Võru ajalugu

Võru ajalugu on ülevaade Võru maakonnakeskuse ajaloost.

Linnarajamiseelne aeg

Vanim arheoloogiline leid praeguse Võru linna territooriumilt on juhuleiuna leitud naise kolju, mis kuulub keskmisse kiviaega (umbes IV aastatuhandesse eKr), olles seega umbes 6000 aastat vana. Ühtlasi on see vanim kolju, mis Eestimaalt seni leitud. Võrumaa Muuseumi püsinäitusel on eksponeeritud selle kolju järgi Leedu Teaduste Akadeemias tehtud büst. Paikkonna suurimateks asulateks enne linna rajamist olid Kirumpää ja Võru mõis (Võrumõisa). Linnasüdamest teele asudes kulub pool tundi, et jõuda läbi pargi ja üle rippsilla Tamula asulakoha juurde.^[1]

Võru-Petseri piirkond Friedrich Theodor Schuberti kaardil (1850–1890)

 Pikemalt artiklites Võru mõis ja Põlva kihelkond

Võru 18. sajandil

Katariina II korraldusega moodustati 1783. aastal Vene riigis palju uusi maakondi, sealhulgas neli maakonda (kreisi) Liivimaal. 1783. aasta moodustati Riia asehaldurkond ja kreisid, sealhulgas Võru kreis, kes^[kes?] määrasid ühe keskuse asukohaks esialgu^[2] Vana-Koiola mõisa^[3]. Kuna Võru eramõis arvati olevat asendilt keskuseks sobivam, avaldati 21. augustil 1784 Riias dekreet, mis määras maakonna ametkonnad uude asukohta.^[4] Võru linn asutati selle dekreedi kohaselt 21. augustit 1784, mil Riia asehaldurkonna kindralkuberner George Browne andis nõusoleku allkirjaga dekreedi linna asukoha ja nime määramise kohta.^[5] 1784. aastal Venemaa keisririik ostis parun Carl Ludwig von Mengdenilt 57 000 rubla eest ära Võru rüütlimõisa koos härrastemajaga ning viimane anti Võru magistraadile.

Võru Katariina kirik 2013. aastal

Võru Suurkannataja Ekaterina kirik

19. märtsil 1785 kinnitas kindralkuberner George Browne linnaseaduse («Грамота на права и выгоды городам Российской империи») alusel esimese Võru linna plaani. 4. oktoobril 1788 kinnitas Katariina II Võru linna vapi. Linnaplaani kohaselt pidi linnas olema korrapärase, täisnurkselt ristuvate tänavate võrk. Säilinud on ajalooline tänavavõrk, vanemas hoonestuses on juhtivad ühekorruselised puumajad. Võrule iseloomulikuks ongi ainulaadne tänavavõrk ja ehituslooliselt huvitav puitarhitektuur. Linna algaastaid meenutavad veel luteri (1793) Katariina kirik ja õigeusu (1804) Suurkannataja Ekaterina kirik.^[1] Esialgu ehitati hooned Võru turuplatsi ümbrusse, 1787 oli Võrus üle mõnekümne elamu ja rohkem kui poolsada väljajagatud ehituskrunti.^[6]

 Pikemalt artiklites Võru Katariina kirik ja Võru Katariina kogudus, Võru Suurkannataja Ekaterina kirik ja kogudus

Algselt oli Võru linnajuht politseimeister major Georg Gottfried Osterhausen. 1790. aastal valiti Võrus esimene kolmeliikmeline magistraat ja linnanõukogu. Esimeseks linnapeaks sai Friedrich Ambrosius Schroeder ja bürgermeistriks Georg Heinrich Franzen. Pärast Katariina II surma 1796. aastal troonile asunud Paul I likvideeris asehalduskorra ja määras kehtetuks linnaseaduse. Võru kaotas 1796. aastal ajutiselt maakonnalinna õigused ning moodustati ühine Liivimaa kubermangu Tartu-Võru kaksikmaakond. 1797. aastast aga mindi tagasi vana haldus- ja valitsemiskorra juurde.

Vaata ka: Võru raad

1792. aastal asutati linnas poeg- ja tütarlastele mõeldud alamrahvakool “Normal-Schule”, mille esimene õpetaja oli Johann Friedrich Brinkmann, õppetöö toimus saksa keeles. Kool töötas 1792-1804 endises Võru mõisa härrastemajas. Koolis õpetati piiblilugu, lugemist, katekismust, laulmist, kirjutamist, arvutamist ja joonistamist. Kooli juhatasid Johann Friedrich Brinkmann ja Andreas Ernst Wäber.

Võru 19. sajandil

1804. aastal avati hoones aadressil Turu 1 Võru Kreiskool, 1811. aastal muudeti poeg- ja tütarlaste kool, poeglaste Võru Linna kooliks. 1887. aastal muudeti kreiskool linnakooliks. 1830.–1840. aastatel olid tuntud H. Krümmeri erakool-pansionaat ja Genge kõrgem tütarlastekool. 19. sajandi teisel poole töötas Võrus 7 kooli 31 õpetaja ja 317 õpilasega. 19. sajandi keskelt asus Võru Linna Poeglaste Algkool kivimajas Koidula 6, 1905. aastal ehitati koolile Karja tänavale uus hoone.

