Gaza sektor
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Gaza sektor ehk Gaza tsoon ehk Gaza maariba on üks (väiksem) kahest araablaste Palestiina lahusasuvast osast (teine on Jordani Läänekallas).
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Gaza sektor kuulub formaalselt tervikuna Palestiina omavalitsuse administratsiooni alla.
Aastatel 1948–1967 valitses Gaza sektorit Egiptus (Egiptuse okupatsioon Gaza sektoris). Gaza territooriumi piirid määrati ajal, mil see oli Egiptuse Kuningriigi kontrolli all, 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja lõpus. Sel ajal loodi piiratud rahvusvaheline tunnustusega Kogu Palestiina protektoraat, milles sai pelgupaik paljudele palestiinlastele, kes olid Araabia-Iisraeli sõja ajal põgenenud või välja saadetud (vt Palestiinlaste väljasaatmine ja põgenemine Araabia-Iisraeli sõja ajal). Hiljem, Kuuepäevase sõja ajal, vallutas ja okupeeris Iisrael Gaza sektori, alustades aastakümneid kestnud Palestiina alade okupatsiooni, mis kehtis 2005. aastani.[1] 1990ndate keskpaiga Oslo lepped lõid Palestiina Omavalitsuse piiratud võimuorganina, mida juhtis ilmalik partei Fataḩ, kuni see kaotas 2006. aasta Palestiina parlamendivalimised sunniitlikule islamiparteile Ḩamās. Aastal 2007 võttis Ḩamās Gaza Gaza lahinguga Gaza sektoris juhtimise üle (vt Gaza sektor Ḩamāsi võimu all)[2][3][4][5] ja alustas seejärel Iisraeliga sõjalisi kokkupõrkeid.
Iisraeli seatud piirangud inimeste ja kaupade liikumisele Gaza sektoris ulatuvad tagasi 1990ndate algusesse.[6] 2005. aastal tõi Iisrael oma sõjaväe Gaza sektorist ühepoolselt välja (Sharoni plaan), likvideeris oma asundused ja kehtestas Gaza sektori ajutise blokaadi.[7] Pärast Ḩamāsi võimuhaaramist 2007. aastal muutus blokaad tähtajatuks.[8][9] Egiptus alustas oma Gaza sektori blokaadi samuti 2007. aastal.
Kuigi Iisrael oli tagasi tõmbunud, peeti Gaza sektorit rahvusvahelise õiguse järgi endiselt Iisraeli poolt okupeerituks (vt Legal Consequences Arising from the Policies and Practices of Israel in the Occupied Palestinian Territory, including East Jerusalem)[10] ning seda nimetati vabaõhuvanglaks[11].[12][13][14][15][16][17] Iisraeli tegevus Gaza sektoris alates 2023. aastal alanud Iisraeli-Ḩamāsi sõja algusest on toonud kaasa paljude inimeste hukkumise, elanikkonna massilise ümberasustamise (Gaza sektori evakueerimised), humanitaarkriisi (Gaza sektori humanitaarkriis) ja jätkuva näljahäda (Gaza sektori näljahäda)[18]. On teadlasi, rahvusvahelise õiguse eksperte ja inimõiguste organisatsioone, kes on seda tegevust nimetanud palestiinlaste genotsiidiks (Gaza sektori genotsiid)[19][20][21]. 2025. aasta jaanuari keskel algas ajutine relvarahu (2025. aasta Iisraeli-Ḩamāsi sõja relvarahu), mis kestis kaks kuud. Augustis algas 2025. aasta pealetung Gaza linnale.
Vastavalt Oslo lepetele hoiab Iisrael enda kontrolli all Gaza sektor õhuruumi ja territoriaalvett, maapiiri Iisraeliga põhjas ja idas ning merepiiri läänes. Egiptus hoiab enda kontrolli all Egiptuse ja Gaza tsooni vahelist piiri. Koostöös Egiptuse ja Euroopa Liiduga hoiab Iisrael videolülituse kaudu kaudselt enda kontrolli all inimeste liikumist lõunapiiril Egiptusega.
Vee- ja elektrivarustus ning telekommunikatsioonid sõltuvad Iisraelist.
Gaza sektoris paikneb Palestiina araablaste suurim linn ja omavalitsuse keskus Gaza, mille järgi piirkond on nime saanud.
