaldatud kolumnid, samuti Brandi jalgpalliteemalised intervjuud Noel Gallagheri, James Cordeni ja David Baddieliga.

Septembris 2010 avaldati uus autobiograafia "Booky Wook 2: This Time It's Personal".

Brand jätkas Guardiani kolumnistina ja avaldas arvamust päevakajaliste sündmuste ja popkultuuri teemadel, muuhulgas kirjutas ta Amy Winehouse'i ja Robin Williamsi surmast. Samuti kritiseeris seda, kuidas valitsus 2011. aasta Londoni rahutusi ohjeldas ja väitis, et valitsus jättis rahutuste algpõhjused unarusse.^[29]

Oktoobris 2014 pälvis palju tähelepanu Brandi raamat "Revolution", mida nii kiideti^[30] kui ka laideti.^[31] Teos kutsus üles revolutsioonile, mis lõpetaks korporatsioonide türannia, keskkonna reostamise ja varandusliku ebavõrdsuse. Ka rahvusriigid on Brandi jaoks iganenud nähtus.

Novembris 2014 ilmus lasteraamat "Russell Brand's Trickster Tales: The Pied Piper of Hamelin", mis on kavade järgi uue raamatusarja avateos. Kriitikud tegid raamatu maha. Näiteks kirjutati, et kuigi Chris Riddelli illustratsioonid on ilusad, jääb raamatul puudu sidususest ja selgusest. Ajaleht The Independent kirjutas, et kui raamatu autor poleks kuulus, oleks käsikiri kirjastusest tagasi saadetud.^[32]

Aktivism

2009–2012. Esimesed sõnavõtud

Meeleavaldusel kõnelemas

Jaanuaris 2009 liitus Brand avaliku kirjaga, mille allkirjastanud kuulsused mõistsid hukka Iisraeli tegevuse Gaza sektoris.^[33]

Veebruaris 2009 avaldas Brand koos teiste kuulsustega ajalehes The Times poolehoidu tol ajal Iraanis kohtu ees olnud Baha'i usu liidritele.

Aprillis 2009 osales Londonis G-20 kokkusaamise vastasel meeleavaldustel.^[34]

Aprillis 2012 andis Brand parlamendikomitee ees tunnistusi narkomaania teemal. Brand rääkis, et narkootikumid tuleks dekriminaliseerida.^[35]

Juunis 2012 juhtis Brand üritust, mille raames dalai-laama kohtus Manchesteri noortega. Dalai-laama esindajate sõnul valiti Brand välja, kuna ta oli oma elu nii põhjalikult muutes näidanud üles spirituaalsuse väge.^[36]

Detsembris 2012 läks eetrisse BBC dokumentaalfilm "Russell Brand: From Addiction to Recovery". Brand on öelnud, et filmi tegemisele ajendas teda hea sõbra Amy Winehouse'i surm. Filmis esitab ta küsimusi selle kohta, kuidas Suurbritannia ühiskond kohtleb sõltlasi ja tegeleb sõltuvusega.^[37]

Juunis 2013 astus Brand üles Chelsea Manningule toetust avaldavas videos.^[38]

2013–2014. New Statesman, "Newsnight"

Alates 2013. aastast on Brand meelelahutuse juurest tõsiste teemade käsitlemise juurde liikunud.

Oktoobris 2013 andis ta intervjuu BBC telesaate "Newsnight" juhile Jeremy Paxmanile. Paxman küsis talt, et kuidas inimene, kes ise valimas ei käi, saab poliitikaajakirja jaoks artikleid kirjutada. Brand ütles, et ei ole oma elus kunagi valimas käinud, kuna ei näe hääletamisel mõtet. Poliitikud kaitsevad korporatsioonide huve, mitte ei esinda lihtinimesi. Brand teatas, et otsib alternatiive olemasolevatele võimustruktuuridele ja poliitilistele süsteemidele. Poliitikud ei tohiks planeeti hävitada, ebavõrdsust suurendada ega inimeste vajadusi eirata. Brand pooldab egalitaarset sotsialistlikku süsteemi, mis põhineks jõukuse ümberjagamisel, korporatsioonide suuremahulisel maksustamisel ja keskkonda ekspluateerivate ettevõtete vastutusele võtmisel. Kasumit peab Brand räpaseks sõnaks. Süsteem peaks arvestama keskkonna ja tavainimeste, mitte ainult eliidi huvidega. Eesmärkide poole liikumiseks on vajalik revolutsioon. Olemasoleva paradigma siseselt ei ole võimalik teha radikaalseid muudatusi, poliitikud ei paku inimestele tõelisi alternatiive.^[39]

