Sotsiaalinformaatika

Sotsiaalinformaatika on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite uurimine kultuurilises või institutsioonilises kontekstis^[1]. Teise definitsiooni järgi on infotehnoloogia disaini, kasutamise ja tagajärgede interdistsiplinaarne uurimine, kus võetakse arvesse nende koosmõju institutsionaalses ja kultuurilises kontekstis^[2].

Sotsiaalinformaatika on erialadevaheline valdkond^[3], osa suuremast sotsiaalmajanduslikust uurimistööst, millega uuritakse viise, kuidas tehnoloogilised artefaktid ja inimeste sotsiaalne kontekst vastastikku moodustavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia komplekti. Mõned sotsiaalinformaatika pooldajad võrdlevad bioloogilise koosluse seost oma keskkonnaga tööriistade ja neid kasutavate inimeste vahelise seosega. Center for Social Informatics (selle asutas Dr. Rob Kling, kes oli üks varasemaid sotsiaalinformaatika uurijaid), defineerib seda ala järgmiselt:

"Sotsiaalinformaatika (SI) viitab teadusuuringutele, mis uurivad arvutiseerimise sotsiaalseid aspekte – sealhulgas infotehnoloogia rolli sotsiaalsetes ja organitoorsetes muutustes, infotehnoloogia kasutust sotsiaalses kontekstis ja viise, kuidas sotsiaalsed tegurid ja tavad mõjutavad infotehnoloogia ühiskondlikku korraldust."^[4]

Uurimistöö

Ajalooliselt on palju tegeletud sotsiaalinformaatika uurimisega Skandinaavia maades, Suurbritannias ja Põhja-Euroopas^[5][6]. Põhja-Ameerikas on see valdkond peamiselt esindatud eri institutsioonide sõltumatute teadusuuringutega^[7].

Sotsiaalinformaatika uurimistöö erineb varasematest deterministlikest (nii sotsiaalsetest kui ka tehnoloogilistest) mudelitest, millega mõõdeti tehnoloogia sotsiaalset mõju. Sellised tehnoloogilised mudelid iseloomustasid infotehnoloogiat kui tööriistu, mida paigaldatakse ja kasutatakse koos eelmääratud hulga mõjudega ühiskonnale, mis on tingitud tehnoloogia määratud omadustest^[5]. Sarnaselt eelnevaga näevad sotsiaalselt deterministliku mudeli, mis on esindatud mõnede tehnoloogia sotsiaalse konstrueerimise või tehnoloogia sotsiaalse kujundamise teooria pooldajate poolt, mida toetab Williams & Edge (1996), pooldajad tehnoloogiat kui inimeste sotsiaalsete mõjude tulemust. Vastandudes eelnevale, mõned sotsiaalinformaatika metoodikad peavad konteksti, mis ümbritseb tehnoloogiat, ja tehnoloogia määratud omadusi võrdselt tähtsaks: inimesed, kes suhtlevad süsteemiga, tööpraktikat reguleerivad korralduslikud eeskirjad ja tugiteenuse vahendid. Selline konteksti uurimine, mida saab kasutada tehnoloogia-, elektrooniliste sidevahendite ja suuremahuliste võrkude juurdepääsu uurimiseks, moodustab süsteemide "nüansirikka kontseptuaalse arusaamise"^[8].

Sotsiaalinformaatika uuringut võib liigitada kolmele suunale^[9]. Normatiivne uuring keskendub empiirilise analüüsi teooria arengule, mida võib kasutada organisatoorse poliitika ja töömeetodite arengul^[10]. Sellise analüüsi keskmeks on sotsiaaltehnilised võrgud^[11], raamistik mis on üles ehitatud ümber idee, et inimesed ja tehnoloogiad, mis nad loovad, on konstruktiivselt kokku köidetud ja ühe uurimine peab tingimata teist arvestama. Analüütilise suunaga uuringud arendavad teooriat või defineerivad metoodikaid, et aidata kaasa institutsionaalse raamistiku arengule^[12]. Kriitiline analüüs, nagu Lucy Suchmani ülevaade ühistööst (1994), uurib tehnoloogilisi lahendusi ebatraditsioonilisest vaatepunktist, selleks et mõjutada disaini rakendamist^[13].

Tulevik

Sotsiaalinformaatika on uus intellektuaalne valdkond ja selle tulevik on veel määramata. TSK teoreetikud nagu Willams ja Edge näitavad siiski, et amorfsed piirid inimeste ja tehnoloogia vahel, mis kerkivad tehnoloogia sotsiaalsest kujundamisest, näitavad et tehnoloogia pole eraldiseisev sotsiaalne ettevõtmine, mis väärib iseseisvat uurimist. See näitab, et on vajadus sotsiaalinformaatika uurimistöö järele, mis ühendaks tehnoloogilise ja sotsiaalse determinismi vahelise lõhe. See tähelepanek koos mitmete valdkondadega, mis teadusuuringutele kaasa aitavad, viitab tulevikule, kus sotsiaalinformaatika teooriad ja mõisted moodustab aluse, "asendamatu analüütilise vundamendi"^[13] tööks teistes valdkondades.

Sotsiaalinformaatika hariduses

Sotsiaalinformaatika seisneb ka arvutiteaduse õpilastele sotsiaalprobleemide selgitamises^[14]. Sotsiaalinformaatika on, olenevalt haridustavadest, eri teadusharude õppekavade (sealhulgas arvutiteadus, infoteadus, informaatika (Euroopas) ja veebi sotsioloogia) vahel laiali hajutatud. Mõnedel juhtudel võib jääda nii õppejõududele kui ka õpilastele arusaamatuks, miks on arvutitehnika sotsiaalsete küsimuste õpetamine oluline, mistõttu tekib seisukoht, et sotsiaalinformaatika on igav ja ebatähtis^[15]. Mõned teadlased on märkinud, et arvutiteaduse sotsiaalsete küsimuste tähtsuse teadvustamiseks peab keskenduma sotsiaalinformaatika didaktikale^[15].

Disain

Metoodikad

Tegevusteooria – mõistmaks ja kujundamaks tehnoloogiat, konteksti eesmärgile ja tähendusrikastele tegevustele vastavalt, on keskne uurimispunkt sotsiaalinformaatikas. Kuidas mõjutab tehnoloogia inimkäitumist? Kuidas eristada tegevusi mitte-tegevustest? Vastamaks nendele ja teistele sarnastele küsimustele, on vaja üksikasjalikult läbitöötatud kontseptsiooni: tegevusteooriat.^[16]

Kujunduspõhimõtted – tehnoloogia arenguetappides kasutuselevõetavad disaini juhtnöörid on lihtsus, nähtavus, püsivus ja struktuurilisus.^[17]

Vaata ka

• Informaatika