Remove ads
Asend ja suurus
Gaza sektor on rannariba Lääne-Aasias Lõuna-Levandis Vahemere kagurannikul, see piirneb põhjas ja idas Iisraeliga 51 km pikkuselt ning edelas Rafaḩ linna juures Egiptusega 11 km ulatuses.[22] Gaza sektori pindala on 360 km². Tema pikkus on umbes 40 km, laius 6–14 km. Maismaapiiri pikkus on 62 km, rannajoon on 40 km pikkune.
Ajavöönd
Gaza sektoris kehtib Ida-Euroopa aeg, suvel Ida-Euroopa suveaeg.
Tähised
Palestiina kaugekõne-maakood on 970, kuid seda saab kasutada ainult araabia maadest helistades. Kõik kõned läbivad Iisraeli telekommunikatsioonivõrgu, mistõttu alati töötab Iisraeli maakood 972. Gaza sektorisse helistades lisatakse prefiks 082.
Loodus
Nagu kogu ajaloolise Palestiina Vahemere rannik, koosneb Gaza tsoon liivast ja luidetest. Ainult 14% pindalast on põllumajanduslikult kasutatav maa.
Kõrgeim punkt on Abu 'Awdah (105 m üle merepinna) tsooni kagunurgas.
Aasta keskmine sademete hulk on 150–450 mm. Põhjavett on rikkalikult.
Gaza sektori peamine jõgi on Wadi Gaza, mille ümber loodi Wadi Gaza looduskaitseala, et kaitsta sektori ainsat looduslikku rannikumaad.[23]
Remove ads
Rahvastik
Aastal 2004 oli elanikke hinnanguliselt 1 145 100, 2007. aasta juulis 1 481 080, 2008. aastal 1 500 000.[24] Elanike arv kahekordistub praeguse sündimuse tempo juures umbes iga 15–20 aasta tagant.
2010. aastal elas Gaza sektoris umbes 1,6 miljonit inimest, kellest peaaegu 1,0 miljonit olid ÜROs registreeritud põgenikud.[25] Umbes 60% neist olid põgenikud, kes 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal oma kodudest välja aeti või sealt lahkusid. Sektori populatsioon on sellest ajast alates jätkuvalt kasvanud, tänu sündimusele, mis oli 1991. aastal 8,3 last naise kohta. 2013. aastal oli see langenud 4,4 lapseni naise kohta, mis oli endiselt üks kõrgemaid kogu maailmas.[26] Üle poole rahvastikust on nooremad kui 15-aastased.
Elanike arv oli 2017. aasta juulis hinnanguliselt 1 795 183[27]. Palestiina statistikabüroo 2024. aasta lõpu hinnangu järgi oli Gaza sektori rahvaarv 2,1 miljonit; see oli alates Iisraeli-Ḩamāsi sõja algusest 2023. aastal 6% vähenenud.[28] Rahvastiku tihedus on 5967,5 in/km². Gaza sektor on üks tihedamini asustatud territooriume (vt Riikide ja sõltkondade loend rahvastiku tiheduse järjekorras). Seal elavad põhiliselt Palestiina põgenikud ja nende järglased.
Gaza tsoonis on järgmised linnad:
- Gaza
- Khān Yūnis
- Dayr al-Balaḩ
- Rafaḩ
- Bayt Lāhiyah
- Jabāliyā
Khān Yūnise linn asub Rafaḩ'st 7 km (4,3 mi) kirdes. Khān Yūnise ja Gaza linna vahelisel rannikul asuvad veel mitmed linnad. Beit Lahia ja Beit Hanouni linnaosad külgnevad Gaza linnaga vastavalt põhja ja kirde poolt.