24. oktoobril 2013 kirjutas Brand poliitikaajakirjas New Statesman ilmunud essees et tunneb muret selle pärast, et inimeste ahnus on maailma hävitamas. Ta kutsus üles poliitikat ja majandust jätkusuutlikuma tuleviku suunas ümber muutma.^[40]

Pärast 2014. aastat

Brand kärbetevastasel meeleavaldusel intervjuud andmas

27. veebruaril 2014 pani Brand alguse oma YouTube'i saatele "The Trews: True News with Russell Brand". Saates analüüsib ta päevakajalisi sündmusi, samuti kutsub ta infot jagama majandusteadlasi, ajakirjanikke ja aktiviste. Aasta lõpuks oli ta saadet teinud üle 200 osa.^[41]

Juunis 2014 osales Londonis kasinusmeetmete vastasel meeleavaldusel, mille raames 50 000 inimest marssis protesti märgiks BBC hoone juurest Westminsteri paleeni. Brand ütles rahva ees kõneldes: "Selle hoone inimesed [Briti parlamendisaadikud] laias laastus ei esinda meie huve. Nad esindavad oma sõpru, kes ajavad suurt äri. On aeg võim meile tagasi võtta. Võim ei ole seal, see on siin, meiega. Revolutsioon, mida meil vaja on, ei ole radikaalsete mõtete revolutsioon, vaid meil juba olemasolevate mõtete täidesaatmine".^[42]

Septembris 2014 esines Brand kõnega tuletõrjujate ametiühingu korraldatud meeleavaldusel, kus protestiti kärbete vastu. Brand kutsus avalikkust üles tuletõrjujaid toetama.^[43]

Oktoobris 2014 tuli välja raamat "Revolution". Sex Pistolsi John Lydon ütles Guardianis ilmunud intervjuus, et Brandi üleskutse hääletamata jätta on "kõige idiootsem asi, mida ma kuulnud olen".^[44]

26. novembril 2014 läks BBC 3-s eetrisse dokumentaalfilm "Russell Brand: End the Drug Wars", milles Brand uurib eri riikide uimastipoliitikat ja otsib kaastundlikku lähenemist uimastisõltlastele. Kaastunne on Brandi hinnangul sõltlaste teemale kõige pragmaatilisem lähenemine.^[45]

1. detsembril 2014 avaldas Brand toetust Londonis Hackneys asuva New Era elamukooperatiivi (New Era housing estate) liikmetele, kes protestisid üüri tõstmise vastu.^[46]

11. detsembril 2014 osales Brand BBC saates "Question Time". Saatekülaliste seas oli ka Suurbritannia Iseseisvuspartei juht Nigel Farage, kellega nad vastastikku üksteist solvasid.^[47]

Märtsis 2015 avas Brand New Era elamukooperatiivis kohviku Trew Era Cafe. Kohvikus asusid tööle uimastisõltuvusest paranevad narkomaanid.^[48]

Märtsis 2015 valisid ajakirja Prospect lugejad Brandi maailma tähtsuselt neljandaks mõtlejaks Thomas Piketty, Yanis Varoufakise ja Naomi Kleini järel.^[49]

Märtsis avalikustati ka 18–24-aastaste brittide poliitikaeelistusi uurinud küsitlus, mille kohaselt 40% vastanutest leidis, et poliitikas võiks tegutseda rohkem Brandi-sarnaseid inimesi, samas kui 28% küsitletud noortest ütles, et Brand ei saa aru, mida ta räägib.^[50]

Aprillis 2015 esilinastus Brandi ja režissöör Michael Winterbottomi koostöös valminud dokumentaalfilm "The Emperor's New Clothes". Filmis vaadeldakse 2007–2008 aasta majanduskriisi mõjusid ja arutatakse varandusliku ebavõrdsuse teemat.

29. aprillil 2015 laaditi YouTube'i video, milles Brand intervjueeris Tööpartei juhti Ed Milibandi.^[51][52] Peaminister David Cameron nimetas Brandi naljanumbriks ("Russell Brand's a joke") ja ütles, et temal taolisteks intervjuudeks aega ei ole.^[53]

2015. aasta mai alguses, mõned päevad enne Suurbritannia üldvalimisi, kutsus Brand oma jälgijaid üles valimistel osalema ja leiboristide poolt hääletama, et konservatiive võimult eemale hoida.^[54] Brand leidis Tööpartei juures mitmeid puudusi, kuid talle tundus, et leiboristid võiksid olla rahva poolt tulevale survele vastuvõtlikumad kui konservatiivid.^[55] Brandi sõnul tuleb demokraatiaga iga päev tegelda, mitte ainult valimiste ajal.^[54] Brand ise ei registreerinud end valijaks. Kuna valijaks registreerumise viimane päev oli 20. aprillil, kritiseeriti Brandi, et ta oma vaateid alles nii hilja muutis.^[56]