1827. aastal avati Võru linnahaigla, seal oli 16 voodikohta^[7] ja kus töötas Võru linnaarstina Friedrich Reinhold Kreutzwald. 19. sajandil hakkas Võrus elavnema kodanikuelu. 1867. aastal asutati Võru Vabatahtlik Tuletõrje Selts, 1881. aastal Laulu- ja Mänguselts Kannel. Võru oli sellel ajal tuntud ka koolilinnana, kus asus Heinrich Krümmeri erakool ja Genge kõrgem tütarlastekool. XIX sajandi teisel poolel tegutses Võrus 7 kooli 31 õpetaja ja 317 õpilasega. Lisaks andis kultuurielule juurde Võrus elanud Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes elas ja tegutses seal arstina aastatel 1833–1877. Võrus kirjutas ta ka eesti rahvuseepose "Kalevipoeg".^[1] 1867. aastal asutati Võrus Vabatahtliku Tuletõrje Selts, 1881. aastal moodustati Võrus laulu- ja mänguselts Kannel.

Võru endine pritsumaja

Soome eepose "Kalevala" autor Elias Lönnrot oli 1844. aastal Eestisse rännanud ja asunud seitsmenädalasele matkale Eesti lõunaserva. Oma reisil läks ta ka Võrru, kus kohtus Fr. R. Kreutzwaldiga. Eeposte autorite kohtumisele Võrus on hiljem antud sümboolne tähendus vaatamata sellele, et kohtumine jäi formaalseks ja kestis peret vaevanud haiguse tõttu vaid mõne tunni.^[8][9]

Turuplats 1906. aastal

Majanduslikult ei olnud esialgu linna areng kiire, tegeldi peamiselt linakiu ja -seemne ekspordiga. 19. sajandi keskel hakkas arenema käsitöönduslik tootmine (naha-, lubja- ja õllevabrik). Hoogu andis linna arengule 1889. aastal valminud Pihkva–Riia raudtee, mille abil Võru sai otseühenduse Riia ja Peterburiga. Hoogu sai kaubandus, rajati saeveski, jahuveski ja piiritusepuhastustehas.^[6] 1899. aastal peeti esimene telefonikõne Tartuga, 1915. aastal sai Võru elektrivalguse.^[1]

Võru 20. sajandil

Võru tuletõrje mootorprits aastal 1923

Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Võrru koole Palangast ja Riiast. 1918. aasta lõpul tegutsesid Eestis kaks punast eesti töörahva polku: esimene Tallinna polk ja teine Tartu polk. Võrus loodi kolmas vabatahtline polk — "3. kommunistline Võru polk". Bolševike võim oli Võrus 20. novembrist 1917 ‒ 24. veebruarini 1918. Vabadussõja ajal jäi Võru Lõuna rindel 8. detsembril 1918 ‒ 1. veebruarini 1919 Punaarmee kätte hõivatuks. 19. jaanuaril tungisid Eesti väed Voore mõisani. Võru piirkonnas asunud Punaarmee Võru Eesti kommunistlik kütipolk taganes Eestist Marienburgi poole, mis asus Läti piirides. Polgus oli üle tuhande mehe, osalt vabatahtlikud ja osalt mobiliseeritud, sest päev enne linnast lahkumist toimetas mobilisatsioonikomisjon linnas kokkutulnud meeste vastuvõtmist punasesse sõjaväkke.

Võru kultuuriselts "Kannel" aastal 1906

Pärast esimest maailmasõda elavnes kodanike tegevus taas, 1917. aastal alustas tegevust Naiskäsitöökool, 1925. aastal Võru Tööstuskool. Aastatel 1921–1930 tegutses Võru Õpetajate Seminar, kus õpetaja oli Johannes Käis. Laulu- ja mänguselts Kannel. 1927.–1948. aastal oli Võrus kutseline teater. Võrulane on ikka pidanud lugu ühistegevusest, harrastanud laulu, tantsu, pillimängu. 1926. aastal oli Võrus 9 raamatukogu, ilmus 2 ajalehte, mitmesuguseid seltse ja ühinguid oli 36. Võrus elas 1940. aastal 6600 inimest.^[1] Pärast esimest maailmasõda 1920.‒1930. aastail arenes Võrus väiketööstus (lina-, puidu- ja nahatöötlusettevõtted).^[4] 1926. aastal oli Võrus 31 tööstusettevõtet, 79 käsitöökoda, 5 panka, 4 võõrastemaja ja restorani, 3 sauna, 148 kaubandusettevõtet.

Teise maailmasõja ajal kestis Võrus 8. juulist 1941 kuni 13. augustini 1944 Saksa okupatsioon.^[4] Kagu-Eestis pealetungiv Punaarmee võttis 11. augustil ära Petseri ja kaks päeva hiljem Võru.^[10] Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutine pealinn Võru, hiljem sai Võrust rajoonikeskus.

Nõukogude ajal rajati Võrru mööblivabrik, gaasianalüsaatorite tehas (VGT), piimatoodete tehas, ehitusettevõtted, jalatsivabrik jt. Võru linna rahvaarv suurenes 18 000 inimeseni. Ehitati uusi paneelelamurajoone (Võrusool Luha tänava ja Nöörimaal Vilja tänava piirkonnas) Liitval ja Kubjal kujunesid välja individuaalmajade kompleksid.

Nõukogude plaanimajanduse kokkuvarisemine tõi kaasa tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid. Samas andis turumajanduslikel suhetel põhinev uus majanduskorraldus vabas Eestis ka väikesele Võrule uued, kaasaegsed võimalused edeneda ja areneda igas eluvaldkonnas. Turumajandusele ümber orienteerunud vanade ettevõtete kõrvale on tekkinud uusi ettevõtteid ja teenindusasutusi, kauplusi ja toitlustusettevõtteid.

Võru 21. sajandil

2015. aasta 1. septembril avati Võrus riigigümnaasium – Võru Gümnaasium. Enne seda sai keskharidust omandada Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, mis suleti 31. augustil 2015. Kuni 2020. aastani tegutses Võru linnas ka Võru Täiskasvanute Gümnaasium.

Taastatud ajalooline Võru keskväljak avati 2019. aasta juunis.^[11]