Iisraeli Gush Katif asundused paiknesid Rafaḩ ja Khān Yūnise linnade vahel juudi enklaavis kuni 2005. aasta augustini, mil Iisraeli relvajõud nad sealt evakueerisid. Asunduses elas umbes 8600 elanikku, kellest paljud olid ortodoksed juudid.[29]
Remove ads
Majandus
Gaza sektori majandus sõltub väiketööstusest ja põllumajandusest. Pärast aastatepikkust langust oli Gaza majandusel 2000. aastate lõpus mõningane tõus, millele andis hoogu välisabi. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel kasvas majandus 2011. aastal 20 protsenti ja sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta 19 protsenti.[30] Tööpuudus langes 29%-ni, mis oli siis viimase kümne aasta madalaim.[31]
Gaza majandust iseloomustab 2020. aastatel suur tööpuudus ja vaesumine, kusjuures üle 75% elanikkonnast sõltub humanitaarabist. Pärast 2005. aastat ei püüa Iisrael kontrollida sektori majandust, et teenida oma huve, praeguse poliitika eesmärk on piirata elanikkonna nõudmisi riiklikele, poliitilistele ja majanduslikele õigustele, mis on kujunenud humanitaarprobleemiks.[32]
Gaza sektori majandust takistab tõsiselt Egiptuse ja Iisraeli peaaegu täielik blokaad, piiratud on maismaalt juurdepääs, toimub range sise- ja välisjulgeoleku kontroll. Mõju avaldavad Iisraeli sõjalised operatsioonid ning piirangud tööjõu liikumisele ja kaubandusele üle piiri. ÜRO 2015. aasta aruandes hinnati, et 72% elanikkonnast kannatab toidupuuduse all. Sissetuleku suuruseks elaniku kohta hinnati 2009. aastal 3100 USA dollarit, mis oli maailmas 164. kohal.[33] ÜRO aruandes 2022. aastal hinnati Gaza sektori töötuse määraks elanikkonnast 45% ja vaesuse osaks 65%, elatustase oli langenud 2006. aastaga võrreldes 27% ja 80% elanikkonnast sõltus rahvusvahelisest abist.[34]
Ametlikult on käibel Iisraeli uus seekel, faktiliselt Egiptuse nael.
Remove ads
Ajalugu
- Vaata ka: Gaza ajalugu
Ajalooliselt on Gaza sektori ala olnud osa ajaloolisest piirkonnast Palestiinast.
Viimase 3500 aasta jooksul on Gaza sektori ajalugu kujundanud tema asend Põhja-Aafrikat Levandi viljaka maaga ühendaval teel. Ta oli strateegiliselt tähtis Egiptuse kuningatele ja paljudele hilisematele riikidele, mis piirkonda valitseda tahtsid. Seetõttu on ta korduvalt olnud suurte sõjakäikude keskmes. Gaza sektori peamaantee Şalāḩ ad-Dīni tee on üks maailma vanemaid. Seda on kasutanud Vana-Egiptuse kuningate ja Aleksander Suure väed, ristisõdijate ratsavägi ning Napoleon.
Vanaaeg
Gaza piirkond oli vanaajal oluline kaubanduskeskus Aafrika, Aasia ja Euroopa piirialal.
Gaza linna on esmamainitud 15. sajandil eKr.
Kui mererahvad 12. sajandil eKr ründasid Egiptust, hõivasid selle ala vilistid ning tegid sellest oma asuala keskuse.
Alates 8. sajandist eKr vahetus piirkonnas võim kiiresti. Ala oli vaheldumisi Vana-Egiptuse, Assüüria ja Uus-Babüloonia võimu all.
6. sajandi lõpust eKr oli piirkond Pärsia võimu all.
Aleksander Suur vallutas ägedat vastupanu osutava Gaza linna 332 eKr pärast kolm kuud kestnud piiramist. Seejärel tapsid tema väed kõik linna meessoost elanikud. Piirkonda valitsesid hiljem Ptolemaiosed Egiptusest ja Seleukiidid Süüriast.
1. sajandil eKr vallutas piirkonna Rooma riik. Roomlased ehitasid Gaza linna taas üles, nii et ta puhkes jälle õitsele. Läbi Palestiina viis kaubatee Via Maris.
Keskaeg
Pärast Yarmūki lahingut 636 vallutasid linna araablased.
11. sajandil vallutasid piirkonna ajutiselt ristisõdijad.
12. sajandil hõivasid selle Egiptuse mamelukid.
Uusaeg
1517. aastal langes mamelukkide riik Osmanite riigi võimu alla.
Aastal 1906 kehtestasid Osmanite riik ja Briti impeerium piirkonna piiri Briti mõju all oleva Egiptusega (Egiptuse ja Gaza sektori piir).
Kui Esimene maailmasõda lõppes ja Keskriigid (sealhulgas Osmanite riik) sai lüüa, jagati osa Osmanite riigi aladest. Gaza sektor läks Briti impeeriumi kontrolli alla. Britid otsustasid valitsemise delegeerida Egiptusele, kuid Egiptus keeldus.[35] Gaza sektor, mille Briti impeerium oli 1917–1918, okupeerinud, läks jäi Briti valitsemise alla, 1920–1948 rahvusvahelist tunnustatuna Rahvasteliidu Palestiina mandaatala koosseisus.
