Sergius II

Sergius II oli paavst 844–847. Ta oli 102. paavst.

Sergius II
Valitsemisaja algus	jaanuar 844
Valitsemisaja lõpp	27. jaanuar 847
Eelkäija	Gregorius IV
Järeltulija	Leo IV
Sünnikuupäev	vahemikus 785–795
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	27. jaanuar 847
Surmakoht	Rooma

Sergius sündis Roomas Galline Bianche linnaosas millalgi ajavahemikul 785–795. Ta oli Sergiuse poeg ja pärines aristokraatlikust suguvõsast, kust põlvnesid ka paavstid Stephanus IV ja Hadrianus II. Tal oli vend Benedictus, kellest sai hiljem Albano piiskop.

Sergius õppis Lateraani õppeasutuses (schola cantorum), sai Leo III ajal akolüüdiks ja Stephanus IV ajal alamdiakoniks. Ta ordineeriti paavst Paschalis I poolt Rooma Santi Silvestro e Martino ai Monti kiriku preestriks (kardinalpreester) ja Gregorius IV määras ta ülempreestriks.

Sergius põdes podagrat.

Paavstiks saamine

Sergius II valiti paavstiks Rooma aadli toetusel jaanuaris 844 (Salvador Miranda andmetel 25. jaanuaril) San Martino kirikus, kuna Rooma elanikud olid Lateraani palees kuulutanud paavstiks diakon Johannese. Sergiuse toetajad hõivasid varsti Lateraani palee, kuid säästsid tema palvel surma mõistetud Johannese elu, kes saadeti kloostrisse.

Sergius II pühitseti ametisse Rooma Peetri kirikus ilma Frangi keisri Lothar I ametliku tunnustuseta, nagu seda sätestas 824. aasta konstitutsioon. Paavsti valimise kinnitas hiljem Rooma sinod.

Suhted Frangi riigiga

Kuna Sergius II pühitseti ametisse ilma Frangi keisri tunnustuseta, saatis keiser Lothar I 844 Itaaliasse oma poja, Itaalia asekuninga Ludwigi ja Metzi peapiiskopi Drogo, kelle väed rüüstasid paavsti valduseid.

Sergius II võttis Ludwigi Roomas pidulikult vastu, kuid pidi tema nõudel korraldama sinodi, mis kinnitas Sergiuse paavstiks. Paavst kroonis 15. juunil 844 Ludwigi Itaalia kuningaks ja määras Drogo Alpidest põhja pool asuvate maade apostellikuks vikaariks. Paavst ja kuningas leppisid kokku, et tulevikus ei pühitseta ühtki paavsti ametisse ilma keisri nõusolekuta. Samas keeldus paavst Ludwigile andmast lojaalsusvannet, põhjendades seda sellega, et vannet võidakse anda keisrile, kuid mitte tema pojale. Ka ei soostunud paavst rehabiliteerima Ludwig Vaga vastu 835 asunud ja hiljem tagandatud Reimsi piiskoppi Ebbot ja Narbonne’i piiskoppi Bartholomeust.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Sergius II üritas 846. aastal lahendada Grado patriarhi Veneriuse ja Aquileia patriarhi Andrease vahelist tüli.

Ta nimetas Bari piiskopi Angelariuse Bari ja Canossa piiskopiks.^[1]

Sisepoliitika

Kaasaegsed kritiseerisid Sergius II-t tema finantseerimisviiside pärast, kuna tema ajal lokkas kirikuametkondades simoonia. Kui araablased vallutasid augustis 846 Gregoriopolise kindluse ning rüüstasid 25. augustil Rooma Peetri kiriku ja San Paolo fuori le Mura kiriku, siis pidasid kaasaegsed seda Jumala märgiks.

Paavst pöördus abi saamiseks keisri ja Ludwigi poole, kuid tulemusteta ja araablaste rünnaku lõi lõpuks tagasi Spoleto hertsog Guido.

Uued kardinalid

Sergius II ajal sai kardinaliks kolm vaimulikku: Santi Quattro Coronati vaimulik ja hilisem paavst Leo, vaimulik Fortunatus Amalarius ja diakon Nicolaus.

Onupojapoliitika

Sergius II ordineeris oma venna Benedictuse Albano piiskopiks. Benedictusest sai ka Frangi keisri esindaja Roomas.

Sergius II kultuuriloos

Sergius II ajal ehitati Lateraani basiilika juurdeehitised ja taastati Marcianuse akvedukt.

Kirjanik Donna Woolfolk Cross on Sergiust maininud oma 1996 avaldatud teoses "Paavst Johanna", kus ta heidab paavstile ette õgardlust.