Tanel Lepsoo

Tanel Lepsoo (sündinud 6. juunil 1970 Tartus) on eesti romanist ja tõlkija.

Tanel Lepsoo (2009, Lauri Kulpsoo foto)

Ta on Tartu Ülikooli romanistika osakonna juhataja, maailma keelte ja kultuuride instituudi (endine maailma keelte ja kultuuride kolledž) lektor ning asedirektor.

Haridus

Ta lõpetas 1988. aastal Tartu 15. Keskkooli ning 1993. aastal Tartu Ülikooli bakalaureusekraadiga prantsuse keele ja kirjanduse alal. Magistrikraadi sai ta 1994. aastal Pariisi 3. Ülikoolist (Sorbonne-Nouvelle) teatri ja etenduskunstide alal. 2006. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoritöö "Autorifiguuri avaldumine tänapäeva prantsuse näitekirjanduses: representatiivsest ise-subjektist efemeerse ise-subjektini".

Töökäik

Tanel Lepsoo oli aastail 1989–2004 Tartu Descartes'i Lütseumi prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja, 1993–1994 ja 1998–1999 Pariisi riikliku ida keelte ja kultuuride instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 1994–2005 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakonna prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja (1996–1998 ühtlasi Tartu Õpetajate Seminari prantsuse keele õpetaja). Aastatel 2006–2021 oli ta Tartu Ülikooli lektor.

Alates 1. veebruarist 2021 on Tanel Lepsoo Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna maailma keelte ja kultuuride kolledži prantsuse kirjanduse kaasprofessor.

Tunnustus

• 2013 Akadeemilised Palmioksad, rüütlijärk^[1]

Tõlked

Tanel Lepsoo on tõlkinud prantsuse keelest eesti keelde peamiselt ilukirjandust.

• Milan Kundera, "Aeglus" (1998)
• Jean-Paul Sartre, "Iiveldus" (2002, uustrükk 2005)
• Albert Camus, "Truudusetu naine", "Ususalgaja ehk sassis mõistus", "Tummad", "Kasvav kivi" (lühiproosa kogumikus "Pagendus ja kuningriik", 2004)
• Albert Camus, "Õnnelik surm" (2005)
• Bernard-Marie Koltès, "Läänekallas. Roberto Zucco" (2006)
• Roland Barthes, "Tekstimõnu" (2007)
• Pierre Bayard, "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" (2008)