1948–1959: Kogu Palestiina valitsus
Pikemalt artiklites Kogu Palestiina protektoraat ja Kogu Palestiina valitsus
Araabia-Iisraeli sõja, täpsemalt 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal põgenesid või küüditati kümned tuhanded palestiina põgenikud Gaza sektorisse (1948. aasta palestiinlaste põgenemine ja väljasaatmine).[36] Sõja lõpuks elas 25% Palestiina mandaatala araablastest Gaza sektoris, kuigi see piirkond moodustas kõigest 1% mandaatala territooriumist.[37] 1949. aastal loodi pagulasprogrammide haldamiseks ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsioon (UNRWA).[38]
22. septembril 1948 (peaaegu 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja lõpus) kuulutas Araabia Liiga Egiptuse poolt okupeeritud Gaza linnas välja Kogu Palestiina valitsuse, osalt selleks, et piirata Transjordaania mõju Palestiinale. Kogu Palestiina protektoraati tunnustasid kiiresti kuus Araabia Liiga tollasest seitsmest liikmest (välja arvatud Transjordaania): Egiptus, Süüria, Liibanon, Iraak, Saudi Araabia ja Jeemen.[39][40]
Pärast lahingute lõppu määras 24. veebruaril 1949 sõlmitud 1949. aasta Iisraeli–Egiptuse relvarahukokkulepe kindlaks eraldusjoone Egiptuse ja Iisraeli vägede vahel, mis on ühtlasi tänapäevane piir Gaza sektori ja Iisraeli vahel. Mõlemad pooled kuulutasid, et see ei ole riigipiir. Lõunapiir Egiptusega jäi muutumatuks.
Gazas ja Egiptuses elavatele palestiinlastele anti välja Kogu Palestiina passid. Egiptus ei pakkunud neile kodakondsust. Alates 1949. aasta lõpust said nad abi otse UNRWAlt. Suessi kriisi (1956) ajal okupeerisid Gaza sektori ja Siinai poolsaare Iisraeli väed, mis seejärel rahvusvahelise surve tõttu lahkusid. Kogu Palestiina valitsust peeti peaaegu ainult Egiptuse võimu fassaadiks, millel on vähe iseseisvat rahastust ja mõju. Hiljem viidi see üle Kairosse ja 1959. aastal kaotas Egiptuse president Jamāl ‘Abd an-Nāşir selle oma määrusega.
1956–1957: Iisraeli okupatsioon
- Pikemalt artiklis Iiraeli okupatsioon Gaza sektoris
- Vaata ka: Suessi kriis
1956. aasta Suessi kriisi (teise Araabia–Iisraeli sõja) ajal tungis Iisrael Gaza sektorisse ja Siinai poolsaarele. 3. novembril ründasid Iisraeli kaitsejõud Egiptuse ja Palestiina vägesid Khăn Yūnisis.[41] Khăn Yūnisi linn avaldas vallutamisele vastupanu ja Iisrael vastas ränga pommitamisega, mis tõi kaasa palju tsiviilohvreid.[42] Pärast verist lahingut murdsid Iisraeli 37. soomusbrigaadi tankid M4 Sherman läbi Khăn Yūnisi ees olnud tugevalt kindlustatud liinidest, mida hoidis 86. Palestiina brigaad.[43]
Pärast tänavalahinguid Egiptuse sõdurite ja Palestiina fidā'ī 'dega langes Khān Yūnis Iisraeli vägede kätte.[44]
Pärast linna vallutamist panid Iisraeli kaitsejõud väidetavalt toime Khān Yūnisi veresauna.[44] Iisraeli väed hakkasid hukkama relvastamata palestiinlasi, peamiselt tsiviilisikuid; ühel juhul seati mehed keskväljakul seina äärde ritta ja lasti kuulipildujatega maha.[45] Väite veresauna kohta esitas ÜRO Peaassambleele 15. detsembril 1956 UNRWA direktor Henry Labouisse, kes teatas "usaldusväärsetest allikatest", et tapeti 275 inimest, neist 140 põgenikku ja 135 kohalikku elanikku.[46]
12. novembril, mitu päeva pärast lahingutegevuse lõppu, hukkas Iisrael sõjaväelise operatsiooni käigus Rafaḩi põgenikelaagris 111 inimest (1956. aasta Rafaḩi veresaun). See kutsus esile rahvusvahelist kriitikat.[47][48]