Valimisvõit läks konservatiividele. Brand ütles kommentaariks, et oli hakanud uskuma, et suudab ühiskonnas midagi mõjutada, kuid valimistel ilmnes, et ta oli traditsioonilise meedia osakaalu alahinnanud. Tuli välja, et suur osa inimesi tahabki, et konservatiivid oleksid võimul. Samuti ütles ta, et kuna tooride tegevusest tulenevalt saab ühiskonnas järgmise viie aasta jooksul olema palju õelust ("We're going to have no shortage of meanness over the next five years"), tuleb alternatiivi otsivatel inimestel üksteise vastu lahke olla, näidata üles kaastunnet ja üritada koostööd tehes muutusi ellu kutsuda.^[57][58]

Poliitilistest jõududest on Brand avaldanud toetust Kreeka Syrizale ja Hispaania Podemosele.^[58]

2015. aasta mai alguses pöördus Brandi poole Indoneesias Bali saarel kokaiini smugeldamise eest vangistatud ja surma mõistetud 58-aastane Lindsay Sandiford. Sandiford loodab, et Brandil õnnestub juhtumile tähelepanu tõmmata ja määratud karistust kergendada. ^[59]

Skandaalid

16. septembril 2010 võeti Brand Los Angelese lennuväljal vahi alla, kuna ründas paparatsot. Järgmisel päeval sai ta 20 000 dollari suuruse kautsjoni vastu tagasi vabadusse.^[60]

15. märtsil 2012 anti New Orleansis Brandi vastu välja vahistamiskäsk fotograafi mobiiltelefoni aknast välja viskamise eest.^[61]

3. septembril 2013 visati Brand välja ajakirja GQ auhinnatseremoonialt. Brand mainis seal auhinda vastu võttes tänukõnes, et ürituse sponsor Hugo Boss oli kunagi natsirežiimi jaoks vormirõivaid õmmelnud.^[62]

Isiklikku

Brandil on diagnoositud ärevus- ja tähelepanuhäire ning bipolaarne häire.^[63] Ta on endine buliimik ja on läbi elanud perioodi, mil tegeles enesevigastamisega.^[64]

Ta on üles näidanud huvi Hare Krishna liikumise^[65] ja transtsendentaalse meditatsiooni vastu.^[66]

Toetab jalgpalliklubi West Ham United.^[67]

Suhted

2009. aasta suvel tutvus Brand laulja Katy Perryga.^[68] Brand ja Perry kihlusid Indias 2009/2010 aastavahetust veetes ja abiellusid 23. oktoobril 2010 samuti Indias. 30. detsembril 2011 esitas Brand erimeelsustele viidates avalduse abielulahutuseks. Lahutus jõustus juulis 2012. Et paar ei sõlminud enne pulmi abielueelset lepingut, oleks Brand võinud nõuda endale poole Perry abieluaegsest teenistusest, kuid ta ei teinud seda. Perry teenis nende abielu ajal 44 miljonit dollarit.^[69]

Aastail 2013–2014 oli Brand suhtes Suurbritannia seltskonnadaami ja ajakirja New Statesman ajakirjaniku Jemima Khaniga. Mais 2014 pidi tabloid The Sun Brandile laimamise eest kahjutasu maksma. Ajaleht kirjutas 2013. aasta novembris, et Brand oli Khani teise naisega petnud. Brand annetas saadud raha 1989. aastal 96 inimese surmaga lõppenud Hillsborough' staadioni katastroofi uurimiseks.^[70] Brandi ja Khani suhe lõppes septembris 2014.

2016. aasta novembris sündis Brandi ja tema kihlatu Laura Gallacheri tütar Mabel. Brand on öelnud, et kavatseb lapse üles kasvatada sooneutraalselt.^[71] 2017. aasta augustis Brand ja Gallacher abiellusid.^[72] Paari teine tütar sündis 2018. aasta juulis.^[73]

Uimastid

Brand on minevikus ohtralt uimasteid tarvitanud ja ajakirjandus tuletab ta kunagist uimastitarbimist siiani meelde. Brand loobus uimastitest 2002. aastal, mil ta tabati jõulupeol tualetis heroiini kasutamas. Ta tegi läbi uimastivõõrutusprogrammi Focus 12 ja sai hiljem selle programmi patrooniks. 2009. aastal korraldas ta programmile mitu korjandusüritust ja on aidanud mitmel võõrutusravil osalenul uuesti ühiskonda sulanduda.^[74]

13. detsembril 2014 tviitis Brand, et tähistab uimastivaba elu 12. aastapäeva.^[75]