Iisrael lõpetas okupatsiooni 1957. aasta märtsis rahvusvahelise surve tõttu. Nelja kuu pikkuse Iisraeli okupatsiooni ajal tapeti 900–1231 inimest[49]. Prantsuse ajaloolase Jean-Pierre Filiu andmetel tapeti, haavati, vangistati või piinati selle okupatsiooni ajal 1% Gaza sektori elanikkonnast.[50]
1959–1967: Egiptuse okupatsoion
- Pikemalt artiklis Egiptuse okupatsioon Gaza sektoris
Pärast Kogu Palestiina valitsuse laialisaatmist 1959. aastal jätkas Egiptus Gaza sektori okupeerimist, tuues ettekäändeks panarabismi. Egiptus ei annekteerinud seda, vaid haldas seda sõjaväelise kuberneri kaudu. Kui Gaza sektorisse tuli 200 000 Palestiina põgenikku ja väljasaadetut (umbes veerand nende koguarvust),[51] siis see tõi piirkonnas kaasa elatustaseme järsu languse. Et Egiptuse valitsus piiras liikumist Gaza sektorisse sisse ja sealt välja, ei saanud elanikud mujalt tasuvat tööd otsida.[52]
1967: Iisraeli okupatsioon
- Pikemalt artiklis Iisraeli okupatsioon Gaza sektoris
- Vaata ka: Iisraeli sõjaväeline administratsioon ja Iisraeli tsiviiladministratsioon
Juunis 1967, Kuuepäevase sõja ajal, vallutasid Iisraeli kaitsejõud Gaza sektori. Iisraeli lõunapiirkonna väejuhatuse ülema Ariel Sharoni juhtimisel hukati ilma kohtuprotsessita kümneid palestiinlasi, keda kahtlustati vastupanuliikumisse kuulumises.[53]
Aastatel 1967–1968 saatis Iisrael Gaza sektorist välja ligikaudu 75 000 elanikku, keda Golda Meir nimetas viiendaks kolonniks. Peale selle ei lubatud vähemalt 25 000 Gaza sektori elanikul pärast 1967. aasta sõda tagasi pöörduda. Kokku kaotas Gaza sektor 1967–1968 konservatiivsel hinnangul umbes 25% oma sõjaeelsest elanikkonnast.[54] Aastatel 1970–1971 kasutas Ariel Sharon nn viie sõrme strateegiat. Gaza sektor jagati viieks tsooniks, mille vahel ei olnud vaba liikumist. Igasse tsooni rajati sõjaväeala ja asundused. Territooriumi killustatus hõlbustas haldust ja kontrolli elanike üle. Buldooseritega lammutati tuhandeid kodusid ja palju beduiiniperekondi saadeti välja Siinai poolsaarele.[55][56][57]
Pärast Yom Kippuri sõda (1973–1987 jäi ametlik majandusarengupoliitika Gaza sektoris samaks nagu 1969. aastal – kohalikke investeeringuid oli vähe ning majanduslikud võimalused eeldasid peamiselt Iisraelis töötamist.[58]
Tom Segevi sõnul on palestiinlaste riigist väljaajamise idee olnud sionistlikule mõtlemisele omane juba üsna algusest peale.[59] 1967. aasta detsembris peetud Iisraeli julgeolekukabineti ajurünnakul selle üle, mida teha äsja okupeeritud alade araabia elanikkonnaga, oli peaminister Levi Eshkoli üks ettepanek Gaza kohta: inimesed võib-olla lahkuksid, kui Iisrael piiraks nende varustamist veega.[60] Varsti võeti kasutusele mitu abinõu, sealhulgas rahalisi stiimuleid, et hakata Gaza sektori elanikke julgustama mujale välja rändama.[59][61] Pärast 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõda "püüdsid mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid reageerida" ning asutati American Near East Refugee Aid, et konflikti ohvreid aidata, pakkudes neile kohest hädaabi.[62]
.jpg)
 | Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
1967–2005
Kuuepäevases sõjas 1967. aastal vallutas Iisrael Egiptuselt muu hulgas Gaza tsooni.
Iisrael rajas Gaza tsooni mitu juudi asundust (Neẕarim, Kefar Darom, Gush Qatif). Need hõlmasid 40% Gaza tsooni pindalast ja seal elas 8000 asunikku. Gaza tsooni araablastest elanikel ei olnud neile asundustele ligipääsu ning nad lõikasid ära tee randa ja põldude juurde.
Alates Gaza-Jeeriko leppest oli Gaza tsoon valdavalt Palestiina omavalitsuse all.
Alates Teise intifāḑah' väljakuulutamisest 1994. aastal oli Iisraeli ja Palestiina vahel korduvaid veriseid kokkupõrkeid. Gaza tsoon on endiselt islamistliku Ḩamāsi kants.
2004. aastal viisid Iisraeli relvajõud läbi operatsiooni Vikerkaar relvade salakaubaveo tõkestamiseks.
2005
Iisraeli peaminister Ariel Sharon alustas 2005 pärast pikaajalisi sisepoliitilisi tülisid nn Sharoni plaani järgi tagasitõmbumist Gaza tsoonist, mis hõlmas kõikide juudi asunduste likvideerimist piirkonnas. Knessetis oli see plaan saanud 60 poolt- ja 47 vastuhäält. Sellise enamuse saamiseks pidi Sharon toetuma opositsiooni, sealhulgas Tööpartei häältele, sest tema enda partei oli selles küsimuses lõhenenud ning mõned selle saadikud hääletasid vastu.
15. augustil 2005 algas Gaza tsoonist tagasitõmbumine keeluga Iisraeli tsiviilisikutele Gaza tsooni siseneda ja seal viibida. 21 piirkonnas paikneva juudi asunduse asunikule anti algul 48-tunnine tähtaeg piirkonnast lahkumiseks. Seejärel algas Iisraeli vägede väljaviimine. Mõne päevaga lahkuti juudi asundustest. Majad lammutati, et anda need alad araablastele üle. 2005. aasta 12. septembri hommikul lahkus Kisufimi piiripunkti kaudu Gaza tsoonist viimane Iisraeli sõjaväekonvoi. Sellega lõppes Iisraeli 38 aastat kestnud sõjaline kohalolek Gaza tsoonis. Palestiina araablased tähistasid seda paugutamise ja tuututavate autode rongidega. Mitmes juudi asunduses süütasid araablased sünagoogi, mis oli ainsa hoonena püsti jäetud.
Järgnes verine võitlus araabia klannide vahel ning Ḩamāsi ja Fataḩi vahel. Hukkus sadu tsiviilisikuid. Infrastruktuuri väljaehitamine takerdus.
Sagenesid raketirünnakud Iisraeli territooriumile. 25. detsembril 2005 andis Ariel Sharon vägedele korralduse raketirünnakuid Iisraeli linnadele takistada. Selleks oli ette nähtud 2,5 km laiune tsoon Gaza tsooni põhjaosas, kuhu Palestiina araablastel oli sissepääs keelatud. 27. detsembril 2005 kutsus Iisraeli armee selle "turvatsooni" elanikke valjuhääldite ja lendlehtedega üles sealt lahkuma.
2007
Juunis 2007 jõudsid Palestiina juhtivate poliitiliste rühmituste, islamistliku Ḩamāsi ja mõõdukama Fataḩi vahelised pinged uude haripunkti. 14. juunil 2007 läks kontroll Gaza tsooni üle Ḩamāsi kätte.
Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās kutsus 17. juunil 2007 ametisse Salām Fayyāḑi valitsuse, mida Ḩamās aga ei tunnustanud. See ajendas Ḩamāsi ja Fataḩi vahelise Gaza lahingu, millest tuli võitjana välja Ḩamās.
Selle konflikti tagajärjel valitseb Gaza tsooni faktiliselt islamistlik Ḩamās eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Ḩamāsil on kavas rajada oma riik, mida hakataks valitsema šariaadi kohaselt. 30. juulil kutsus Hanīyah Gaza tsooni üle 40 välismaa ajakirjaniku.
19. septembril 2007 kuulutas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus Gaza tsooni "vaenulikuks alaks", viidates sagenevatele raketirünnakutele. Kaitseminister Ehud Baraki sõnul ei piisanud selleks enam õhurünnakutest rakettide oletatavate asupaikade pihta ja maavägede lühiedasitungidest. Enne Gaza tsoonile suure rünnaku alustamist proovitavat Ḩamāsi nõrgestamiseks alternatiivseid meetmeid. Need nägid ette kütuse ja elektriga varustamise vähendamist ning kaubavahetuse ja piiriületusvõimaluste piiramist, vältides aga humanitaarkriisi[63]. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon kutsus seepeale Iisraeli üles oma otsust veel kord kaaluma, viidates sellele, et Iisraelil on kohustused tsiviilelanike ees ning inimõigusi tuleb austada. Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās nimetas seda otsust meelevaldseks, kuna seetõttu peaks 1,5 miljonit Palestiinlast vastutama araablaste tegude eest, mida nemad ei ole korda saatnud.[64]
2008
Reaktsioonina Ḩamāsi jätkuvatele rünnakutele Gaza tsooni põhjaosast Iisraeli linna Sederoti pihta raketirünnakutele rakettidega Qasām sulges Iisrael 18. jaanuaril 2008 piiripunktid Gaza tsooniga ning lõpetas Gaza tsooni kütusega (nafta, bensiini ja maagaasiga) varustamise. Ainus naftat kasutav elektrijaam Gaza linna juures pidi pühapäeval, 20. jaanuaril 2008 kella 20 paiku elektritootmise katkestama, mis tingis suure (vähemalt 800 000 elanikku puudutava) elektrikatkestuse Gaza tsoonis. Elektrikatkestuses süüdistasid teineteist Iisrael ja Ḩamāsi režiim eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Iisraeli poole arvates oli elektritootmise katkestamine ja elektrikatkestus lavastatud, et rahvusvaheline üldsus mõjutaks Iisraeli blokaadi lõpetama; et Iisraelist tuleb kaablite kaudu 70% Gaza tsooni elektrist, ei olevat elektrikatkestusel seost bensiiniga varustamise katkestamisega. Ka kütusevarud olevat olnud elektritootmise jätkamiseks piisavad. Samuti olevat neil olnud mitmenädalased toiduvarud.[65] Et paljud pagaritöökojad pidid elektri puudumise tõttu töö katkestama, tekkisid suured leivajärjekorrad. Kalurid ei saanud bensiini puudumise tõttu merele minna. Maḩmūd ‘Abbās kutsus Iisraeli üles taastama bensiini ja maagaasiga varustamise ning avama piiripunktid.[66] Varsti teatas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus piiride avamisest ning abisaadetiste ning elektritarnete taastamisest.[67]
23. jaanuaril 2008 lõhkasid sissid mitusada meetrit Gaza tsooni ja Egiptuse vahelisest piirimüürist Philadelphi koridorist. Julgeolekujõud ei suutnud piiri ületamist takistada. Kümned tuhanded Palestiina araablased valgusid Egiptuse Põhja-Siinai kubernerkonda. Piirilinna Rafaḩi Egiptuse osast sai koht, kust käidi leiba jm kaupu ostmas. Egiptuse arstide liit saatis üle piiri 20 tonni ravimeid; julgeolekujõud lubasid neil saata üle piiri veel miljoni naela eest ravimeid. USA avaldas avatud piiri pärast muret; Egiptus kinnitas, et piir suletakse lähipäevil. Kairos avaldas 2000 inimest meelt Gaza tsooni elanike toetuseks. Politsei sulges peatänavad ja sadu demonstrante võeti kinni.[68] Iisraelist hakkasid kostma hääled, et Gaza tsooni elanike varustamine tuleb jätta Egiptuse õlule, nagu see Kuuepäevase sõjani 1967 oli olnud.[69]
2007. aastast on Gaza tsoon rühmituse Ḩamās kontrolli all. 19. detsembril 2008 kuulutas Ḩamās juunis 2008 Iisraeliga sõlmitud vaherahu Gaza piirkonnas lõppenuks. Gaza tsoonist hakati tulistama rakette Iisraeli linnade pihta. 27. detsembril alustas Iisrael operatsiooni "Sulatina" õhuvägede rünnakuga arvatavate Ḩamāsi juhtide asupaikade ja ühendusteede pihta.
2009
3. jaanuaril 2009 algas Iisraeli tanki- ja jalaväe sissetung Gaza tsooni. 4. jaanuariks oli õhurünnakutes hukkunud umbes 460 inimest, nende seas mitu Ḩamāsi juhti, kuid ka palju lapsi ja naisi. Õhust rünnati hooneid, mida Iisraeli väitel kasutati relvaladudena: politseijaoskondi, koole, haiglaid, ÜRO ladusid, mošeesid, Ḩamāsi valitsushooneid ja muid hooneid.[70] Iisrael teatas, et rünnak oli vastus Ḩamāsi raketirünnakutele Lõuna-Iisraelis, mida 2008. aastal oli kokku üle 3000 ja mis olid intensiivistunud operatsioonile eelnenud paari nädala jooksul. Iisrael soovitas sõjaliste sihtmärkide lähedal asuvatel inimestel enne rünnakuid lahkuda.
5. jaanuaril alustasid Iisraeli kaitsejõud tegevust Gaza tihedalt asustatud linnakeskustes. Ḩamās intensiivistas oma raketi- ja miinipildujarünnakuid peamiselt tsiviilobjektide vastu Lõuna-Iisraelis, jõudes esimest korda konflikti jooksul suurematesse linnadesse Beersheba ja Ashdod.[71]
Relvakonflikt Gaza sektori palestiinlaste poolsõjaväeliste rühmituste ja Iisraeli kaitsejõudude (IDF) vahel kestis kolm nädalat ja lõppes 18. jaanuaril 2009 ühepoolse relvarahuga Iisraeli poolt. Sellele järgnes Ḩamāsi ühenädalase relvarahu väljakuulutamine 12 tundi hiljem.[72] Iisraeli kaitsejõud lõpetasid lahkumise Gazast 21. jaanuaril. Konflikt põhjustas 1166–1417 palestiinlase ja 13 Iisraeli kodaniku surma.[73]
2023
7. oktoobril 2023 korraldas Ḩamās Gaza sektorist ulatusliku rünnaku Iisraeli vastu. Üllatusrünnak algas hommikul Iisraelis paiknevate asulate ja objektide suunas välja saadetud vähemalt 3000 raketiga.[74] Paralleelselt murdis umbes 2500 Palestiina võitlejat läbi Gaza-Iisraeli piiril paiknevast tõkestavast tarast, tungis Iisraeli asulatesse ning asus ründama Iisraeli kogukondade tsiviilisikuid.[75] Vähemalt 1400 inimest mõrvati,[76] nende hulgas olid peamiselt elanikud kaheksast Lõuna-Iisraeli kibutsist, aga ka 260 inimest, kes osalesid noorte muusikafestivalil Re'im.[77] Gaza sektorisse viidi tsiviilpantvangid, sealhulgas naised ja lapsed, ning vangistatud Iisraeli sõdurid.[78]
Ḩamās teatas, et nad on saanud Iraanilt toetust Iisraeli ründamiseks ja et rünnak tehti vastusena Iisraeli asunike vägivallale, Gaza sektori blokaadile, Jeruusalemma Al–Aqsa mošee rüvetamisele ning Iisraeli julmustele palestiinlaste vastu aastakümnete jooksul.[79]
9. oktoobril 2023 kuulutas Iisrael Ḩamāsile sõja ja kehtestas Gaza sektorile "täieliku blokaadi". Blokaadi kuulutas välja Iisraeli kaitseminister Yoav Gallant, kes teatas: "Ei anta elektrit, toitu ega kütust, kõik varustusteed on suletud. Me võitleme inimloomadega ja tegutseme vastavalt."[80]
Iisrael alustas rünnatud piirkondade puhastamist Ḩamāsi võitlejatest ning samaaegselt õhurünnakuid Gaza sektorile, mille käigus oli 15. oktoobri seisuga hukkunud 2750 palestiinlast. ÜRO teatas, et umbes 1 miljon palestiinlast, peaaegu pool Gaza elanikkonnast, on piirkonnasiseselt ümberasunud.[81] Humanitaarkriisi oht kasvas pärast seda, kui Iisrael katkestas toidu-, vee-, elektri- ja kütusetarned Gazasse, mis oli juba varem blokeeritud nii Egiptuse kui ka Iisraeli poolt.[82] Iisrael kutsus üles 1,1 miljonit Gaza elanikku Gaza põhjaosast evakueeruma, samal ajal kui Ḩamās käskis elanikel jääda koju ja blokeeris lõunasse viivad teed.[83] ÜRO ja paljud riigid nõudsid viivitamatut relvarahu. Inimõigusorganisatsioonid kutsusid üles võtma vastu sõja eest põgenevaid Gaza elanikke.[84] Kuna sõjategevuse käigus on hukkunud palju tsiviilelanikke, on ÜRO eriraportööridest koosnev rühm ja inimõigusorganisatsioonid nii Iisraeli kui ka Ḩamāsi süüdistanud sõjakuritegudes.[85]
Remove ads
Vaata ka
- Palestiina ajalugu, Palestiina (piirkond)
- Levandi ajalugu
- Gaza humanitaarkriis
- Gaza tervishoiuministeerium
- Donald Trumpi Gaza sektori ettepanek 2025. aasta septembris
- Global Sumud Flotilla
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads